Lapsed läksid eile vanavanematega välja. Ja mina võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" (Paradiis on mh küla Hiiumaa tagumises servas, kus Õnnepalu tosinkond aastat elas). Vahepeal sõin kõhu kooki täis (võist ja speltast põhi ja punastest sõstardest ja hapukoorest kate, nagu suvel). Jõin teed, vaatasin langevat lund ja lugesin. Kui hämardus, vaatasin lihtsalt punast küünalt aknalaual ja õues sadavat lund ja lumiseid puid ja hämardumist. Tunne, nagu oleks pensionil. Kohe ei peagi midagi tegema.
Seda raamatut just nii peabki lugema. Et on vähemalt tunne, nagu oleks lõpmata palju aega. Et jõuaks kõik need kujundid ükshaaval ja korraga läbi elada, pildid üle vaadata. Tunnetada. Sisse ja välja hingata. Ehk haistagi. Siis saab küll kogemuse võrra rikkamaks, enda ja kirjaniku kogemuse võrra. Mina sain. Ma sain oma vanad läbielatud tunded ka läbi tuulata. Mõned ikka. Ja selgust "Paradiisi" selgusest ja rahu tema rahust.
Õhtul lugesin "Paradiisi" lapsele ette. Tükk aega lugesin. Mulle õudsalt meeldib talle lugeda - neid raamatuid, mis mulle meeldivad. Talle meeldib see raamat ka. Ükskord ma lugesin talle pool tundi "Paradiisi" ja see meeldis talle rohkem kui "Jääaeg", mida ta oli isaga vaadanud. Rändasime lugedes läbi selle Hiiumaa küla ja kirjaniku hinge valguste ja hämaruste. Mõnus oli koos olla.
Reedel vaatasime telekast "Meeletut". See Rain Simmuliga film, natuke sarnasel teemal. Kuidagi mõnus on lapsega koos neid asju teha, jagamise tunne. See on meil uus asi, et ta minu raamatutest juba aru saab. Ja talle vist meeldib natuke suur olla. Või mine tea, mida see laps sellest raamatust võiks saada.
Tipp Ja Täpp
10 kommentaari:
Sind külastab siin keegi haiget saanud vaimuga tegelane. Ei teagi kohe, mis sellist inimest aitaks. Ma olen ka haiget saanud, aga Sinu teksti lugemine on kindlasti minu jaoks sama elamuslik kui Sulle Õnnepalu-elamus.
Aitäh, Tiiu!
Eks ta ise vaatab, kuidas ennast aidata, selle pärast ma ei muretse. Ja mina vaatan, kuidas endaga toime tulla. Ja arvan, et ka selle pärast pole vaja muretseda.
Mulle meenutasid need (minu poolt kustutatud) kommentaarid ammust aega, mil mulle tundus, et minu elus on palju asju halvasti. Muutumatult ja muudetamatult halvasti sealjuures. Ma ei sallinud siis kenasid inimesi, kellel tundus, et läks liiga hästi. Kes olid liiga rõõmsad ja liiga rahul oma osaga. Ma ei teadnud siis veel, et selline elu võib saada ka minu osaks. Ma ei osanud seda kusagilt otsida. Olin lihtsalt rahulolematu ja kiusasin vähemalt mõttes neid teisi, kes olid rahul.
Ma ei teadnud seda ka, et armastus on päriselt olemas. Armastus tundus mulle seebiartistide ja kaupmeeste väljamõeldisena. Aga ma õnneks eksisin. Jumal tänatud.
Armastust ja valgust!
Armastus on olemas jah. Kuid minu elus on palju olnud tegelasi, kes armastuse ja seksi sassi ajavad: et kui seksi pole, siis nagu poleks armastust. Tegelikult bioloogiline kell tiksub, see tagab inimesele enamasti seksiisu ja seda isu siis nimetataksegi armastuseks.
Kiima korral talutakse 160kilost partnerit kuni kiima jätkub, siis minnakse lahku ja räägitakse lahkukasvamisest. Armastuse korral armastatakse ka, aga lahku minna ei soovita. Teen järelduse, et vähemalt üks paarilistest, kes on lahutanud oma abielu, ei tea armastusest veel midagi. Mul oli "õnn" elada mehega, kes armastusest midagi ei teadnud. Ta polnud seda lihtsalt oma ema ja isa vahel näinud. Kuna minu loomuses on nõrku armastada, elasin ma temaga 27 pikka aastat ja alles nüüd saan aru, et koos hoidiski meid minu armastus ja tema omakorda ei lahkunud ka, kuna armastuse juurest ei lahkuta. Siis aga tuli elu ise vahele ja ilma armastuseta elanud mees valis selle, kellega kasulikum näis. Surmaeelsel päeval ütles ta mu tütrele midagi, mis tõestas, et ta sai aru oma vigadest. Kogu see selgus oleks minu juurde tulemata jäänud, kui ma teda poleks armastanud. Armastuse puudutus teeb inimese avatumaks, aga kui armastus eemaldub, toimub sulgumine. Minu blogi on kinni ja jääbki kinnisiseks, kuna mulle ei meeldinud, et mu armastusele sülitati.Väga suur julgus ja väga suure armastusega on tegemist, kui inimene suudab jääda avatuks ka siis, kui valguse asemel saadakse vastu aina pori.Mina pole suutnud.
Eile Valga raamatukogus öeldi, et seda raamatut neil veel pole.Kas tasub osta, loeksin ma seda aina ja aina?
Ma hetke mõtlesin, et võib-olla oleks see raamat, mida mina iga detsember loeks. Aga siis mõtlesin, et aeg ja ma ise selles oleme nii muutlikud, et mine tea. Ja mina kingin selle raamatu ära. Enne õpin pähe ja südamesse, siis kingin ära. Minu jaoks on vähem asju, parem elu.
Aga lehitse raamatupoes ja vaata järele, mis tunne tekib!
Kui aega saan, vastan Su eelmisele kommentaarile pikemalt. Aga täna on muud tegemised.
Ma arvan, et peale armastuse on meis kõigis tervendamist vajavaid hämaraid kohti (ja hämarad ajad on parimad nendega tegelemiseks). Mulle on targemad inimesed selgeks teinud – ja ma usun seda täiesti, et kui mulle keegi „haiget teeb”, siis ta pigem osutab minu tervendamist vajavale kohale. Haiget saab ainult minu ego, mina ise kui jumalik olend – nagu me kõik – ei saa kunagi haiget. Oluline on õppida minal ja egol vahet tegema.
Ma arvan, et miski Su sedalaadi hoiakust ei lase Sul õnnelikult oma elu elada. Nautida seda, mis on nautimiseks antud. Ma arvan, et nii on see alati, kui miski häirib. Kui miski minuga haakub, siis on minus üks haakumiskoht, mis tuleb teiseks teha, et mul enam seda tülikat asja poleks (et mind enam selline käitumine ei häiriks). Ja mul pole siin endal laiata midagi, sest mina olen väga palju abi saanud teiste käest, otse aitamisinimestelt. Ma kardan, et raamatuist seda abi leida on ülimalt raske, sest me ise ennast kunagi tõeliselt kõrvalt ei näe. Aga enda ohvriks pidamine ei too ka soovitud lahendust. Mulle pole toonud vähemalt. See pigem toidab valukeha, millest Tolle on kirjutanud. Valukeha läheb suuremaks ja endas peituvat probleemi on endisest raskem näha, kinnistuvad mõttemustrid, et mulle tehti haiget. Sellisel juhul annab inimene oma enda aitamise võimaluse käest ära, mõeldes, et minule "tehakse" ja ma ise olen abitu.
Mulle on tundunud, et väga tervikliku inimese peale ei saa sülitada, sest ta hoiab oma ego vaos. Mina muidugi olen sellisest olekust kaugel, aga ma tegelen nende asjadega. Ma arvan, et kui on tegemist väga suure armastusega, siis selle inimese peale ei sülitagi mitte keegi. Aga võib-olla ma eksin. See on ainult minu praeguse hetke arvamus.
Kaunist pühadeaega, jõudu ja selgust ja abi nende teemadega tegelemisel!
Aitäh!
Kaunist jõuluaega Sulle ja su perele!
------------
Vastuseks Su kommentaarile väidan, et kui mina näen, et keegi on tasakaalust väljas, siis millegipärast ei teki mul soovi tema peale sülitada.Toimiksin nõnda nagu Sina praegu minuga.
:-)
Mind on õpetatud, et teisi muuta pole võimalik. Sel juhul pole kuigi oluline, mis nad teevad. Teiste asjadele suurt tähelepanu pöörata tähendab minu jaoks kulutada energiat, mida võiksin kulutada enda aitamiseks. Alati on inimesi, kes võivad teistele halba teha. Oluline on see, kuidas endaga toime tulla. Üks mu õpetajaid ütleb ikka, et kõik on millekski vajalik. Ja elu on mulle näidanud, et tal tõesti on õigus. Kõige kehvemad asjad on teiselt poolt vaadates need kõige paremad. Katsumuste ületamisel saab tulla selgus. Valguse mõistmiseks on vaja kogeda varju. Enamik inimesi muidu selleni ei jõua. Mina ei viitsiks lillegi liigutada, kui lusikaga pudi suhu pandaks ja pead silitataks.
Enda hingerahu leidmine on võimalik igasugustes olukordades - aga sageli on selleks vaja mingit inspiratsiooni või ka kõrvalist abi. Keskendu sellele, mis aitab varjust välja jõuda - valguses pole sülitamist olemas. Otsi endast!
Rahulikke ja rõõmsaid pühi Sulle ja perele! Armastust ja valgust!
Lugesin üle mõne varasema loo ühiskonna-teema alt (muu hulgas sündivuse piirajaist) ja tekkis mõte, et olen vist Õnnepalu lugemise märkamatult Sinu blogi vastu vahetanud.
Auli
Aitäh! Tunnustuse üle ikka hea meel.
Postita kommentaar