Me vajame täiskasvanuelus selles maailmas väga hädasti usku
ja lootust, vahel ei ole ilma selleta üldse võimalik midagi ette võtta. Ja see
maailm, mille praegused lapsed päranduseks saavad, on suht nigelas seisus (struktuuride
surve, keskkonna olukord, kõiksugu võõrandumised). Ilma lootuseta pole ju üldse
mingit võimalust ja see loob aluse destruktiivsele käitumisele. Kui nagunii on elu
ümberringi lootusetult vilets, siis pole vahet, kui kehvasti me ise talitame,
nagunii on hull ja sitt sitta enam kehvemaks ei tee. Siit saab alguse moraalne
allakäik, mis mõjutab kõike ümbritsevat. Alati saab olla veel hullem, ütleb
optimist ühes vanas anekdoodis (kus pessimist leiab, et enam hullem olla ei
saa). Mina ei taha teada, kuidas saaks maailmas asjad olla halvemad, seepärast
ma küsin ikka: kuidas saaks olla veel parem? Mõni asi on juba/veel hästi ja
sealt saab minna edasi veel paremaks.
Ma olen raamatu teemasildi all kirjutanud paljudest
raamatutest, kus mina olen seda head leidnud. Neid raamatuid, mille mina olen
välja praakinud, on ikka kordades enam. Ma ei kirjuta neist, ei loe neid ette ja kuni sain, hoidsin need enda lastest eemal (esimesed kuus-seitse aastat ikka, siis valisin mina lastele raamatuid). Suur osa tänapäeval kirjutatavast
tegelikult ei vääri jõudmist laste lugemislauale, sest nad ei loo maailma
paremaks, vaid pigem vastupidi. Vastutustundlikke valikuid! Me loome maailma
iga oma valikuga, kas me seda teadvustame või mitte.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar