"Üheksandikud"

Sattusin eile ETV „Üheksandikke” (10/12) vaatama. Esimest korda. Ehmatav vaatepilt oli. Nii palju piinlikult mõttetut jorinat peatsete põhikooli lõpetajate suust (piinlik oli ilmselt ainult minul seda vaadates, noored ise paistsid endaga täitsa rahul olevat). Sain äkki väga selgelt aru, miks meie laste isa aeg-ajalt arvab, et meie lapsed peaks ikka kusagil „tarkade laste koolis” käima (enne lapsi vaidlesime sel teemal tuliselt, minu arvamus oli, et kooliajal peaks ikka elu õppima ja koolinduse peale vähem energiat kulutama, tema arvas, et see oleks parem kasvukeskkond).

Sellist kasvukeskkonda ma oma lastele küll ei tahaks. Need õpilased tundusid küll väga unustatud ripakil inimesed olevat, ideaalide ja unistusteta. Nojah, ega ma ilmselt ise ka selles vanuses midagi väga mõtestatut poleks kaamera ees esitanud (ei esitaks nüüdki, ma jätkuvalt ei igatse mingit avalikku tähelepanu), aga nad ei suutnud ka õpetajate lihtsatele küsimustele vastata. Kõige sisukam vastus oli, et samal ajal, kui kohustuslikku kirjandust lugesin, suhtlesin sõpradega ja kuulasin muusikat ja saan nüüd aru, et sellises olukorras pole võimalik enam tähele panna, millest too raamat jutustab ja midagi ei jää meelde. Sellise tõdemuseni jõuda põhikooli lõpus – mida ta seni on teinud... ja kus on olnud kõigi asjassepuutuvate täiskasvanute tähelepanu seni (samas muidugi suurepärane saavutus selline hetk telepurki püüda!)?

Eks me ole ise keskkooliaja neis „tarkade laste koolides” mööda saatnud ja mulle ei meeldinud minu koolis juurutatud kadaklik mentaliteet, et meie, selle kooli rahvas, oleme teistest paremad. Kusjuures algusest peale selles koolis õppinud olidki selles ise veendunud – asjaolu, mis võrdsusihalises minus tollal sügavat kummastust tekitas. Praegu ma hakkan sellele teisest küljest vaatama. Eliitkoolilaste kodud on teistsugused kui magalarajoonide koolide laste kodud (magalarajoonidest käidi vanasti ka linna „tarkade laste koolidesse” – kui kodune mentaliteet seda nõudis, nii et küsimus on ikkagi pere suhtumises, mitte aadressis). Praegu mõistan hinnata osa oma keskkooli klassikaaslaste vaimset avatust ja sisukamaid huvisid. Intellektuaalselt keskmisest võimekam seltskond andis õpetajatele võimaluse tunde teises kvaliteedis läbi viia. Ja meil polnud minu mälu järgi ühtegi tundi häirivat õpilast terve suure klassi peale. Aga võibla vanasti oligi see tavalisem, sest puhtam, e-ainete vabam toit ja stressivabam hilisnõukaaegne keskkond pakkusid toetavamat tausta, lapsed elasid rahulikumat elu. Aga ikkagi, sellist kooli ma oma lastele ei igatse – kui tahavad, siis lähevad ise.

Ainult et mis häid valikuid neil siis ongi... Gümnaasiumid, kuhu minnakse sellise mentaliteediga põhikoolist nagu „Üheksandikes” ja siis väheke paremad gümnaasiumid ja mõned päris peened koolid, kuhu saamiseks peab paraja kadalipu läbima ja kus ei lubata sooritada lõpueksameid, milles selle õpilase oodatav tulemus viiks kooli üle-Eestilises pingereas loodetust allapoole. Need on koolid, kus õpilane peab kogu aeg olema kõiges parim. Ja mille lõpetanutele avanevad uute koolide uksed ja veel mõned võimalused. Kellelegi ilmselt hea valik, aga mulle ei seostu harmoonilise ja õnneliku eluga.

Ilmselt jäävad üle mõned erialaselt spetsialiseerunumad koolid, kus on vastavatel alustel valitud õpilased, nagu kunstikoolid. Mis ei meeldi oma ühekülgsuses (on ju müüt sellest, et sportlased olid siis trennis, kui tarkust jagati ja see kehtib samavõrd ka muusikute ja kunstnike kohta).  Ja waldorfkool, mis selleks ajaks on ehk jõudnud arvestatavale tasemele ka muudes õpikeskkonda puudutavates valdkondades. Kui väga ma ka waldorfharidust ei tunnustaks, on neil koolidel seni olnud ka arvestatavaid puudusi. Väikese koolilapse jaoks on need meie kodust ka liiga kaugel, aga suurem laps jaksab kaugemale kooli ka sõita.

Eks räägitakse sedagi, et meie laste toredast põhikoolist nendesse peenematesse koolidesse asja polevat ja osa vanemaid vahetab lapse kooli juba enne põhikooli lõppu. Eks see sõltu hästi palju lapsest endast ja tema kodusest taustsüsteemist. Ma arvan, et vanemate suhtumine mõjutab lapse edukust olulisel määral. Võib-olla rohkem kui andekus ja töökus kokku. Kas sa usud, et saad või usud, et ei saa, mõlemal juhul on sul õigus. Minu elitaarseks peetud koolis oli kindlasti keskpäraste võimetega õpilasi, kes seal siiski rahuldavalt hakkama said. See on ka usu küsimus, millises koolis õppida või millisest koolist haridust tõendav dokument omandada.

Jääb siis see viimane küsimus. Milline oleks kõige toetavam usk minu lapse kooli kohta?

TJT

Päkapikuaeg läbi

Päkapikundus sai meie peres läbi. Sel aastal olen lõpuks ometi päkapikuvärgist lahti. Komme panen ikka aknale, aga seekord on see täitsa teisiti. Ja eks ma kinke ka ikka teen. Aga teisiti.

Novembri viimasel päeval tuli poeg mu juurde ja küsis väga otse, kas mina olen varasematel aastatel neid komme pannud aknalauale või päkapikk. Kuidas ma sellises olukorras saanuks seitsmeaastasele öelda mingit pooltõde... mina ei saanud. Ma ütlesin. Ja  see oli lapsele pettumus. Aga eks sellest saab ka ju üle. Kuna paremini praegu ei osanud.

TJT

Püha mõistekaart

Me viiendas klassis käiva tütre kodutööks oli koostada mõistekaart jõulude kohta. Mõistekaart on selline asi, kus mullide sees on tähtsad mõisted ja noolekesed liiguvad ühe mulli juurest teise juurde, näidates mõistete omavahelisi seoseid. Töö eesmärgiks on õpetada õpilast mõisteid eristama ja analüüsima. Väga vasaku ajupoolkera tegevus. Ma saan natuke õpetajast aru. Tal oli vaja mõistekaarti õpetada ja ta valis kõigile tuttava ja loodetavasti armsa teema, kuigi oleks võinud valida ka  murru teema ja siis matemaatiliste mõistetega opereerida. Aga mulle ei sobi selline suhtumine pühadesse. See lihtsalt hävitab kogu pühaduse.

Seepärast ma tegin selle kodutöö ise ära. Tütar palus, et ma ta hommikul vara üles ajaks, et ta saaks hakata seda koolitööd tegema. Ma lasin tal lõpuni magada, siis joonistasin talle selle kümne minutiga ette ja ta pärast teeb selle koolis puhtalt ümber. Et ta ei mõtleks liiga palju jõulupühade traditsioonilistele koostisosadele nagu toit või üritused, vaid saaks seda avatud südamega vastu võtta. Kogeda. Nautida. Üleneda.

Ma poleks arvanud, et ma hakkan oma  laste eest kodutöid ära tegema, aga see pole mitte esimene kord, kui nii juhtub. Ma lihtsalt ei respekti selliseid kodutöid ja ei soovi, et minu  laps neid teeks.

TJT

Elu õppimas

"Sa võtsid lapse täiskasvanute peole kaasa?“ imestasid inimesed, kui sellest kuulsid. Võtsin ja olen selle üle uhke. Ma arvan, et 11-aastasel tüdrukul on just paras aeg laiemalt maailma ja eluga tutvuda ning isa ja/või emaga koos on seda kõige parem teha. Kusjuures see elu, mida mina elan ja oma lastele tutvustan, on kooskõlas minu väärtushinnangutega ja seetõttu minu arvates eriti väärt oma lastele tutvustamist. Pidu oli üsna alkovaba (kanget alkoholi joodi u 10–15 grammi inimese kohta) ja täielikult läbuvaba – eks see olnud ka ühtmoodi mõtlevate inimeste kinnine pidu. Väga lõbus ja tore ja mitmekülgne, reeglite suhtes mänguline ja vabameelne oli, vastas just minu ettekujutusele ühest toredast üritusest.

Mulle väga istub see idee, et teismeeas tüdrukud peaks saama võimalust erinevate peresüsteemide ja erinevate maailmavaadetega tutvuda, sestap ma ikka võtan tütart kaasa, kui on sobiv koht, kus ta saaks tarkade naiste seltsis olla ja ehk ka ühelt-teiselt midagi kõrva taha panna (ta ikka ise ka tahab kaasa, ei pea üldse meelitama). Kui ma kodus ehk kuulutangi mõne asja seaduseks ja nõuan nendest oma ukaasidest kinnipidamist ka teistelt, siis ehk on hea, kui ta kohtub ka teistsuguste arusaamadega ja valib midagi avaramat seal, kus mina olen piiratud – ja esialgu ikka minu jaoks tuttavates ja turvalistes piirides.

Pojal oleks seal peol ikka väga igav olnud ja see tema igavus oleks mind ilmselt segama hakanud, sestap jäi ta isaga koju (kes ka oleks igavust tundnud). Poistel on teised kohad, kus käia (täna ta oli väga uhke, et sai isaga käia vanaisa kuurikatuselt lehti alla ajamas ja püksid korralikult poriseks nagu õigele töömehele kohane). Ma loodan, et isa viib teda nendesse poiste kohtadesse, kui aeg käes. (Oma soorollide teemalisest piiratusest ma nt pole siiani välja kasvanud, aga miskipärast on kuidagi seaduspärane, et see, mis mind huvitab, huvitab veel paljusid naisi, aga üldse mitte mehi. Nii et ma kahtlustan jätkuvalt, et naised ja mehed on mõnevõrra erinevad.)

TJT

Tänapäeva tõutunnus

Meie esimeses klassis käiv poeg arvab, et tal peaks olema nutitelefon. Sest teistel lastel on ja tema telefon on kõige magedamate hulgast (küllap  ongi). Ja teine mure, et ta ei saa vaheaegadel enam kulli mängida, sest teised lapsed mängivad oma arvutitega. Ja paistab, et nii ongi. Kusjuures meie lapsed telefoni helistamiseks eriti ei kasuta, pole lihtsalt vaja, sest lepime oma toimetused koos olles kokku ja rohkem polegi vaja sellest rääkida, ainult erandjuhul.

Kiiresti on need arengud toimunud. Praegu viiendas klassis käiv tütar sai esimese telefoni teise klassi  talvel. Nemad ikka tegelesid vist jooksumängudega veel algklassides, nii palju kui mina aru sain, suhtlesid.

Praegu on telefon nagu mingi tõutunnus. Telefoni margi järgi siis tunned ära, kellega on tegemist.

See on miski, milles igatsen muutust, tagasipööret loomulikuma keskkonna ja tervislikuma elu juurde, aga kui nutitelefonid väikestel koolilastel, kes nendega suurt midagi teha ei mõista, nii levinud on, olen ilmselt tavakooli lapsevanemate seas erand. Igal juhul olen väga tänulik, kui oskad head nõu anda, mida nende koolivahetundidega teha. Kas üldse on võimalik suures koolis midagi muuta? Laste arengulised vajadused on ju teised.

TJT