pühapäev, 30. september 2012

Tööõpetus

Neljandast klassist alates lähevad poiste ja tüdrukute tööõpetused lahku. Tüdrukud hakkavad heelgeldama-kuduma ja poisid puu- ja metallitööd tegema. Nagu ennevanasti, kui talupere tööjaotus oli selline, sest masinaid polnud veel leiutatud ja eluspüsimiseks vältimatute tööde hulk tingis selle, et tööd tuli süsteemselt kahe soo vahel ära jagada, et oluline tehtud saaks.

Tänapäeval on asi täitsa teistsugune - suure osa tööd teevad ära masinad ja enamiku eluks vajaminevast tööst teevad teised inimesed, kel on eriväljaõpe, oskused ja vilumus. Ja siis me vahetame oma tööpanuseid mingi väljamõeldud vääringu alusel. Koolitööõpetus on lihtsalt silmaringi ja käteosavuse laiendamiseks hea, aga eluks pole see vältimatult vajalik. Või mitte?

Mina tegelikult naudin siiamaale kudumist. Ja tikkimist. Mu ema kudus ka palju, kui ma veel laps olin, ja mu vanaema kudus ja tikkis. Ta tegi kogu mingit aeg tööd, näiteks käsitööd. Ja nüüd armastab kududa mu tütar, kui tal vaba hetk leidub. See on selline ilus lugu. Teeme pikkadel pimedatel õhtutel tunnikese käsitööd, kui tuju tuleb. Kui tuju ei tule, pole ka midagi katki, asjad on nagunii olemas ja uusi pole juurde vaja.

Asja magedam pool on see, et mina ei oska meestetöid. Naela võin seina lüüa ja puud ära laduda, aga midagi mõistlikku valmis nikerdada ei oska. Ja samas on poeg kasvamas, kes kangesti tahaks meisterdada. Puutükkidest ja juhtmetest ja poltidest ja üldiselt, mida mehisem värk, seda ägedam. Aga mina neid mehisemaid tööriistu ega võtteid ei tunne ja pole, kes last juhendaks. No kuidas kartulitest voolu saaks, kui patareiga ühendada... kuidas see patareidega ühendamine veel käib... (üldiselt mulle meeldib tibi olla ja jätta sellised toimetused meestele teha, aga no nüüd olen hädas nagu mustlane mädas). Võiks kuskilt raamatust õppida, aga see ei tundu üldse atraktiivne. Igatsen, et mulle oleks keegi neid asju parajas eas süsteemselt õpetanud. Kusjuures mul vähemalt oli osavate kätega isa, kelle seltsis mulle meeldis olla ja kellelt ma ikka midagi õppisin. Rohkem küll eluvaateid kui meistrioskusi. Ega noored mehed ju enamasti viitsigi lastele midagi õpetada, ise ära tehes saab kiiremini. Ja mu isa oli siis noor mees.

Kolmeselt tagus poeg mitu päeva naelu lauajuppidesse ja õe abiga punuti nende püstiste naelte vahele niite ja pandi kartongist purjesid. Nii saadi mängupaadid, mis küll vee peal ei seisnud, aga rõõmu ja tegevust oli neist ometi. Kuuesele (ja kümnesele) aitas paate teha vanaisa. Tema on teinud männikoorest laevukesi - nagu muiste. Ja nüüd ka keerulisema vineerist asjanduse, millega siis palju päevi ojas jännati. Hea, et niigi on. Et on need lauajupid, mis algselt kütteks ostetud, ja vanaisa, kellega vineerist paate teha.

Aga mina tunnen end kuidagi poolikuna, kui mul pole ettekujutust, kuidas need iseenesest lihtsakesed asjad kokku käivad. Ja miks ei võiks poisid ka midagi teada söögivalmistamisest? Kas just päris täies mahus, aga kuidagi võiks olla tüdrukutel ka ligipääsu puutööle. Ma küll ei kujuta ette, kas poisse kudumine võiks veedelda... Meie poeg tahab esialgu kõike osata, aga mis sellest mõne aasta pärast järel on, eks see siis ole näha.

Jupp aega hiljem lisatud. Hiljuti tuli välja, et meie laste koolis siiski poiste ja tüdrukute rühmad vahepeal vahetavad kohad ja tüdrukud saavad ka puutööd õppida. Ja poisid midagi põlisest naistevallast.

TJT

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Ma ei ole siiani aru saanud, kas soopõhine tööõpetus tuleneb üleüldisest kooliprogrammist või iga konkreetse kooli tõekspidamistest? Minu kõige noorem laps, tütar, nüüdne täiskasvanu, käis tööõpetuses ka puidutööd õppimas. Neil olid sellised segarühmad klassis, kus ühed olid tööõpetuse ajal töökojas ja teised kokanduses.

Minu enda lapsepõlves oli tööõpetuses muidugi rangelt poiste- ja tüdrukute tööd. Selle vahega, et tüdrukutele anti kodutööd, poistele mitte. Mul oli palju õdesid. Mäletan hästi, kuidas ema ja vanaema lasid varrastel või heegelnõelal hilistel öötundidel nobedasti liikuda. Ikka selleks, et laps "korraliku" hinde saaks... :)

Laps Eestis ütles ...

Mul pole õrna aimugi, kuivõrd mingi asi on kooli määrata ja mis tuleb "ülevalt". Eemalt vaadates tunduvad koolid programmi osas üsna sarnased olevat, vahe on vast ainult atmosfääris ja muus keskkonda puutuvas. Ainult Rocca al Mare koolist olen kuulnud, et seal on tüdrukutel ka ligipääs puidutööle.
(Kui minu käest küsitaks, siis võibla oleks poistel "tüdrukute" tööõpetuse aluseks oleva materjaliõpetust isegi rohkem vaja kui poistel. Et õppida vahet tegema looduslikel ja tehiskiududel nt. Sama lugu, mis puutub triikimisse jm kodutöödesse. Olen üsna kindel, et Eestis on palju peresid, kus selliseid töid üldse poistele ei õpetata, aga tuleviku maailmas võiks nad seda ikka osata. Ja tüdrukud ja naised võiks mõnda tehnikavärki jagada. Minu meelest võiks selliseid asju koolis õpetada. Sest iga vanem ei oska ise ka, ammugi siis edasi anda. Minu meelest võiks tavakool olla elulisem.)

Mina tegin küll kõik oma koolitööd lapsena ise. Ja vähemalt kudumise sain korralikult selgeks.
Aga nt ühes waldorfkoolis on nii ka olnud, et õpetaja lasi varrastel nobedalt käia, et esimese klassi laste tööd, mis nad tunnis tegid ja siis kooli jätsid, ka tõesti kenad välja näeks (arutas kõik laste päeval tehtu üles ja kudus ise uuesti). Et õpetada lapsi uhkust tundma oma töö üle - nad koovad seal koti oma flöödile, nii et igati praktiline on ka, et see kott ikka toimiks ja välja näeks. Ja selles koolis kudusid nii poisid kui tüdrukud. Seda on muidugi waldorfkoolidele ette ka heidetud, et nad seal liiga palju koovad ja vähe õpivad.