pühapäev, 3. juuli 2016

Isesisvumisest ja muust

Kodutööd on ikka lastega üks pingete tekkimise koht. Nemad arvavad, et võiks mina pigem kõik ära teha ja kui neil tuju on, siis panustavad. Aga seda tuju muidugi eriti tihti ei ole. Praegu nt arvas 10 a poeg, et tal on kõht tühi ja mina peaks talle pannkooke tegema. Mis on täitsa loll jutt. Meil on jah pühapäeviti sageli pannkoogid, aga lapsed teevad neid ise, kui nisujahust pannkooke tahavad. Mina nisu pigem ei söö ja selliseid küpsetisi ei tee. Teeb see, kes süüa tahab. Kui mul on pannkoogi isu, teen kaerajahust ja kõigile, kes soovivad. Tütrele maitsevad, pojale mitte. Tegin siis endale hommikusöögi ja läksin muile toimetustele.

Poeg läks pärast pikemat kiunu poodi mune tooma ja asus tainast valmistama. Ma põhimõtteliselt ei tee võileibu seitsmeaastasele inimesele ega pannkooke kümneaastasele. Juhendan, kui vaja. See on osa iseseisvumisest. Ma seletan neile, et ühel päeval ma neid enam ei toeta ja siis nad peavad ise kõigega hakkama saama, isegi raha teenimise ja kodu pidamisega. Et see liiga äkki ja ebameeldiva üllatusena ei juhtuks, siis harjutame tasapisi ja titaeast alates. Mingis vanuses ma lihtsalt lõpetan mingi toetuse ära ja punkt. See kiunumine tuleb üle elada, aga kuna ma sellistes asjades suht karm olen, siis väga kaua ei kiunuta. Enda tegevusele keskendumine on parim abi, vaidlema võib jäädagi.

Muidu juhtub see, et mina teen ja nemad on ikka rahulolematud, sest tahaks midagi muud ja paremat. Ise tegija saab aru, et vahel ei saa paremini. See käib eriti toitude kohta. Kui neil on oma söögieelistused, tuleb õppida neid toite ise valmistama. Tunnistan, et päris rõõmurikkalt see asi minu jaoks ei kulge, inimestevahelised suhted on vahel tülikad ja lapsed ajavad ikka kõige hullemini hinge täis (õnneks on välja mõeldud koolid ja huvitegevused ja lastelaagrid, ilma nendeta ma ikka üldse ei suudaks ema olla).

Ma metsikult imetlen ühte ema, kes suudab oma u sama vana poja panna aknaid pesema ja kõike muudki kodust toimetust tegema. Meil need aknad siis lihtsalt jäävadki pesemata, sest kõik muu on põnevam. Ja neid ei paista pesemata aken ka häirivat. Mõnda asja ma ikka üldse ei oska – motiveerida lapsi sellistele igavatele tegevustele, mõnel lihtsalt ei ole Tom Sayeri sarmi. Võib-olla siis polegi vaja seda akent igal aastal pesta. Ja kui mind häirib, siis ma lihtsalt ärgu seda akent vaadaku. Mul on ju suurepärae blogi, kus ma saan käia ennast välja elamas.

Aga toredat päeva Sulle!
 
TJT

2 kommentaari:

IVI ütles ...

Vajalik teema!
Mul tekkis sellega seoses küsimus - kas valmistad perele ikka ainult ühe õhtusöögi või kui näiteks lapsed peaksid soovima hoopis makarone hakklihaga, on neil vabadus seda endale vaaritada? :)
Olen oma laste iseseisvaks kujundamisel ikka aeg-ajalt ämbrisse astunud ja kivide-kändude otsa komistanud, tänud heade mõtete ja inspiratsiooni eest :)

Laps Eestis ütles ...

Aitäh arvamast!

Eks me kõik astu ikka ja jälle ämbritesse ja kes see lõpuks nii väga teabki, mis millekski õige, mis vale. Ju siis selline kogemus kulus ära, et mõista ja teine kord paremini teha. Eks see ole ka üks mõte, miks ma neid asju siin jagan, aitab endal ka teistmoodi teha (kuigi ma sageli ei kirjuta, mis seekord valesti läks, tean ikka). Ma viimasel ajal valin roa sageli enda järgi ja küsin, kes veel seda tahab. Et ei juhtuks, et teised ei taha ja pean ise järjest mitu päeva sama sööma või ära viskama. Tütar sööb sageli lihtsalt puuvilju või smuutit (kodune õunamahl, marjad, banaan) ja mina pean seda väga tervislikuks ja heaks valikuks, üldse ei näe, et ta peaks selle asemel mingit küpsetatud toitu sööma. Poeg sööb siis võileibu. Vahel ma küsin neilt, mida nad süüa sooviks. Üldiselt ma sooviks jõuda selleni, et nad ütlevad, mida nad süüa soovivad ja siis ma toon ained kohale või annan neile raha, et saavad ise tuua ja aitan neil seda teha. Tütre (14) küpsetamistes see juba ammu toimib nii, aga muudes toitudes seni mitte. Nende kookide ja saiade tegemises on tema ilmselt ammu pädevam, uurib oma kokaraamatuid ja teeb enamasti üksi (mina vahel maitsen ja head on, kõik on õnnestunud, aga nisu ma pigem ei söö). Minu ideaalis keskkooli lõpuks oskab inimene põhilisemaid lihtsaid toite teha. Mina igatahes oskasin.

Nad veel ei ole selle peale tulnud, et ise makarone hakklihaga teha. Selleks peaks minema poodi hakkliha tooma ja võileivad on lähemal saada. Üldiselt ma eelistaks, et kui makaronid, siis vähemalt spinati-juustu ja seda olen ikka mina teinud (trennipäevadel korra nädalas). Mittenisumakaronid meile eriti kellelegi ei meeldi, aga vahel teen neid.

Üldiselt olen mina köögis nii suure egoga, et minuga samal ajal sinna teisi peakokkasid toimetama ei mahu (füüsilist ruumi on ka napilt), aga kui mina olen oma roaga lõpetanud, siis mulle sobiks küll, et laps seal oma asju ajab, võileivatoimetustes see ju nii ongi. Ühel päeval see nii ilmselt hakkab minema, sporti tegeval meesterahval on pealegi suur isu.

Mis puutub "ainult ühe õhtusöögi" valmistamisse, siis ma olen eriti varematel aegadel üsna sageli valmistanud mingi toidupõhja, mida erinevatele inimestele erineval viisil kombineerin, sellest on üksikasjalikumalt juttu postituses "Kirik keset küla" ja vihjamisi teisteski toidu teemasildiga postitustes.