Kõik on osa tervikust

Kord läksid meie lapsed tülitsema selle üle, kelle joonistatud auto on kiirem. Mõlemal oli juba õige mitukümmend kohta kiirusenumbrit kirjas ja ikka kirjutas teine veel mõne koha juurde. Mõlemad joonistasid remondi ajal seinale, tapeet oli just maha võetud ja uus panemata. Numbreid mahtus väga palju, paari meetri jagu, sest teine sein oli alles kaugel. Väga oluline, et just see enda auto oleks kõige-kõigem. Kuigi jah, kui ma imestunult küsisin, mis kiirusest siin joonistatud autode puhul nii väga ikka rääkida – nii et kasvõi läheks karvupidi kokku, hakkas üks naerma ja teine mõtles järele.

Poeg küsib mu käest üsna sageli maailma kõige rikkamate inimeste kohta ja kõige suuremate palkade kohta, igasugu muudest kõige vingematest rääkimata. Parim olemine on tema jaoks oluline teema ja mis tunne oleks, kui oleks kosmilised rahasummad kulutada. Ja ühtlasi on see talle ka murekoht, sest kuidas küll ise nii kõvaks tegijaks ja nii palju raha saada.

Seekord sattusime lugema „Minu Amazonast”. Autor on nutikas matkasell ja ekspeditsioonijuht, kes olustikujuhtumeid kirjeldades lisab kõiksugu ajaloolisi taustu, kokkuvõtteid ja kõrvalvaateid, mis minu jaoks lugemise väga sisukaks muudavad, aga koolilaps saab neist ka oma jao ikka kätte. Näiteks on raamatus üksjagu juttu erinevate kohalike inimeste elust. Amazonase jõe ääres elavad kohalikud on valdavalt üsna vaesed. Pojale avaldas muljet koht, kus kirjeldati kautšukiäri tagajärgi kohalikule kultuurile ja maailmavaatele. Me arutasime veel tükk aega ökojalajälje suuruse ja ökoloogilise tasakaalu teemadel. Üht-teist ta teadis ju enne ka, BBC loodusdokid on soovitatav televaatamine ja mina arvan sellest mõndagi. Aga nüüd jõudis selle noore eesti mehe põneva loo kaudu miski äkki uuel tasandil tema teadvusse kohale. Kust ja mille arvel nende ühtede määratu rikkus tuleb ja millist elu me tegelikult soovime. Mul on hea meel, et mul taaskord oli võimalik rääkida, miks mina tahan teha tasakaalustatumaid valikuid. Ja rõõm sellest, et on nii sügavuti tarku noori mehi, kes sellist elu elavad ja selliseid raamatuid kirjutavad - eeskujuks ja järgimiseks paljudele. Toimetulek sellistes tingimustes on minu jaoks juba saavutus omaette.

TJT

Säästukava

Kuulsin, et kohalikel omavalitsustel on valmis järjekordne säästukava. Kui seni oli lasteaedade töö korraldatud selliselt, et õpetaja oli varahommikust õhtuni ja vahepeal käis õpetaja abi toitu jagamas ja muud lihtsamat tegevust toetamas, siis uue plaani järgi oleks varahommikust õhtuni ametis assistent ja õpetaja käiks ennelõunasel ja vahest ka pealelõunasel ajal lastele tegevusi korraldamas, n-ö õpetamas. Pealtnäha võibla nii palju ei muutugi, ikka saavad lapsed süüa ja õpetust, osa aega on üks, osa aega kaks inimest, aga miski mind selle juures häirib. Mulle tundub, et kavandatava uue korralduse järgi saavad lapsed senisest veel vähem täiskasvanu tähelepanu. Ilmselgelt makstakse assistendile ka vähem palka kui õpetajale.

Ma arvan, et täiskasvanu hooliv tähelepanu on üks lapse põhivajadusi. Nii, nagu laps vajab iga natukese aja tagant süüa, vajab ta ka sagedast isiklikku tähelepanu, et õppida tundma maailma ja märkama enda hingejõudusid. Meie lapsed on 13 ja 9 ning soovivad siiani iga päev tundides täiskasvanu tähelepanu, ma arvan, et teise inimese peegelduste kaudu on loomulik viis maailma tunnetada. Mina vajan enda arenguülesannetega toimetulekuks ka palju tarka hoolivat tähelepanu, kindlasti iganädalaselt ja tundides. See hoiab tasakaalus. Lapse kogemus maailmast on väiksem ja sellevõrra peaks tähelepanu olema pigem rohkem. Juhendatud tegevuste ajal on laps osa meiest. Isiklik tähelepanu aitab tal saada iseendaks. Ma arvan, et maailmale / ümbritsevale kogukonnale on vaja, et iga inimene mõistaks enda potentsiaali ja oskaks seda rakendada. See maailm on kadunud, kus suur pealik ütles, kuidas rahvas peab elama. Nüüd on igaüks oma õnne sepp ja ma ei kujuta õnne ette ilma hea tervikliku kogukonnata. Sellise kogukonna rajamist ja iseendaks olemist tuleb õpetada juba väikestele lastele, õppida on palju ja teha veel rohkem.

Suur osa lapsi on lasteaias viis pikka päeva nädalas ja lähevad siis koju (teleka ette,) sööma ja magama, suur osa vanematest on oma isiklikest probleemidest ja töisest pingutusest liiga väsinud, et jaksata veel lapsele pakkuda tähelepanu, mida ta vajab. Kui me soovime enda ümber rohkem mõistmist ja tarkust, siis tuleb lastele ka rohkem tähelepanu pöörata, head tingimused õrnas eas kannavad kauneid vilju hiljem.

Lasteaed võiks olla selleks suurepärane koht, kui seal töötab piisavalt palju õnnelikke täiskasvanuid, kelle suurim rõõm on toetada lapsi nende arengus. Viimase aja üldised tendentsid on olnud kahjuks teistsugused. Ma usun, et vanemate teadlikkus annab võimaluse seda muuta. Eks sellepärast ole neid teistsuguseid võimalusi ka loodud, aga see on ikka vaid piisake meres.

TJT