Koolivaheajal käis tütar kodus. Lahkudes ütles, et tore oli siin külas käia. Oli jah tore. Üldse ei olnud mingeid emotsionaalseid arvamustevahetusi, mis neil vennaga varem ikka juhtusid. Eks ma olen võtnud seda paratamatusena, et erinevatel inimestel on erinevad arusaamad (meie laste isal ja emal ka, mh ja ma olen korduvalt lastele rõhutanud, et see on pigem tore, et me tohime mõlemad oma arvamuse välja öelda, isegi kui alati nii meeldiv ei tundu, et teine teistmoodi arvab, emotsioonid on ka elu osa) ja meie poeg ja tütar on väga erinevad inimesed algusest peale. See on ka vist paratamatu, et tülitsemise kogemus saadakse eelkõige kodust ja eks meil ka, kuidas siis muidu. Nii hea, kui see erinevatest arusaamistest tekkivate tülide paratamatus on ajutine ja vähemalt praegu vaheajal, kuni tütar teises linnas elab, sest eriolukorra tõttu ei saa nagunii koolis ega kusagil mujal käia. Seekord nad tegutsesid terve päeva rõõmsalt koos ja vist olid kogu aeg samal lainel.
Nii hea, et tütar vahepeal külas käis. Olen end sageli tabanud mõttelt, et nii ihuüksi ei ole hea elada. Vähemalt mitte selles vanuses, 18-aastasena. Normaalne on ikkagi inimestega kohtuda ja selles eas inimese vaimne töö on end teiste inimeste peegelduste najal iseendaks ehitada. Varem oli tütar päevad läbi inimestest ümbritsetud, liigagi palju ja see kurnas ta emotsionaalselt ära. Nii et üksiolemine oli hea puhkus sellest, aga kui nüüd on üksinduses puhatud juba küllalt, siis kuskilt maalt see noore inimese üksiolemine ei ole enam hea. Mina ka ei tahaks kogu aeg üksi olla, kuigi ma vajan väga palju üksiolemist, et end hästi tunda. Liigne üksindus võib kuidagi vaimse tervise peale hakata või mingid arenguvõimalused jäävad kängu. Mina nt jään oma mõtetesse kinni, teise inimesega kohtumine aitab sellest ketramisest välja.
Huvitav oli näha, kuidas meie suhted tütrega on muutunud. Kui ma varem arvasin, et ta võiks kodustesse olmetegevustesse rohkem panustada, siis nüüd on ta seda saanud omajagu. Ja panustas praegugi kodus käies, tegi perele kotlette ja rullbiskviiti ja koristas köögi selle järelt ära (enda küpsetamiste järelt ta on küll alati koristanud) ja veel midagi. Aga meie suhted on muutunud üldse ka, mingil peenemal tasandil. Ja see teeb mulle rõõmu. Kunagi ma arvasin, et kui täiskasvanuks saanud lapsed lähevad kaugele maale elama ja neid on kodus vähe ja harva näha, siis küll see ema võib igatseda oma kallite järele. Praegu ma näen, et mingis eas see igatsus ja soov palju koos olla lõpeb. Eks me muidugi ole üsna pikalt telefoniga rääkinud, olmelised jutud mh, aga mingit ebamugavat igatsust ei ole. Lihtsalt ema ja lapse suhe on mingit otsa pidi läbi saanud. Ja ta sageli enam ei ütle mulle emme, vaid kõnetab nimepidi. See nagu annaks mulle mingi osa minust tagasi ja ma võtan tänuga vastu.
Nüüd siis nii. Kui laps tuleb koju käima, on ta kallis külaline. Panen paremat toitu lauale ja käime väljas, nagu ju ikka viiakse külalisi, kes vähe kauemaks jäävad, kuhugi ägedasse kohta. Meie pere on nagunii eelistanud looduses käia ja hoiduda teistest pigem 20 või 200 meetri kaugusele, nii et siin me mingeid piiranguid ei koge. Käisime Keila-Joal, mis on üks siitkandi ilusamaid kohti ja ma tahan sinna mitu korda aastas minna neid võrratuid puid ja jõge nautima. Madala päikesega on ka raagus Põhja-Eesti maastik imekaunis, loodushäältest ja värskest õhust rääkimata. Olen märganud, et mida vanemaks ma saan, seda peenemaks läheb mu värvivarjundite taju või oskus neid nautida. Nooremana olid lihtsalt puud, nüüd on vaimustav vormide ja värvitoonide sümfoonia. Ma olen metsaskäimist küll eluaeg armastanud. Lihtsalt praegu on tajud erksamad, näen ja kogen rohkem kui varem. Tütar on ka eluaeg armastanud looduses olla ja leiab endale tegevust, sellal kui mina lihtsalt vaatan ja kuulan ja olen. Me oleme omas vaikuses.
Ja siis me jõime teed ja istusime küdeva ahju ees ja lugesime luuletusi ette (Ave Alavainu "Koondatud" on võrratu, meenutab kohati Marie Underit, keda ma noorena armastasin). Tütrega meil on üsna sarnane maitse mõnes asjas ja saame samu asju nautida. Mul oli hea meel jagada. Tore, et ta koolis on kirjanduse tundides saanud oma sisemistele arengutele toitu ja toetust ja uusi huvisid. Ja viimati ta laenutas mulle raamatukogust ühe Mikita.
Vahel ma olen mõelnud, kui raske võib mõnel perel praegu olla. Neil, kes armastavad teistsuguseid, ekstravertsemaid asju, milleks on vaja palju teisi inimesi. Või kes on sunnitud liiga väiksel pinnal liiga paljukesi koos olema. Või kelle omavahelised suhted on liiga halvad (meil ka ju aasta tagasi veel olid, mäletan hästi, mis tunne see on). Või kellel on liiga palju tööd ja muudatusi asjakorralduses. Või kellel on valusad rahaprobleemid (mina olen tänulik, kui süüa ja sooja tuba saab ja minu meelelahutus ei maksa vahel üldse midagi, isegi käsitöötarbeid sain kuskilt, sest kellelgi jäi üle). Ja kui raske võib olla üksi elavatel inimestel. Siis ma lihtsalt palvetan. Ja tänan kõiki, kelle tegevuse tagajärjed meid on toetanud. Heaolu ei ole iseenesest mõistetav ja ilma heade inimesteta poleks elu kaugeltki see. Eestis on väga palju häid inimesi, kes pidevalt loovad meile kõigile paremat elu ja mh on loonud minusse usalduse, et kuidagi ikka saab.
Ma tänan, ma tänan, ma tänan!
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar