Hommikul sadas vihma. Nii et telki me märjana ei tahtnud kokku panna. Pääle hommikusööki võtsime kaasa ainult päeva söögi (porgand, värske hapukurk, leib, juust) ja ujumisriided ning sõitsime selle rabajärve äärde, kuhu me varem oma rattad olime jätnud. Ujusime. Poja ujumisoskus ja jaks on selle paari päevaga tublisti edasi läinud, aina pikemaid vahemaid jaksab ujuda. Mina tegin pikema tiiru ja nautisin äsja avanenud vesiroose.
Siis sõitsime ratastega teise rabajärve äärde – lastel oli
vaja teada saada, mis on saanud selle järve ujuvatest saartest, kas nad on ikka
alles ja kas neid saab ikka edasi nügida. Tee teise järve äärde oli hästi
põnev. Kõrvemaa vaheldusrikas, ürgne ja ülendav loodus ümberringi. Täielik vaikus
ja rahu. Väiksed teed ikka käänulised, liivased, sekka mõni palk üle tee – see Eesti
metsamajandus on mulle kohati arusaamatu. Neid puid võiks ju ometi millekski
kasutada? Peatusekohtades metsmaasikad. Palav oli juhtumisi ka. (Selle poolest
meeldib kevad mulle rohkem, et pole palav.)
Koormust ja elamusi kuhjaga, kilometraaži mitte nii väga. Aga me polegi ju sportlased, mina küll mitte.
Järv oli oma endisel kohal oma tavalises rahus. Ujuvad saarekesed
olid täitsa nügitavad. Mängisime siis neil saartel. Ja muudkui ujusime.
Siis tabas tütart mingi putukavapustus. Parme ja sääski oli
muidugi igal pool ülearu palju, aga nüüd hakkas ta äkki ka ämblikke ja
sipelgaid kartma. Nojah, selleks ju reisile minnaksegi, et midagi uut kogeda. Ja
mõni üllatus võib ebameeldivaks osutuda.
Siis sõime mustikaid ja juustu-leiba ja asusime
tagasiteedele. Mees sõitis rattaga autole järele, meie liikusime oma ratastega hõlpsamat
teed. Kui kokku saime, panime poja rattaga auto peale ja liikusime kolmanda järve
poole. Seal sai veel ujuda, tugevas vihmas taaskord omaette ja oligi selleks
korraks matk läbi ja tagasitee ees.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar