Täna hommikul mängisid lapsed päkapikumängu. Väike läks teise tuppa, pani ukse kinni ega tohtinud enne tulla, kui suurem ütleb. Suurem läks ja võttis kapist kommikausist kaks kommi ja pani need aknalauale. Siis võis väike ka tulla ja nad hakkasid kommi sööma.
Eile arutasime lapsevanemad omavahel, et kas nad usuvad päkapikke ja jõuluvanu või mitte. Ei tea tõesti. Aga peaasi, et kommi saab. Esmaspäevast siis ametlikult.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 29. november 2008
teisipäev, 25. november 2008
Odavad lapsed
Tänases Postimehes kirjutab Roy Strider, et peaks illegaalseid lasteaedu looma, et oleks lastel lasteaiakoht üldse olemas. Ma olen paljude autori seisukohtadega nõus, mis puudutavad vanemapalga maksmist ja lasteaiakohtade teemat ja seda ka, et on suur ebaõiglus osa peresid sellest ilma jätta.
Nojah. Kohti peaks looma, aga miks illegaalseid? Vähemalt Tallinnas on võimalik luua perepäevahoid, mis toimib lapse ja pere jaoks sageli just nagu lasteaed (juhendajad on pühendunud õpetajad, päevakava on sama mis munitsipaallasteaias, toit on korralik ja kohal käivad kindlad nimekirja kuuluvad lapsed - see viimane on turvatundeks ja lapse arenguks ülioluline). Samas on perepäevahoiu loomisel linna piirangud kuni kümme last hoidja kohta (alla kolmeaastaseid loetakse kahe eest) lastele just paremad kui suurte lasteaedade 24 last rühmas. Perepäevahoius käiva lapse vanematele makstakse taotluse esitamise korral 1865 krooni kuus toetust.
Ja miks näha kohalike omavalitsuste töö tegematajätmises laiskust ja lohakust? Minu meelest on see pigem sedasorti kokkuhoid. Uue suure lasteaia ehitamine maksab miljoneid. Ühe lasteaiakoha maksumus Tallinna linnale on 22 000 krooni aastas, sellele lisandub aeg-ajalt veel (mitme)miljonilisi kapitaalremondi kulutusi fassaadi või torustiku või katuse uuendamiseks. Sulaselge kokkuhoid on mitte neid kulutusi teha, sest mingeid sanktsioone ka ei järgne (kas mõni omavalitsusjuht tunneb isiklikku vastutust sündimata jäänud laste pärast põhjusel, et tema on oma töö tegemata ja lasteaiakohad loomata jätnud?). Lapsed saavad hoitud ju niikuinii. Kusagil nad ju ikka on. Kui nad juba on mingil põhjusel sündinud.
Ja sulaselge kokkuhoid on ka lapsi lasteaias hoida nii väikese kohamaksumuse hinnaga. Päris selge on, et selle raha eest tänapäeval mõistlikku kvaliteeti pakkuda pole lihtsalt võimalik (sest rühm on liiga suur ja madalapalgaline ületöötanud on lasteaiaõpetaja liiga väsinud).
[Samas ma ei arva, et munitsipaallasteaed oleks laste jaoks parim kasvukeskkond. Munitsipaallasteaed on haridussüsteemi osa ja selle hädad algavad ka juba lasteaias. Selles mõttes on isegi hea, et mõned lapsed saavad muul viisil hoitud - lasteaiakohtade nappus, aga ka selle süsteemi ilmsed nõrkused on ju praeguse perepäevahoiusüsteemi ema. Aga neid, kellele sedagi abi pole jagunud, see ilmselt ei lohuta.]
Ma arvan, et lapsed on paremat väärt. Seda ma arvan alati.
Ja kui mina ka ei viitsi seda neile alati anda, siis miks teisedki peaks.
Tipp Ja Täpp
Nojah. Kohti peaks looma, aga miks illegaalseid? Vähemalt Tallinnas on võimalik luua perepäevahoid, mis toimib lapse ja pere jaoks sageli just nagu lasteaed (juhendajad on pühendunud õpetajad, päevakava on sama mis munitsipaallasteaias, toit on korralik ja kohal käivad kindlad nimekirja kuuluvad lapsed - see viimane on turvatundeks ja lapse arenguks ülioluline). Samas on perepäevahoiu loomisel linna piirangud kuni kümme last hoidja kohta (alla kolmeaastaseid loetakse kahe eest) lastele just paremad kui suurte lasteaedade 24 last rühmas. Perepäevahoius käiva lapse vanematele makstakse taotluse esitamise korral 1865 krooni kuus toetust.
Ja miks näha kohalike omavalitsuste töö tegematajätmises laiskust ja lohakust? Minu meelest on see pigem sedasorti kokkuhoid. Uue suure lasteaia ehitamine maksab miljoneid. Ühe lasteaiakoha maksumus Tallinna linnale on 22 000 krooni aastas, sellele lisandub aeg-ajalt veel (mitme)miljonilisi kapitaalremondi kulutusi fassaadi või torustiku või katuse uuendamiseks. Sulaselge kokkuhoid on mitte neid kulutusi teha, sest mingeid sanktsioone ka ei järgne (kas mõni omavalitsusjuht tunneb isiklikku vastutust sündimata jäänud laste pärast põhjusel, et tema on oma töö tegemata ja lasteaiakohad loomata jätnud?). Lapsed saavad hoitud ju niikuinii. Kusagil nad ju ikka on. Kui nad juba on mingil põhjusel sündinud.
Ja sulaselge kokkuhoid on ka lapsi lasteaias hoida nii väikese kohamaksumuse hinnaga. Päris selge on, et selle raha eest tänapäeval mõistlikku kvaliteeti pakkuda pole lihtsalt võimalik (sest rühm on liiga suur ja madalapalgaline ületöötanud on lasteaiaõpetaja liiga väsinud).
[Samas ma ei arva, et munitsipaallasteaed oleks laste jaoks parim kasvukeskkond. Munitsipaallasteaed on haridussüsteemi osa ja selle hädad algavad ka juba lasteaias. Selles mõttes on isegi hea, et mõned lapsed saavad muul viisil hoitud - lasteaiakohtade nappus, aga ka selle süsteemi ilmsed nõrkused on ju praeguse perepäevahoiusüsteemi ema. Aga neid, kellele sedagi abi pole jagunud, see ilmselt ei lohuta.]
Ma arvan, et lapsed on paremat väärt. Seda ma arvan alati.
Ja kui mina ka ei viitsi seda neile alati anda, siis miks teisedki peaks.
Tipp Ja Täpp
Ühiskonna selgroost
Postimehe laupäevalisas oli Aivar Halleri artikkel haridusest kui ühiskonna selgroost. Ja et selle selgrooga on meil miskit mäda. Seda, et hariduses on miskit mäda, arvavad minu tutvuskonnas paljud lapsevanemad, kelle lapsed on otsaga kooli jõudnud (lasteaiaga ollakse enam rahul).
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 22. november 2008
Pildimaailm meis ja meie ümber
Keila erakooli Läte korraldatud loengusarja kolmandas loengus rääkis Rosma kooli õpetaja Külli Volmer pildist laiemas tähenduses. Kui meie silm kombib justkui nähtamatu kiirega maailma, tekib sellest pilt nii silmapõhja kui meie hinge. Silmapõhjast asendub see järgmisel sekundi murdosal järgmise pildiga, kuid hinges me kanname kaua aega erinevaid pilte, mida me oleme näinud. Peale meid ümbritseva füüsilise maailma piltide on ka kodeeritud maailma pildid e tekstid ja reklaampildid.
Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.
Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.
Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.
Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.
Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aaron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.
Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]
Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.
Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel
(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine
(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine
Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).
Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.
Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.
Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.
Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).
TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.
Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?
• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.
Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.
Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.
Järgmine loeng ja õpituba on kahe nädala pärast reedel (vt kolm sissekannet allpool).
Tipp Ja Täpp
Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.
Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.
Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.
Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.
Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aaron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.
Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]
Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.
Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel
(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine
(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine
Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).
Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.
Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.
Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.
Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).
TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.
Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?
• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.
Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.
Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.
Järgmine loeng ja õpituba on kahe nädala pärast reedel (vt kolm sissekannet allpool).
Tipp Ja Täpp
laupäev, 15. november 2008
Vaikusest
Ma hakkasin paar kuud tagasi väljas hommikuspordil käima. Natuke jooksu, natuke võimlemist. Miinimumkava võtab aega 10 minutit, aga annab palju (teen iga päev samu harjutusi, siis ei pea unise peaga midagi uut välja mõtlema ja kogu keha saab siiski korraks tähelepanu). Tõstab vererõhku ja annab hea tuju. Lihtsa harjutuse kaudu kehasse süvenemine annab kohalolekutunde. Olen märganud, et nüüd jõuan päeval rohkem, sest olen selgem ja konkreetsem. Ja asjad on hakanud paremini sujuma: tänu kohalolekutundele, mis mõnda aega püsib, olen enam aldis vastu võtma soodsaid ja toetavaid "juhuseid", tänu millele olukorrad lahenevad kergemini ja mõnusamalt.
Kui aega on rohkem kui hädapärased 10 minutit, teen väikese jalutuskäigu: naudin sügisest pehmet õhku, värve ja hommikusi helisid. Eks ma praegu naudin seda pimedust ka, mida nii heldesti on jagatud. Kohtun ümbritseva maailmaga. Vahel tegelen hingeasjadega.
Ja tabasin end mõttelt, et paljud inimesed alustavad oma päeva raadio või hommikutelevisiooni või ajalehega (kui mul aega on, siis ma võtan õuest tulles ka ajalehe ette). Joovad sinna juurde hommikukohvi ja söövad midagi, märkamata toidu maitset.
Õpetajad kurdavad, et kui laps on hommikul televiisorist multikaid vaadanud, on nad koolis või lasteaias rabedad ega suuda keskenduda. Ja õpetaja isik ei suuda konkureerida telekast tuleva kiire pildireaga. Laps ei ole kontaktis ümbritsevaga: ta ei märka oma kaaslaste meeleolu ega õpetaja pakutavat, ta lihtsalt väljendab endas olevat segadust. Seepärast peaks vähemalt hommikused multikad täiesti keelatud olema, suur osa neist on ka väga agressiivsed.
Mina olen aeglane ärkaja nagu mu tütargi. Meile meeldib hommikul küünlaleeki või valgel ajal taevast vaadata. Rahus teed juua (kofeiinivaba maarohuteed enamasti). Ennast inimesena tunda. Kui hommik on selline olnud, annab see nagu kaitsva mantli päevaks ümber. Seda, mille eest end kaitsta, on meedias üha rohkem. Meedia kajastab ümbritsevat nii, nagu tema seda näeb, pöörates pilgu segadusele ja pimedamale poole. Ja seda segadust ja pimedust endasse võttes muutuksin ka ise segasemaks ja hämaramaks. Ma tahan sellega distantsi hoida. Seepärast on need hommikused kehalised ja muiduharjutused mulle väga vajalikud.
Et saaksin elada ikka enda elu.
Hiljem lisatud: minu järgi neid õige eluviisi õpikuid kirjutataksegi. Aga see, et ma nii õigesti elan, ei tähenda, et mul poleks probleeme. Nendest pole lihtsalt veel raamatuid kirjutatud.
Tipp Ja Täpp
Kui aega on rohkem kui hädapärased 10 minutit, teen väikese jalutuskäigu: naudin sügisest pehmet õhku, värve ja hommikusi helisid. Eks ma praegu naudin seda pimedust ka, mida nii heldesti on jagatud. Kohtun ümbritseva maailmaga. Vahel tegelen hingeasjadega.
Ja tabasin end mõttelt, et paljud inimesed alustavad oma päeva raadio või hommikutelevisiooni või ajalehega (kui mul aega on, siis ma võtan õuest tulles ka ajalehe ette). Joovad sinna juurde hommikukohvi ja söövad midagi, märkamata toidu maitset.
Õpetajad kurdavad, et kui laps on hommikul televiisorist multikaid vaadanud, on nad koolis või lasteaias rabedad ega suuda keskenduda. Ja õpetaja isik ei suuda konkureerida telekast tuleva kiire pildireaga. Laps ei ole kontaktis ümbritsevaga: ta ei märka oma kaaslaste meeleolu ega õpetaja pakutavat, ta lihtsalt väljendab endas olevat segadust. Seepärast peaks vähemalt hommikused multikad täiesti keelatud olema, suur osa neist on ka väga agressiivsed.
Mina olen aeglane ärkaja nagu mu tütargi. Meile meeldib hommikul küünlaleeki või valgel ajal taevast vaadata. Rahus teed juua (kofeiinivaba maarohuteed enamasti). Ennast inimesena tunda. Kui hommik on selline olnud, annab see nagu kaitsva mantli päevaks ümber. Seda, mille eest end kaitsta, on meedias üha rohkem. Meedia kajastab ümbritsevat nii, nagu tema seda näeb, pöörates pilgu segadusele ja pimedamale poole. Ja seda segadust ja pimedust endasse võttes muutuksin ka ise segasemaks ja hämaramaks. Ma tahan sellega distantsi hoida. Seepärast on need hommikused kehalised ja muiduharjutused mulle väga vajalikud.
Et saaksin elada ikka enda elu.
Hiljem lisatud: minu järgi neid õige eluviisi õpikuid kirjutataksegi. Aga see, et ma nii õigesti elan, ei tähenda, et mul poleks probleeme. Nendest pole lihtsalt veel raamatuid kirjutatud.
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 10. november 2008
Muinasjutt lapse elus
Praegu on hingedeaeg. Looduse kalendri järgi elavale inimesele on see vaikuse, endassesüüvimise ja lugude aeg. Seepärast ma kirjutan muinasjutust lapse elus, osalt inspireerituna Aruküla Waldorfkooli esimese klassi õpetaja Maia-Reta Trampärki 7. novembril peetud loengust Keilas. Kasutatud on ka Monika Gustavsoni raamatut „Laste aeg. Laste aed” (PreMark 2004).
Muinasjutt toob meieni paganliku aja ajaloo, tema vanust hinnatakse 13 tuhande aastaga. Muistsed rändlaulikud bardid jutustasid tuhandeid aastaid lugusid sõna-sõnalt ümber ja nii on need säilitanud oma arhailise tarkuse meie ajani. Ja muinasjuttudes on varjul suur tarkus, mis peab kindlasti jõudma lapseni, et aidata teda inimesekssaamise teel. Rudolf Steiner on öelnud, et lapsemeel on ürgne. Selleks, et arusaam headusest nendeni jõuaks, peavad nendeni jõudma muinasjutud.
Muinasjuttudes avaneb elu tarkus võrdpiltidena. Loo algus on alati ilus – see on rõõmsa, imelise lapsepõlve võrdkuju. Siis juhtub midagi koledat või lahkub tegelane kodust õnne otsima – see tutvustab lapsele teismeeas saabuvat tulevikku, mil maailm oma maskidega hakkab lapse ümber pöörlema, raske on valikut teha, kui ümberringi on nii palju erinevaid ahvatlusi ja lõputuna näiv segadus. Ja muinasjutu lõpp on alati õnnelik, see annab lapsele lootust, et hea võidab kurja üle ning ühtlasi kasvatab hingejõude, sest vanades muinasjuttudes võidavad tegelased ikka oma vooruste tõttu. Kõik muinasjuttude tegelased on arhetüüpsed ja esindavad inimese mingeid loomuomadusi, ka tegevused ja esemed sümoliseerivad midagi, seetõttu saab muinasjuttude kaudu anda lastele pildi tõest ja jäljendamisväärsest maailmast ilma moraali lugemata.
Uku Masingu väitel (Akadeemia esimestes numbrites ilmunud artikli põhjal boreaalsest mentaliteedist) on indo-euroopa lugudele omane hea ja kurja võitlus ning edenemine, kuid on ka teistsuguseid, soome sugu e põhjarahvaste lugusid, kus võitlust ei ole, puudub loo areng selles tähenduses. Tükk aega mõtlesin, mida siis selline lugu võiks meile edastada. 8. novembril sain vastuse elukutseliselt muinasjutuvestjalt Piret Päärilt, kes lastekirjanduse keskuses lastele lugusid jutustas. Piret Päär rääkis oma kohtumisest ja äratundmisest, et kõige tähtsam on elus armastus. Ja kõige tähtsam õppimine ja õpetamine on õpetada laps armastama elu. See üks lihtne tõdemus mõtestas minu jaoks nagu haldjakepi puudutuse väel kõik need arhailised muinasjutud, mida ma nii hea meelega oma tütrele olen ette lugenud. Trükitud raamatulehtedelt ei leia soojust ega armastust, kui seda sinna ise sisse ei loe. Aga küllap need muistsete aegade jutustajad juba teadsid, millest ja veel enam – kuidas nad jutustasid. Elu ise ongi armastus, kui seda nii võtta.
Lapse elus on kaks tähtsat asja: mäng ja muinasjutt. Mäng kasvatab lapse terveks väljapoole. Muinasjutu kaudu saab laps sisemiselt terveks kasvatatud. Samavõrd, kui laps tahab oma keha suureks kasvatada, on tal vaja suureks saada ka hingelt. Muinasjuttude uurija Jacob Streit ütleb, et muinasjutud toetavad hingejõudude arengut ja pakuvad tuge fantaasia arengul.
Lektor rääkis, et 2...4aastased lapsed on ürgolendid, kes on vaimselt äärmiselt avatud ning võtavad jutust selle, mida sealt võtta on. Selleks, et laps saaks jõuda loo ivani, peab selleni kõigepealt jõudma täiskasvanu ja siis lugu jutustama, mitte lugema. Jutustamine on oluline sellepärast, et loomulikul jutustamisel, mil täiskasvanu kõneleb endast lähtudes, tekib pildirida, mis kandub lapsesse üle ning annab ainest tema loovateks mängudeks. Kuni koolieani väljendab laps end põhiliselt tegutsedes ja kuna muinasjuttude sisu on nii konkreetne ja tegevusterohke, suudab laps end nendega kergesti siduda ning luua oma sisemised pildid.
Sageli vajab laps ühte lugu korduvalt üha ja üha – sest see toidab tema hinge tuttaval ja turvalisel viisil just siin ja praegu. Paljud väikelapsed vajavad, et esitus oleks õhtust õhtusse sõna-sõnalt sama. See korduvus kasvatab ja tugevdab lapse tundeelu. Muinasjuttude puudumine jätab lapse hinge tühja koha, mis ajapikku kõvastub ning laps kasvab kalgiks ja tooreks. Muinasjutt on lapse hingeelu toit.
Muinasjutul on ka kasvatuslik roll: korrektuurmuinasjutte kasutatakse selleks, et last tema arenguraskustest üle aidata. Käskimine-keelamine-kamandamine vähendavad lapse enesekindlust, muinasjutt kasvatab seda. Lisaks võib loota, et kui laps ise loo kuulamise järel otsustab teha midagi teistmoodi ja ehk paremini, ei tee ta seda mitte karistuse hirmust, vaid vabal tahtel ning sellel on püsiv tähendus. Siin on muinasjutul ka täiskasvanut kasvatav töö: kui palju lihtsam ja mugavam oleks halvasti käinud lapse peale pahandada ning teda karistada. Kuid milliseid tulemusi see annaks – kas võidaks sellest laps või täiskasvanu?
Selliseid korrektuurmuinasjutte oleks hea vanemal ise vajadusel välja mõelda või kohandada.
Passiivselt televiisori või arvuti ees istuv laps ei kogu sellist ainest ja sellised lapsed pole sageli võimelised ise mänge välja mõtlema. Samuti põhjustab televiisorivaatamine erinevaid käitumisprobleeme ja raskusi enda tunnetega toimetulekul, lasteaialastel täheldatakse raskusi enda leidmisel ja nt kaaslastega koos mängimisel, koolilastel keskendumishäireid, mida sageli medikamentidega ravitakse.
Peagu samavõrd mul on kahju lastest, kes väärtmuinasjuttude ja -kirjanduse asemel on moodsa disneyliku tarbekirjanduse tarbijad. Neis muinasjuttudes varjutavad olmelised üksikasjad liiga jõuliselt nende kunagise sügava sisu, printsessi kleidivärv saab rohkem tähelepanu kui põhimõte, et vaese rüütli vaprus päästab neiud nõidusest. Lisaks on minus hämmeldust tekitanud vist pigem ladina-ameerika seebiooperitele omane madal dialoog – kuigi kadedust ja nääklusi tuleb ette igas lastega peres, ei peaks muinasjutus olema neile kohta. Päris elus me ju ise ka püüame pöörata oma pilgu ära halvalt sinna, kus võidutseb kaunidus ja õilsus, sest koolieelik õpib eelkõige jäljendamise kaudu ning kõik tema ümber, nii lood kui ka täiskasvanute sisemaailm peaks olema jäljendamisväärne.
Piret Päär on kunagi rääkinud ühest kaugest kultuurist, kus lapsi kunagi ei karistatud. Selle asemel pidid nad iga kord, kui olid hakkama saanud sobimatu teoga, kuulama lugu. Ja ulakamatest lastest sirgusid aeg-ajalt ka tõelised jutuvestjad, keda kuulati kasvõi söömata. Võib kujutleda, et selle looduse keskel elava rahva jaoks polnudki mingit „päriskaristust” vaja. Isegi kui tegu ongi idealiseeringuga, on praegu lastel küpse täiskasvanu läbitunnetatud ja tundlikult ümber jutustatud muinasjuttu vaja rohkem kui midagi muud.
PS. Waldorfkoolides on muinasjutul tähtis koht. Esimeseks klassiks on laps saanud küpseks pärismuinasjuttude jaoks. Teises klassis saavad tähtsa koha valmid, nende kaudu õpitakse inimese puuduste üle naerma; kristlike pühakute elude tundmaõppimise kaudu õpitakse, et headus on elus edasiviiv voorus. Kolmandas klassis tulevad Vana Testamendi lood ja selle kaudu moraaliõpetus, neljandas vanad legendid ja eeposed, viiendas klassis algavad ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse tunnid. Waldorfpedagoogid arvavad, et pildiõpetust vajab laps kuni viienda klassini, edasi hakkab tulema realistlikum õpe.
pühapäev, 26. oktoober 2008
Loengusari lapsevanematele
Keila erakool Läte kutsub kõiki huvilisi osa saama viiest avalikust loengust ja kunstilis-praktilisest töötoast Keila Kultuurikeskuses (Keskväljak 12, Keila). Lektorite ja töötubade juhendajatena on pikaajalise kogemusega waldorfõpetajad ja oma ala pühendunud meistrid. Kõik huvilised nii lähedalt kui kaugelt on soojalt teretulnud!
Sarja "Kodu toetab koolilast" läbiviimist toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Tänu sellel on osalemise tasu vaid 35 krooni kord.
Kava:
24. oktoober
kell 18-20 loeng „Teraviljad ja temperamendid", lektor dr. Anne Silbaum
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Teraviljatoidud", juhendab Marina Koho
7. november
kell 18-20 loeng „Muinasjutt lapse arengus", lektor Maia-Reta Trampärk
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Maalimine", juhendab Maia-Reta Trampärk
21. november
kell 18-20 loeng „Pildimaailm meis ja meie ümber ehk tarbijast loojaks", lektor Külli Volmer
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Kujutlusjõudude toetamine eurütmias", juhendab Ingrid Liivand
5. detsember
kell 18-20 loeng "Kodu toetab koolilast", lektor Sulev Ojap
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Vormijoonistus", juhendab Ulvi Vahtre
12. detsember
kell 18-20 loeng „Koolilapse rütmid", lektor Merike Kuivits
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Rütmiga ja rütmita", juhendab Merike Kuivits
Allikas:
Haridus- ja Kultuuriselts Läte
51 93 66 73
www.erakoollate.ee
Pilt on tehtud aastaid tagasi Johannese Koolis Rosmal.
pühapäev, 7. september 2008
Ulatan edasi Arte y pico auhinna...
Iltaka Sulekese blogist austas minu blogi Arte y pico auhinnaga ning mul on au see au edasi anda oma lemmikutele.
Auhinna reeglid on sellised:
1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.
Mul pole praegu aega olnud blogisid lugeda-vaadata, seepärast annan auhinna edasi kahele vanale lemmikule. Kui edaspidi ehk rohkem aega selleks, siis loodan veel kolme toredat blogi tunnustada.
Ulatan Arte ja pico auhinna edasi neile:
Merje koduõpe - koduse ema, õpetaja ja waldorfpedagoogika asjatundja veebipäevik oma laste koduõppest, waldorfpedagoogikast ja ülejäänud maailmast. Olen sealt leidnud hästi isiklikke sissevaateid ühe pere ellu ja huvitavaid mõtteid koduõppe teemadel ning see blogi meenutab mulle minu kunagist eluunistust (kuigi nii hästi pole mina osanud isegi unistada mitte). Ma loodan, et uuel koduõppehooajal blogi jätkub, aga vanu kirjatükke oli ka huvitav üle vaadata, lugemise mõnust rääkimata. Blogi on väga kenasti kujundatud ka.
Lapsuliblika blogi meeldib mulle oma ideelise kallutatuse või maailmaparandamise soovi poolest. Ja sarnaselt eelmisega blogi autor mitte ainult ei unista, vaid viib oma unistusi ellu, olles keskkonnasõbraliku portaali bioneer tegijaid, toetades sellega rohelise maailmavaate ja keskkonnaalaste teadmiste levikut. Veel leiab asjahuviline Lapsuliblika blogist peotäie viiteid kõiksugu teistele rohelise kallakuga blogidele ja portaalidele.
Tipp Ja Täpp
Auhinna reeglid on sellised:
1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.
Mul pole praegu aega olnud blogisid lugeda-vaadata, seepärast annan auhinna edasi kahele vanale lemmikule. Kui edaspidi ehk rohkem aega selleks, siis loodan veel kolme toredat blogi tunnustada.
Ulatan Arte ja pico auhinna edasi neile:
Merje koduõpe - koduse ema, õpetaja ja waldorfpedagoogika asjatundja veebipäevik oma laste koduõppest, waldorfpedagoogikast ja ülejäänud maailmast. Olen sealt leidnud hästi isiklikke sissevaateid ühe pere ellu ja huvitavaid mõtteid koduõppe teemadel ning see blogi meenutab mulle minu kunagist eluunistust (kuigi nii hästi pole mina osanud isegi unistada mitte). Ma loodan, et uuel koduõppehooajal blogi jätkub, aga vanu kirjatükke oli ka huvitav üle vaadata, lugemise mõnust rääkimata. Blogi on väga kenasti kujundatud ka.
Lapsuliblika blogi meeldib mulle oma ideelise kallutatuse või maailmaparandamise soovi poolest. Ja sarnaselt eelmisega blogi autor mitte ainult ei unista, vaid viib oma unistusi ellu, olles keskkonnasõbraliku portaali bioneer tegijaid, toetades sellega rohelise maailmavaate ja keskkonnaalaste teadmiste levikut. Veel leiab asjahuviline Lapsuliblika blogist peotäie viiteid kõiksugu teistele rohelise kallakuga blogidele ja portaalidele.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 24. august 2008
Pehme mees
Sõitsime mööda ühest maakirikust. Titapoiss ütles, et naljakas maja. Õde seletas, et see on kirik. "Kiili maja," arvas titapoiss.
[Loodusõpetusega võib rahule jääda, aga usuasjades vaja järeleaitamist.]
* * *
Isa ütles lastele, et jäägu need magama. Et magav laps on hea laps. Mina ütlesin, et laps on alati hea laps. Mille peale titapoiss rõõmsalt teatas, et ei ole! [No küll tema juba teab.] Ja lisas, et tegi nalja.
* * *
Tütar arutas, miks tema mänguükssarvel on sõrad, kui peaks olema kabjad, sest muidu ta on ju hobuse moodi. Ja leidis, et tal on kabjad kahte patsi pandud.
* * *
Tütar tegi omale lõhnaõlipudeli: pani väiksesse pudelisse vett ja pihustas minu lõhnavett sisse. Poiss tahtis, et seda talle kõhu peale pandaks. Ja siis, et ekskavaatori kopale.
* * *
Arutasime, kas minna kaugemasse suurde poodi käru ja rattaga või bussiga, üks eelistas üht, teine teist. Tütar ütles: „Ratas välja! Käru välja!” (st pandagu need sõiduvalmis.) Poiss ütles: „Buss välja!”
* * *
Poiss roomas isaga jalutamas käies mingist sopanirest läbi, nii et muda suhu ka sattus. Tuli siis seda mulle uhkelt teatama, et tema seal roomas ja talle läks muda suhu. Ütlesin, et oled siis kõva mees küll. Poiss mõtles ja arvas, et pehme mees. [Vaidlemine on kohustuslik, iga ilmaga.]
[Loodusõpetusega võib rahule jääda, aga usuasjades vaja järeleaitamist.]
* * *
Isa ütles lastele, et jäägu need magama. Et magav laps on hea laps. Mina ütlesin, et laps on alati hea laps. Mille peale titapoiss rõõmsalt teatas, et ei ole! [No küll tema juba teab.] Ja lisas, et tegi nalja.
* * *
Tütar arutas, miks tema mänguükssarvel on sõrad, kui peaks olema kabjad, sest muidu ta on ju hobuse moodi. Ja leidis, et tal on kabjad kahte patsi pandud.
* * *
Tütar tegi omale lõhnaõlipudeli: pani väiksesse pudelisse vett ja pihustas minu lõhnavett sisse. Poiss tahtis, et seda talle kõhu peale pandaks. Ja siis, et ekskavaatori kopale.
* * *
Arutasime, kas minna kaugemasse suurde poodi käru ja rattaga või bussiga, üks eelistas üht, teine teist. Tütar ütles: „Ratas välja! Käru välja!” (st pandagu need sõiduvalmis.) Poiss ütles: „Buss välja!”
* * *
Poiss roomas isaga jalutamas käies mingist sopanirest läbi, nii et muda suhu ka sattus. Tuli siis seda mulle uhkelt teatama, et tema seal roomas ja talle läks muda suhu. Ütlesin, et oled siis kõva mees küll. Poiss mõtles ja arvas, et pehme mees. [Vaidlemine on kohustuslik, iga ilmaga.]
kolmapäev, 20. august 2008
Naeratuse medal
Vihmane ilm on parim selleks, et end diivanile kerra tõmmata ja lugeda. Aga praeguses elujärgus tähendab see küll pigem suuremale lapsele ettelugemist. Ta on jõudnud just parimate lasteraamatute vanusesse, nii et ma naudin seda ettelugemist ise sama palju kui temagi.
Praegu loeme Lindgreni "Madlikest ja Jaanikingu Põnni". Hiljaaegu oleme teisi Lindgreni raamatuid lugenud. Mulle on Lindgren alati väga hästi meeldinud, kuigi minu lapsepõlves ju neid Madlikesi ja Kaisasid ja Lärmisepa tänava lapsi ega Vahtramäe Emileid ei olnud. Seda huvitavam ongi neid praegu lugeda - kui ise ka jutu lõppu ei tea.
Ja mulle meeldib nende raamatute mõju mulle. Lindgreni lapsevanemad ei ole iial liiga pahurad ega kurjad laste pääle, kui need mõne järjekordse pahandusega lagedale tulevad. Täitsa vaguralt ohkavad, Vahtramäe Emil saadetakse puukuuri omaette rahulikult meisterdama ja ega ülejäänudki raamatulehekülgedel pragada saa. Minu lapsepõlvekodus oli ikka palju rangem kord ja selle korra vastu eksinut karistati koleda pahameelega. Mul oleks ka esimeseks (õpitud) reaktsiooniks pahameelt välja plärtsuda, kui ma just teadlikult ei püüa Lindgreni raamatute lapsevanemate meeleolu hoida. Ja see on täitsa võimalik.
Näiteks täna keeldus meie titapoiss hommikupudrust, sest mina tahtsin, et söödaks seda moosi, mis lahti oli ja tema tahtis uut purki avada. Aga meil on külmkapis neid vastseid moosikeetmise vahtusid ja pärasid nii palju, et ma ei tahtnud rohkem avatud purke sinna saada. Ja siis ta lärmas ja tüütas meid ja keeldus kindlameelselt söögist üleüldse.
Kui me pärast sööki tütrega mõnusasti lugema läksime, tekkis mul järsku mure, et mis see poiss seal köögis nohistab. Oligi kirsikompoti lahti kangutanud, seda pudrule lisanud ja sõi. Ja köögi põrand, uks ning mööbel oli vedelikku täis pritsitud, poisist endast kõnelemata. Iseenesest läks isegi hästi, keegi polnud seal sees veel kõndinud ja suurem osa maitsvat kraami oli purki jäänud, aga isegi poolest klaasist kirsikompotist saab terve köögitäie pritsmeid ja loike.
Ja ma olen endaga rahul, et suutsin selle täiesti rahulikult kokku korjata.
Tuttav ema ütleb sedasorti olukordade kohta, et annab endale naeratuse medali, kui on mõnest tülikast lapsekasvatuse olukorrast pahameeleta läbi loovinud. Mina andsin endale ka. Kuigi tegelikult on eelkõige Astrid Lindgren selle medali ära teeninud - tema pakub inspiratsiooni ja tuge endas sellise meeleolu loomiseks. Omapäi ma võibla ei tuleks selle pealegi, et nii ka võib.
Tipp Ja Täpp
Märkamise aeg
Kuulan-vaatan kodus telekast Märkamisaja kontserti. Lubasin lastel ka teleka ette magama jääda, osalt selle pärast, et ma ei viitsinud või ei raatsinud neid magama panna, osalt jagamise soovist (muidu oleks mees võinud nad magama panna). Pajatasin suuremale laulude taustasid ja oma mälestusi ning laulsin mõnda laulu kaasa. Nagu mulle kunagi on suurte inimeste asjade taustu lahti räägitud. Kuni väike uinus süles ja suurem mu kõrval sohva pääl.
Need valitud laulud äratasid minus suure hulga mälestusi. Mõnda neist lauludest tohtis koolis õpetada, aga ikka tekitas värinat nagu "Ärkamisaeg". Mõni oli lõkkelaul nagu Johansonide laulud. Mõni laul meenutab õpilasmaleva aegu. Isamaalistel lauludel on oma suured lood taga. Mõni laul toob meelde lõhnu ja äratab vanu kustunud tundeid. Meeldivaid, põnevaid, rõõmsaid, erksaid, sekka kurblikke tundeid. Mõni meenutab ema ja teiste täiskasvanute mõtteid, tundeid ja arvamusi. "Minu inimesed" on võimas manifestatsioon ja pealegi on see mulle pühendatud :-), sest see on pühendatud kõigile, kes nii tunnevad - imetlen.
Kakskümmend aastat tagasi olin paras puberteet, keda lubati juba suurte inimeste jutte kuulama (ja tollal kõneldi erutavatest asjadest!) ning varsti ka omapäi ringi kolama. Neid erilisi laule kohtas kakskümmend aastat tagasi erinevais paigus ja neis oli minu jaoks eriline sära. Minu isiklik inimeseks ärkamise ja suure maailma märkamise aeg jäi samasse kanti. Ja laulupidudel olen alati käinud (vahele on jäänud vist ainult üks kord, kui sadas kõvasti vihma ja laps oli liiga väike).
Mulle patriootlikud tunded istuvad. Midagi ilusat. Ma vajan midagi suurt ja ilusat igasse päeva. Ja mulle meeldib seda jagada. Mõneti oleks tore olla lauluväljakul, sealset meeleolu tunnetada. Ilus vaikne õhtu on, lopergune kuu taevas ja puha. Kodus sohva pääl perega koos on ka tore. Nemad on mu elu sisu praegu.
Ja sellest, et kuupäevaga on paar kuud mööda pandud, nagu ka mõnest muust olupoliitilisest seigast, ei viitsi mina välja teha. Negatiivset ei ole vaja otsida, see leiab meid ise üles. Isiklik õnn sõltub pigem sellest, kuidas head ja rõõmustavat leida, selles elada.
Tipp Ja Täpp
Need valitud laulud äratasid minus suure hulga mälestusi. Mõnda neist lauludest tohtis koolis õpetada, aga ikka tekitas värinat nagu "Ärkamisaeg". Mõni oli lõkkelaul nagu Johansonide laulud. Mõni laul meenutab õpilasmaleva aegu. Isamaalistel lauludel on oma suured lood taga. Mõni laul toob meelde lõhnu ja äratab vanu kustunud tundeid. Meeldivaid, põnevaid, rõõmsaid, erksaid, sekka kurblikke tundeid. Mõni meenutab ema ja teiste täiskasvanute mõtteid, tundeid ja arvamusi. "Minu inimesed" on võimas manifestatsioon ja pealegi on see mulle pühendatud :-), sest see on pühendatud kõigile, kes nii tunnevad - imetlen.
Kakskümmend aastat tagasi olin paras puberteet, keda lubati juba suurte inimeste jutte kuulama (ja tollal kõneldi erutavatest asjadest!) ning varsti ka omapäi ringi kolama. Neid erilisi laule kohtas kakskümmend aastat tagasi erinevais paigus ja neis oli minu jaoks eriline sära. Minu isiklik inimeseks ärkamise ja suure maailma märkamise aeg jäi samasse kanti. Ja laulupidudel olen alati käinud (vahele on jäänud vist ainult üks kord, kui sadas kõvasti vihma ja laps oli liiga väike).
Mulle patriootlikud tunded istuvad. Midagi ilusat. Ma vajan midagi suurt ja ilusat igasse päeva. Ja mulle meeldib seda jagada. Mõneti oleks tore olla lauluväljakul, sealset meeleolu tunnetada. Ilus vaikne õhtu on, lopergune kuu taevas ja puha. Kodus sohva pääl perega koos on ka tore. Nemad on mu elu sisu praegu.
Ja sellest, et kuupäevaga on paar kuud mööda pandud, nagu ka mõnest muust olupoliitilisest seigast, ei viitsi mina välja teha. Negatiivset ei ole vaja otsida, see leiab meid ise üles. Isiklik õnn sõltub pigem sellest, kuidas head ja rõõmustavat leida, selles elada.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 17. august 2008
Lühidalt
Vahel mu käest küsitakse, miks ma eelistan waldorfpedagoogikat. Minu vastus sõltub küsija eelhäälestusest ja hoiakutest - mõnikord ma eelistan naeratada ja teemat vahetada. Selles pikas ja põhjalikus Postimehe artiklis on juttu waldorfkoolidest ning minu vastused sellele küsimusele mahuvad ka neisse mõttearendustesse.
Isiklikku vastust ma avalikku blogisse hea meelega ei panegi. Internetis ringi kolavad inimesed on kursis, et tugevalt väljendatud isiklik seisukoht kohtub peagi tugevalt väljendatud vastandseisukohaga (terav kirves leiab kivi), sageli on need ka ebaviisakalt väljendatud, vahel asjatundmatud. Aga mina ei otsi vaidlust. Mina otsin ainult viisi, kuidas oma elu elada.
Nii tundub mulle aeg-ajalt, et vaidluse ärahoidmiseks väljendun üha üldsõnalisemalt, mille tulemusena see blogi muutub sisutühjemaks. Kas ma salgan niimoodi enda ka maha? Või kuivõrd üldse on võimalik elada viisil, mis endale õige tundub, ning ikkagi koos teistega, kes elavad oma tõekspidamiste järgi?
Kas endas olemise rahu soovides peab ilmtingimata valmistuma erinevate arusaamade kokkupõrgeteks, vastuseisuks ja sõjaks enda ümber?
Tipp Ja Täpp
Isiklikku vastust ma avalikku blogisse hea meelega ei panegi. Internetis ringi kolavad inimesed on kursis, et tugevalt väljendatud isiklik seisukoht kohtub peagi tugevalt väljendatud vastandseisukohaga (terav kirves leiab kivi), sageli on need ka ebaviisakalt väljendatud, vahel asjatundmatud. Aga mina ei otsi vaidlust. Mina otsin ainult viisi, kuidas oma elu elada.
Nii tundub mulle aeg-ajalt, et vaidluse ärahoidmiseks väljendun üha üldsõnalisemalt, mille tulemusena see blogi muutub sisutühjemaks. Kas ma salgan niimoodi enda ka maha? Või kuivõrd üldse on võimalik elada viisil, mis endale õige tundub, ning ikkagi koos teistega, kes elavad oma tõekspidamiste järgi?
Kas endas olemise rahu soovides peab ilmtingimata valmistuma erinevate arusaamade kokkupõrgeteks, vastuseisuks ja sõjaks enda ümber?
Tipp Ja Täpp
Tervitus lapsepõlvest
Läksime vanemate maakottu marju korjama, aga vihm saatis meid tuppa. Sortisime siis ürgvana lektüüri seal ajaviiteks. 1990. aasta Eesti Piiga valimistel osalenud tütarlaste enesetutvustused on midagi huumori vallast. 1982. aasta kunstikalender on justkui tervitus minu lapsepõlvest. 27 graafilist tööd 1970. aastate lõpust, 1980. aastate algusest. Sellised ilusad maitsekad kunstitükid. Vive Tolli, Kaljo Põllu, Silvi Liiva, Naima Neidre.
Kusagil 1980. keskpaigas või äkki varemgi hakati mind kunstinäitustele kaasa võtma, kevadisi ja sügisesi ülevaatenäitusi mäletan. Seal olid sedalaadi pildid. Märkan, et need pildid on minus siiamaale alles. Need kompositsioonid, see esteetika. Ilus tundub. Ma ajasin selle vana kalendri sealt ära, teinekord hea koduski vaadata ja meenutada (näh, juba tikub seniilsus ligi või mis?).
Ma olen viimasel ajal väga harva kunstinäitustel käinud, aga vahel ikka lastega. Praegusi galeriinäitusi võib vabalt ka kaheaastasega vaadata. Ja võibla on mõnda näitust isegi huvitavam lastega koos vaadata, sest nende silmades on teine vaatenurk, mis mindki rikastab.
Praegu ma mõtlen, et mismoodi nemad selle oma hinges kaasa võtavad.
Aga sel vihmasel päeval vanavanemate maakodus polnud neil teha suurt midagi. Vähesed kaasavõetud mänguasjad olid juba ära mängitud ja uusi polnud võtta. Leidsin kaks värvipliiatsit, valge ja pruuni. Ja topsu tolmunud vatti. Kerisin vati pliiatsite ümber pintsliteks ja nad asusid veega maalima. Paberi asemel ehitustöödest ülejäänud vineertahvli ribad ja voodrilaua jupid. Sellest jätkus tükiks ajaks. Selline ökokunst. Mina sain vaikuses ja rahus oma kunstikalendrit vaadata.
Tipp Ja Täpp
Kusagil 1980. keskpaigas või äkki varemgi hakati mind kunstinäitustele kaasa võtma, kevadisi ja sügisesi ülevaatenäitusi mäletan. Seal olid sedalaadi pildid. Märkan, et need pildid on minus siiamaale alles. Need kompositsioonid, see esteetika. Ilus tundub. Ma ajasin selle vana kalendri sealt ära, teinekord hea koduski vaadata ja meenutada (näh, juba tikub seniilsus ligi või mis?).
Ma olen viimasel ajal väga harva kunstinäitustel käinud, aga vahel ikka lastega. Praegusi galeriinäitusi võib vabalt ka kaheaastasega vaadata. Ja võibla on mõnda näitust isegi huvitavam lastega koos vaadata, sest nende silmades on teine vaatenurk, mis mindki rikastab.
Praegu ma mõtlen, et mismoodi nemad selle oma hinges kaasa võtavad.
Aga sel vihmasel päeval vanavanemate maakodus polnud neil teha suurt midagi. Vähesed kaasavõetud mänguasjad olid juba ära mängitud ja uusi polnud võtta. Leidsin kaks värvipliiatsit, valge ja pruuni. Ja topsu tolmunud vatti. Kerisin vati pliiatsite ümber pintsliteks ja nad asusid veega maalima. Paberi asemel ehitustöödest ülejäänud vineertahvli ribad ja voodrilaua jupid. Sellest jätkus tükiks ajaks. Selline ökokunst. Mina sain vaikuses ja rahus oma kunstikalendrit vaadata.
Tipp Ja Täpp
Venelane on ka inimene
Mu tuttaval oli paariks päevaks laps külas, sugulane maalt. Tuttava sama vana laps ja noor sugulane mängisid koos, kui äkki mu tuttav märkas, et nende mäng ei kõlba kuhugi. Tuttava koduabiline on noor vene naine, kes võtab oma väikse lapse ka kaasa, kui läheb neile koristama. Ja nüüd märkas mu tuttav, et see küllatulnud laps tulistab mängupüstolist väikest vene last plastmasskuulidega.
Tuttav läks kohe vahele ja seletas, et inimese ega looma pihta ei tohi kunagi sihtida, ammugi tulistada. Isegi mitte plastmasskuulidega.
Üheksa-aastane külaline vaatas talle suurte siniste silmadega arusaamatult otsa ja vastas, et aga ta on ju venelane!
[Võttis hetkeks tummaks - mind küll.]
Ma arvan, et sageli me ei märka, mida me mõtleme ja räägime. Lapsed näitavad selle meile tülikal viisil kätte. Õhk on venevaenust paks, isegi kui viisakad inimesed seda kõvasti välja ei ütle.
Minu meelest on asi vägivalla kasutamises või mittekasutamises, mitte rahvuses, olgu siis see ka siinkohal ära öeldud. Pean vist jälgima hakkama, mis sõnu ma ise neist asjust kõneldes kasutan (ega ma üldiselt ei kõnelegi). Aga kui, siis tuleks kõnelda kurjusest ja vägivallast, mitte rahvusest. Või riigist, aga mitte selle inimestest. Sedasorti kõigile justkui mõistetavad tähenduse ülekanded võivad kalliks maksma minna, sest me tegelikult usume ise ka, mida räägime.
Tipp Ja Täpp
Tuttav läks kohe vahele ja seletas, et inimese ega looma pihta ei tohi kunagi sihtida, ammugi tulistada. Isegi mitte plastmasskuulidega.
Üheksa-aastane külaline vaatas talle suurte siniste silmadega arusaamatult otsa ja vastas, et aga ta on ju venelane!
[Võttis hetkeks tummaks - mind küll.]
Ma arvan, et sageli me ei märka, mida me mõtleme ja räägime. Lapsed näitavad selle meile tülikal viisil kätte. Õhk on venevaenust paks, isegi kui viisakad inimesed seda kõvasti välja ei ütle.
Minu meelest on asi vägivalla kasutamises või mittekasutamises, mitte rahvuses, olgu siis see ka siinkohal ära öeldud. Pean vist jälgima hakkama, mis sõnu ma ise neist asjust kõneldes kasutan (ega ma üldiselt ei kõnelegi). Aga kui, siis tuleks kõnelda kurjusest ja vägivallast, mitte rahvusest. Või riigist, aga mitte selle inimestest. Sedasorti kõigile justkui mõistetavad tähenduse ülekanded võivad kalliks maksma minna, sest me tegelikult usume ise ka, mida räägime.
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 12. august 2008
Sõjahirmud
Eilse Postimehe kaanelugu oli Gruusia sõjast. Pildi valiku üle on toimetus kindlasti uhke. Isiklik valu ja sõjatanner ja veri ja puha. Ja lõpus valus küsimus, et kes on järgmine Venemaa agressiooni ohver.
Üsna pealiskaudselt sirvisin seda lehte, nagu ikka (kui üldse). Mõne aja pärast märkasin end plaani pidamas, et mis siis, kui meile ka tuleb sõda. Et kas mu plaanitavail tegevustel siis siin on üldse mingit mõtet. (Ei oleks.) Ja siis mõtlesin, et oot-oot, nii hull see nüüd ka veel ei ole.
Märkasin, et kogu see Gruusia olukorra meediakajastus (millega minul on väga pealiskaudne kontakt) on minusse oma jälje jätnud. On üles äratanud lapsepõlves tekitatud hirmu, et sõda võib tulla.
Minu lapsepõlves räägiti sõjast lasteaias ja koolis. Lapsed viidi kohustuslikus korras patriootlikke filme vaatama ja hiljem olid ka mingid sõjalise algõpetuse tunnid, mis rohkem huumori valdkonda läksid. Aga paistab, et tolle aja ideoloogia on minusse puutunud küll.
Kui ma hiljuti "Pille-Riini" üle lugesin, tundus see mulle naljakas - et oli aeg, mil mina ka lapsena mõtlesin, et sõda võib tulla. Nii nagu meile lasteaias ja koolis oli räägitud. Ja praegu ei ole üldse naljakas mõelda, et ma ikka nii mõtlen. Või võin mõelda.
Siis panime lapsed autosse ja sõitsime ühe kena metsajärve äärde. Jahedas vees ujudes ja laste mänge liivasel kaldal vaadates meenus üks Tove Janssoni tegelane. Proua Filifjonka, kes uskus katastroofe. Too proua veetis oma kõige rahumeelsematki aega kõigile kirjeldades, kuidas katastroof tuleb. Ja kord see tuligi. Siis oli proua Filifjonka õnnelik, sest tema ettekuulutus oli täide läinud.
Tipp Ja Täpp
Üsna pealiskaudselt sirvisin seda lehte, nagu ikka (kui üldse). Mõne aja pärast märkasin end plaani pidamas, et mis siis, kui meile ka tuleb sõda. Et kas mu plaanitavail tegevustel siis siin on üldse mingit mõtet. (Ei oleks.) Ja siis mõtlesin, et oot-oot, nii hull see nüüd ka veel ei ole.
Märkasin, et kogu see Gruusia olukorra meediakajastus (millega minul on väga pealiskaudne kontakt) on minusse oma jälje jätnud. On üles äratanud lapsepõlves tekitatud hirmu, et sõda võib tulla.
Minu lapsepõlves räägiti sõjast lasteaias ja koolis. Lapsed viidi kohustuslikus korras patriootlikke filme vaatama ja hiljem olid ka mingid sõjalise algõpetuse tunnid, mis rohkem huumori valdkonda läksid. Aga paistab, et tolle aja ideoloogia on minusse puutunud küll.
Kui ma hiljuti "Pille-Riini" üle lugesin, tundus see mulle naljakas - et oli aeg, mil mina ka lapsena mõtlesin, et sõda võib tulla. Nii nagu meile lasteaias ja koolis oli räägitud. Ja praegu ei ole üldse naljakas mõelda, et ma ikka nii mõtlen. Või võin mõelda.
Siis panime lapsed autosse ja sõitsime ühe kena metsajärve äärde. Jahedas vees ujudes ja laste mänge liivasel kaldal vaadates meenus üks Tove Janssoni tegelane. Proua Filifjonka, kes uskus katastroofe. Too proua veetis oma kõige rahumeelsematki aega kõigile kirjeldades, kuidas katastroof tuleb. Ja kord see tuligi. Siis oli proua Filifjonka õnnelik, sest tema ettekuulutus oli täide läinud.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 9. august 2008
Aastapäevateemaline
Tuleval nädalal saab aasta täis selle blogi esimesest postitusest. Ja eks ta meeles mõlkunud mul varemgi. Tahtsin, et nende väga isiklike laste- ja koduteemaliste blogide seas oleks mõni üldisem ka. Ja oma perest väga isiklikke asju kirjutada ma pole tahtnud. Sest lastel on ka õigus eraelu privaatsusele, arvan ma. Minul oleks kohutavalt ebamugav, kui mu ema mõtted minust oleks kusagil avalikult kättesaadaval. Ma ikka väga tahan tema piiratust ületada ja loodan siiralt, et minu lapsed ületavad minu piiratuse.
Ma märkan, et olen viimasel ajal hakanud blogi kirjutamisest eemalduma. Eks ole ka muid tegemisi olnud ja suve puhul olen sageli arvutist eemal, kuid ainult selles pole asi. Selles ka, et ma tahan muutuda, nö kooruda, kodusest kookonist välja astuda. Ja kõigi muude muudatuste seas tuleb muuta ka mõtlemist ja toimimisviise, et n-ö suures maailmas hakkama saada. Sellisena nagu ma seni siin blogis olen olnud, oleks suures maailmas paha. Ja töö nende minu jaoks vajalike muutuste harmoonilisel läbiviimisel seisab veel ees, nii et sellest polegi veel midagi kirjutada. Ja võõrad mõtted segaksid protsessi.
Kummalisel kombel takistavad mind nende uuemate mõtete kirjapanemisel need vanad siia kirjapandud mõtted. Justkui oleks mingi seesmine kohustus püsida sellisena, millisena ma aasta tagasi alustasin. Justkui oleksin mingid rööpad endale maha pannud, ja nüüd pean neid mööda sõitma nagu rong Tallinnast Valgasse ja vastupidi. Justkui ma muidu petaksin kellegi ootusi, et järgmine kord siia blogisse tulles olen ma üsna samasugune nagu eelmisel korral. Sellest tõkkest on mul raske üle saada. Mittekirjutamine on tunduvalt lihtsam.
Seepärast siis nii.
Aga kirjutamine on olnud vahel ka väga hea ja suureks abiks. Vanu hoiakuid ja mõtteid eest ära kirjutades on mõnigi olukord leidnud parema lahenduse. See on aidanud endas selgust leida (kuigi see selgus pole just sageli siia kirja saanud) ning titt päästab mullaselt jalgteelt õrnalt vihmausse ja upitab putukaid kõrrele tagasi. See viimane oleks ju võinud niisama, ilma blogimiseta ka juhtuda. Aga pole üldse võimatu, et kirjutamise läbi saabunud selgus ja põhjalikum järele mõtlemine on sellele kaasa aidanud.
Statistikast ka, niivõrd-kuivõrd. Google Analyticsi järgi on 4295 lugejat käinud siin 8042 korral. Ühekordseid lugejaid on 44% e 252, 9-100 korda on siin käinud 115 lugejat, 101-200 korda 88 lugejat (15%) ja üle 201 korra 6 lugejat - aitäh teile kõigile!
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 5. august 2008
Vägivallatust lapsepõlvest
Sattusin lugema ühe raamatu tutvustust.
See lühike eessõna kinnitas mu veendumust, et mida vähem vägivalda laps lapsepõlves kogeb, seda parem. Ennast jälgides olen leidnud palju vägivalla jälgi endas, kuigi midagi päriselt koledat pole minuga kunagi juhtunud. Ja midagi päriselt koledat pole mina ka teinud. Aga väikseid asju ikka. Olen kogenud ja ise edasi teinud. Natuke pahameelt, veidi hukkamõistu ja alandamist - palju siis pisikesele vaja... ja kas üldse? Kui palju pahameelt, hukkamõistu või alandamist ma enda pihta sooviksin? Üldse ei sooviks. Aga ise ma nii puhtalt hinnanguvaba olla ei suuda.
See, mis inimeses on, otsib väljendust. Seepärast ma pean seda nii oluliseks, et ema püüaks leida endas viise, kuidas maailmaga puhtamaid ja armastavamaid suhteid luua. Ja lepitada end oma mineviku haavadega. Mitte ainult enda ja oma lapse pärast. Muu hulgas me ju teeme selle maailma ka. Nii nagu meie esivanemad on teinud selle, mis praegu on. Ja me üldiselt arvame, et ei tulnud väga hästi välja. Proovime paremini. Runnel soovitas kunagi ammu endast alustada.
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 22. juuli 2008
Koristamisest
Kord on tore asi. Aga üsna täitumatu unistus, kui kodus on väikseid lapsi. Kõik nende mängud on üks korratuseloomine, millest vahel sünnib ka imelisi korrastatusekillukesi, aga suur osa jääb lihtsalt korralageduseks. Ja kes siis peab seda koristama?
Tean, et mõnes lasteaias suunatakse lapsi juba maast madalast asju enda järelt ära panema. Ja mõnes kodus muidugi ka. Aga minul pole see eriti hästi õnnestunud. Võibla meil on mingi vähese koristamise geen peres liikvel. Tütar üldse ei taha koristada, kuigi midagi ta enda järelt ikka ära paneb, kui palun. Mina ka ei tahtnud lapsena üldse koristada. Ja mu ema olla ka selline olnud, et parem ainult loeks põnevaid raamatuid. Tema on küll minu täiskasvanupõlves suutnud kodu korras hoida, aga see on kaugele näha, et mitte rõõmu ja naudinguga.
Mina koristan vahel naudinguga küll. Siis selle naudinguga, et saan omaette midagi teha. Kui saan. Siis on väga mõnus omas tempos lihtsalt ringi kõndida ja asju ära panna või monotoonselt miskit pühkida-nühkida, meel vabalt ringi lippamas. Selleks, et sellest aru saada, pidin ma kõigepealt lapsed saama. Enne ei meeldinud koristamine mulle sugugi, sest kogu ülejäänud elu tundus huvitavam. Aga see huvitavam elu on praeguseks minu eest kuhugi pakku läinud. Jäänud on lapsed ja koristamine. Kah pole viga.
Küsisin siis ühe waldorfõpetaja käest, et kuidas nemad küll lapsi koristama õpetavad. Ja sain teada, et justkui ei õpetagi. õpetaja koristab ees ja laulab, et hakkame koristama. Suuremad lähevad kaasa, väiksemad mitte. Ja neid ei sunnita. Eesmärk on saavutada, et laps hakkaks välist jäljendades kaasa tegema. Ma arvan, et selleks on ülioluline, et õpetaja koristaks rõõmuga. Et laps tahaks selle rõõmuga kaasa minna. Meeleolu määrab, kas tahab. Või kas võiks tahta. Nad ei sunni lapsi koristama, sest sund lõhub lapses midagi ära. Nii ma olen sellest aru saanud.
Minu jaoks on olnud määrav, et pahura meeleoluga inimesest ma hoian eemale. Ja käsk ja keeld lõhuvad mõne meeleolu puhul veel eriti. Siin võib olla ka selle juur, miks koristamine mulle vastumeelne on (olnud).
Iseasi, et seda rõõmsat meeleolu ei jagu mul koristamise juures just kauaks, kui ma samal ajal ka titekarjas olen. Sest nii on väga väsitav ja edasi see töö suurt ei liigu. Ja kusagil on suur ja põnev maailm, millest mina osa ei saa, sest tegelen parajasti koristamisega. Nii et gurude jaoks on see värk, lihtinimesele tabamatu vist. Võibla ma kümne aasta pärast õpin selle nipi ära, kui hästi harjutan, aga siis on lapsed juba suured kah. Ja kas ma viitsingi nii hoolega harjutada, kui täpselt ei tea, mida ja kuidas.
Tipp Ja Täpp
Tean, et mõnes lasteaias suunatakse lapsi juba maast madalast asju enda järelt ära panema. Ja mõnes kodus muidugi ka. Aga minul pole see eriti hästi õnnestunud. Võibla meil on mingi vähese koristamise geen peres liikvel. Tütar üldse ei taha koristada, kuigi midagi ta enda järelt ikka ära paneb, kui palun. Mina ka ei tahtnud lapsena üldse koristada. Ja mu ema olla ka selline olnud, et parem ainult loeks põnevaid raamatuid. Tema on küll minu täiskasvanupõlves suutnud kodu korras hoida, aga see on kaugele näha, et mitte rõõmu ja naudinguga.
Mina koristan vahel naudinguga küll. Siis selle naudinguga, et saan omaette midagi teha. Kui saan. Siis on väga mõnus omas tempos lihtsalt ringi kõndida ja asju ära panna või monotoonselt miskit pühkida-nühkida, meel vabalt ringi lippamas. Selleks, et sellest aru saada, pidin ma kõigepealt lapsed saama. Enne ei meeldinud koristamine mulle sugugi, sest kogu ülejäänud elu tundus huvitavam. Aga see huvitavam elu on praeguseks minu eest kuhugi pakku läinud. Jäänud on lapsed ja koristamine. Kah pole viga.
Küsisin siis ühe waldorfõpetaja käest, et kuidas nemad küll lapsi koristama õpetavad. Ja sain teada, et justkui ei õpetagi. õpetaja koristab ees ja laulab, et hakkame koristama. Suuremad lähevad kaasa, väiksemad mitte. Ja neid ei sunnita. Eesmärk on saavutada, et laps hakkaks välist jäljendades kaasa tegema. Ma arvan, et selleks on ülioluline, et õpetaja koristaks rõõmuga. Et laps tahaks selle rõõmuga kaasa minna. Meeleolu määrab, kas tahab. Või kas võiks tahta. Nad ei sunni lapsi koristama, sest sund lõhub lapses midagi ära. Nii ma olen sellest aru saanud.
Minu jaoks on olnud määrav, et pahura meeleoluga inimesest ma hoian eemale. Ja käsk ja keeld lõhuvad mõne meeleolu puhul veel eriti. Siin võib olla ka selle juur, miks koristamine mulle vastumeelne on (olnud).
Iseasi, et seda rõõmsat meeleolu ei jagu mul koristamise juures just kauaks, kui ma samal ajal ka titekarjas olen. Sest nii on väga väsitav ja edasi see töö suurt ei liigu. Ja kusagil on suur ja põnev maailm, millest mina osa ei saa, sest tegelen parajasti koristamisega. Nii et gurude jaoks on see värk, lihtinimesele tabamatu vist. Võibla ma kümne aasta pärast õpin selle nipi ära, kui hästi harjutan, aga siis on lapsed juba suured kah. Ja kas ma viitsingi nii hoolega harjutada, kui täpselt ei tea, mida ja kuidas.
Tipp Ja Täpp
Mänguasjalaenutus
Olen sattunud kodus kappe ja nurgataguseid koristama. Kui osa pahna eest kõrvale lükata, jääb silma arutu hulk mänguasju. Kohati on tunne, et kõik kohad on neid täis ning kõik nurgatagused on eest ära pandud mänguasju täis. Ja mis siis teha. Oleks ju jabur hakata suuremat kodu rajama selleks, et laste mänguasjade kõrvale ära mahtuda. Kuigi see on vist tänapäeval tavaline lugu. Et võetakse suurem kodu, et oma asjadega paremini ära mahtuda. Minu jaoks pisut suurejooneline valik.
Ära visata neid ka ei raatsi - tüdruk on oma asju hästi hoidnud ja titamänguasjad ei kulugi nii ruttu. Aga ära tüütavad küll. Üks hea nipp on mänguasju mitte osta. Olen seda võimalust kaua kasutanud, aga ikka nad kusagilt tulevad. Ja me meisterdame ka hirmus palju.
Mõtlesin, et peaks hoopis mänguasjalaenutuse tegema. Viiks kõik mittekasutusel olevad mänguasjad sinna ja siis keegi teine laps võtaks sealt omale koju mängida. Ja meie võtaks midagi uut vahelduseks ja nt kuu aja pärast viiks tagasi.
Tegelikult ma nii palju jännata muidugi ei viitsi. Väga kulukas üritus pealegi. Odavam oleks uus suurem kodu rajada (mis on ka absurd). Hakkan vist hoopis külla oma mänguasju laenuks viima. Kui ei meeldi, toovad järgmine kord tagasi. Ja võibla annavad miski oma asja vastu. Aga vähemalt ehk keegi mängiks nendega. Asjad on kasutamiseks tehtud, mitte hunnikus seismiseks. Raamatukogud meeldivad mulle ka. Mul on ettekujutus, et need raamatud ei seisa seal asjata. Liikumises on elu.
Tipp Ja Täpp
Ära visata neid ka ei raatsi - tüdruk on oma asju hästi hoidnud ja titamänguasjad ei kulugi nii ruttu. Aga ära tüütavad küll. Üks hea nipp on mänguasju mitte osta. Olen seda võimalust kaua kasutanud, aga ikka nad kusagilt tulevad. Ja me meisterdame ka hirmus palju.
Mõtlesin, et peaks hoopis mänguasjalaenutuse tegema. Viiks kõik mittekasutusel olevad mänguasjad sinna ja siis keegi teine laps võtaks sealt omale koju mängida. Ja meie võtaks midagi uut vahelduseks ja nt kuu aja pärast viiks tagasi.
Tegelikult ma nii palju jännata muidugi ei viitsi. Väga kulukas üritus pealegi. Odavam oleks uus suurem kodu rajada (mis on ka absurd). Hakkan vist hoopis külla oma mänguasju laenuks viima. Kui ei meeldi, toovad järgmine kord tagasi. Ja võibla annavad miski oma asja vastu. Aga vähemalt ehk keegi mängiks nendega. Asjad on kasutamiseks tehtud, mitte hunnikus seismiseks. Raamatukogud meeldivad mulle ka. Mul on ettekujutus, et need raamatud ei seisa seal asjata. Liikumises on elu.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 13. juuli 2008
Julgad rannas
Käisime perega rannas. Üks koeraomanik lasi oma koera teise koeraga mängima ja mänguhoos pudenes ühe koera tagumikust kakka. Üsna meie lähedal. Läksin koeraomaniku juurde ja ütlesin, et tema koera tagumikust tuli ja kas ta saaks selle korda teha. Ta esiti küll ei uskund, et tema koer selles osales, sest ta polnud kakamist märganud, aga kui ma julgad ette näitasin, jäi ta siiski mind uskuma ja mina tulin ära. Tegelesin vahepeal lastega ja siis küsisin mehelt, et kas ta korjas need ära. Mees ütles, et ei korjanud, ajas ainult liiva peale.
Läksin uuesti koeraomaniku juurde, rull kempsupaberit näpus ja ütlesin, et mul paremat abivahendit talle anda ei ole, aga ehk ta oleks nõus võtma mult kempsupaberit ja need julgad prügikasti viima. See on ikkagi avalik rand ja lapsed mängivad siin liivaga. Vastumeelselt, aga ta siiski jäi minuga nõusse, leidis ise oma varustuse hulgast väikse kilekoti ja korjas need julgad sealt liiva seest kokku, selline kena arusaaja naisterahvas.
Mees ütles, et olen mina ikka tubli rannavalve. Viitsin kaks korda suhtlemas käia. Minu meelest jälle on tegu elementaarse looga, et ühiskondlikku kohta ei sobi oma koera julki vedelema jätta. Ja veel ma arvan, et see peaks olema nii elementaarne lugu, et peaks olema lausa häbi nii teha. Ja mul oleks väga hea meel, kui kõik inimesed, kes sellist korratust märkavad, korrarikkuja ehk siis koera situtaja korrale kutsuks. Kui see oleks pidev ja normaalne käitumine, siis poleks meil neid julki kusagil näha. Jaapanis ei sobi väidetavalt isegi kohvi tänavale ajada. Ja puhas pidada olema. Rand võiks ka olla selline ilus ja puhas nagu siin pildil.
Aga muidu oli tore. Suurem laps mängis potilille ja istutas end isa abiga sügavale liiva sisse. Vend ja isa pidid siis talle ämbritega merest vett vedama – lillele see on muide elu ja surma küsimus. Ma saan aru, et see on kah üks vastutuse õppetund: kui oled taime istutanud, siis pead tema eest hoolt ka kandma.
Mina rookisin oma hinge sogast puhtaks – elu oli hakanud kuidagi koledaks kätte ära minema. Aga nüüd on jälle täitsa tore olla – maailm särab iga nurga pealt vastu.
Rõõmsat suve teile ka!
Tipp Ja Täpp
Tellimine:
Postitused (Atom)