Taskuraha tuli meie peres teemaks möödunud aastal, kui tütar alustas kooliteed. Mõne aja jooksul sai selgeks, et koolipäevad on pikad ja koolilõunat süüakse kl 10. Sel aastal ei jõua ta ühelgi päeval enne kolme koju, sest lisaks tavaõppele on tunniplaanis rohkesti huvitegevust.
Kooli puhvetist saiakese või porgandi või puuvilja ostmiseks see taskuraha tal sai. Vesi on tal enamasti oma pudeliga kodust kaasas. Ja nii see süsteem meil toimis kenasti. Kooliaasta lõpu puhul tahtis laps perele pannkooke teha ja kuna kodus ei juhtunud piima olema, läks ja ostis oma raha eest. Ja oli uhke ka, et sai seda endale lubada. Mina olin rõõmus. Aga muidu on söök ikka meie poolt.
Nüüd on neljane poeg ka sinnamaale jõudnud, et tahab oma raha. Tema sõbral on oma raha ja õel ja üldse kõigil inimestel. Olin päris nõutu kohe, et kuidas siis nii vara. Ja milleks? Ja mis ettekäändega nagu? Temal on ju söök kogu aeg võtta ja üksi poes ta veel ei käi.
Aga selge oli, et tal on oma raha millegipärast väga vaja. Nii ma siis pidasin aru ja otsustasin, et suuremate tööde eest võib anda. Selle väikse hoiatusega, et kui see minu meelest väga valesse kohta läheb, siis teine kord ei saa.
Täna siis juhtus, et meile toodi puid, poiss oli paar tundi agarasti ametis (väikeste puhkepausidega) ja ma andsin talle 20 krooni. Küll laps oli õnnelik. Ta ütles, et tal on nüüd palju parem tunne.
Vanemarollis on minu jaoks see raske asi, et iga olukord on uus, pole mingeid vanu rööpaid, millel sõita. Lapsed on ju nii erinevad. Tütart maised asjad ei huvita siiamaale, aga poeg uurib minu käest mitu korda päevas, et onju et üksteist tuhat on rohkem kui kümme tuhat ja onju et sada tuhat üksteist on olemas (lasteaiakaaslane oli vastupidist väitnud). Eks nüüd ole siis huvitav, mis meie noor pankur selle rahaga ette võtab. Igatahes mängima ta sellega ei hakka, seda ta lubas mulle kohe.
TJT
7 kommentaari:
Iseenesest on tore, et lapsel on tore, aga samas võib tekkida oht, et ühel hetkel laps enam niisama ei tahagi enam perekonda aidata. Et ongi harjunud tööde eest (olgugi raskemate eest) raha saama ja nagu iga harjumusega ikka, on sellest hiljem raske võõranduda.
Raha- ja suhtetemaatikat puudutab minu meelest väga hästi Dan Ariely raamatus Eeldatavasti ebaratsionaalne (Predictibly irrational), kus väga kriitiliselt suhtutakse autasustamisse üleüldse ning eriti rahaliselt. Seda küll enamasti töö juures, aga ka igapäevases suhtluses.
Ühe lahendusena pakutakse välja nt. kasvõi autasustada mitterahaliselt, kui tasustamine on vältimatu või siis teha seda nö tagantjärgi, sellest varasemalt mitte kokku leppides. "Nüüd, kui aitasid mul seda teha, otsustasin sulle veidi taskuraha anda." Küll aga sellisel juhul ei tohi see saada jällegi 100% tavaks, et ei tekiks eeldust.
Pikalt jälgin seda blogi ning mulle sisu meeldib. Hoian ennast kursis ka teiste kasvatustemaatiliste blogide ning raamatutega ning psühholoogiaga üleüldiselt, kuid lisaks sellele on mul ka väiksem õde (hetkel 10a), kelle peal on väga hästi näha erinevaid käitumismalle ning taskuraha temaatika on samuti ühel hetkel päevakorda sattunud.
Aitäh vastamast!
Sinu mõttekäigud on mulle tuttavad. Ma olen sellises keskkonnas kasvanud. Raha meile kodutööde eest ei antud, sest lapsed pidid niisamagi kodutöid tegema. Mulle see ei meeldinud. Nagu ka lõputu äriajamine, mis mu lapsepõlvekodus oli. Ja ma ei ole seda suutnud ületada. Ma pole paljudest kasvatusprobleemidest jagu saanud.
Ei ole kerge oma vanemate vigadest välja kasvada. See võtab aega ja palju jõudu. Kasvatuses on minu jaoks palju keerulist - kui neid on kaks erinevat last oma erinevate nurkadega, kuidas siis asju ajada?
Otsin paremaid eeskujusid ja terviklikumat ennast.
Ma oleksin tänulik, kui saaksid mulle anda mõne viite nende teiste kasvatusteemaliste blogide kohta. Mul pole eriti aega internetis otsida ega kolada ja nii mul pole neid ette juhtunud. Aga loeksin küll, kui teaksin, kust.
Ei leidnud su e-maili, postitan siia:
http://marjam.blogspot.com/ - Üks mu hea sõber kirjutab inglise keeles üleüldse oma elutegemistest ja muu hulgas tuleb sisse lapse kasvatusest (tal eelkooliealine laps). Minu meelest on tal väga lhaedad kasvatamise põhimütted.
Vaatasin nüüd oma blogilisti üle ja ei leidnudki rohkem puhtaid laste kasvatusest, ju siis olen ennast nende jälgimisest maha võtnud.
Küll aga käitumispsühholoogiast Dan Ariely. Inglise keeles küll jällegi. Head lugemist on dr. John Medinalt (Brain Rules, Brain Rules for Babies), kuid need on samuti minu teada hetkel vaid inglise keeles.
Üks lahe kõne (paraku jällegi inglise keeles) sellest, milliseid kasvatusmeetodeid võiks kasutada, et lastest saaks ettevõtjad (mõeldud ei ole ärimehi). http://www.youtube.com/watch?v=nx3GuO41Jyg
Ei ole kahjuks eesti keeles pakkuda, aga loodan, et nendestki kuidagi on abi :)
Mu meiliaadress on üleval nurgas, aga siia sobib ehk pareminigi, äkki keegi veel tahab. Palju tänu!
Inglise keeles ma saan lihtsamaid asju loetud, iseasi, kas just viitsin. Eks ma ole niigi väheldase lugemisega, aga sügise poole ikka juhtub.
Ei tea, kas kusagil on mingi vanainimese kirjutisi ka neil teemadel - või need taas jälle enam meie ajas ja olus ei kehti? Et ei peaks seuke jalgratta leiutamine olema see lapsekasvatus kogu aeg. Mina saan ju oma valikute kohta tõeliselt vettpidavat tagasisidet u 20 a pärast. Siis elu näitab, mis on mis - aga sinna need siis ka jäävad. Korstnasse.
Ja uued emad alustavad jälle jalgratta leiutamisega otsast peale. Tundub ebaratsionaalne, ausalt.
Ma siiski kipun arvama, et üleval nurgas olevat e-maili näedki vaid sina :) See on nö tööriistariba, mis on nähtav, kui oled Google kontosse sisse loginud.
Mina isiklikult ei tea otseselt vanemate inimeste kirjutisi, aga arvan, et kui lugeda neidsamuseid raamatuidki, siis pole see puhas leiutamine. Võtad omaks selle, mis sulle sobib ning täiendad vastavalt vajadusele. Ega vanemad inimesed ka ju enamasti võivad vaid eeldada miskit oma kogemuste põhjal ning täpsemaid uurimusi vaevalt keegi teeb ja järgi katsetab.
Vaatasin järgi, et tõepoolest, seda üleval nurgas olevat muidu ei näe. Aga päris all on ka üks jutunurk, kus on meiliaadress. Eriti hea õnne korral leitav.
Raamatuid äkki peaks tõesti rohkem lugema. Ennevanasti nagu midagi lugesin, aga tundus, et minu lapsest ega meie muredest ei tea need midagi ja pärast pole lugenud. Või olid valed raamatud (ajast maha jäänud; kaldun arvama, et tõesti maailm muutub kiiresti ja on mingid uued teemad lastel ka, aga seda vanad kasvatustargad vähemalt paberil veel ei tunnistanud - võibla pole uurimused kinnitanud vms). Teine laps on rohkem "raamatute järgi", aga juba oli tekkinud harjumus inimeste käest küsida ja nii ta on jäänud.
No see kehtib küll minu jaoks edasi, et tühiasjus äriajamine head ei tee. Aga praktikas juhtub.
Siin on üks ühe noore ema blogi: http://ankir83.blogspot.com/
Postita kommentaar