Sisemised jõuvarud määravad elukvaliteedi, mida see kellegi jaoks ka ei tähendaks.
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT
4 kommentaari:
Meie ühiskonnas pole kahjuks levinud emade "natuke töötamine", kasvõi paar õhtut nädalas, mis annab väikese sissetuleku ja vahelduse kodusest karussellist. Olin lastega kodus 7 aastat ja lõpuks oli juhe juba väga koos. Mõtlesin, et tööleminek lahendab kõik mu probleemid... ei lahenda, hoopis väga raske on jagada ennast koduste ja palgatöö kohustuste vahel, alatasa jääb päevast paar tundi puudus.
Ma oleks üsna rahul, kui saaksin töötada 4 päeva nädalas või paar tundi lühema tööajaga aga praegustel segastel aegadel ei julge ma seda küsida - äkki leitakse, et ära siis üldse enam rohkem tule..
Jah, väga kurb, et nii on. Ja ma olen kuulnud, et läänes, kus neid natuketöötamise võimalusi on rohkem, kirjutab naine end sel juhul edasiselt karjäärilt maha.
Aga suur osa naisi ei tahagi mingit erilist karjääri teha. Ja ei peagi tahtma. Aga lihtsalt tore võiks küll olla. Emadel ja lastel. Siis oleks meestel ka parem.
Mul on ka see "häda", et ma ei jaksa ainult kodus olla. Ja täiskohaga tööd ka ei jaksa teha nii, et pere ei kannataks. Nokk kinni, saba lahti.
Energiaga on jah kummalised lood - kui ülikooliõpingute ajal öövalveid tegin, siis hommikuti inimesed ei tajunud mind - nad koperdasid tänaval otsa, istusid bussis peaaegu sülle jne. Lihtsalt nende silmadeta kehataju ei märganud minu energiat, sest see oli nii madal. Sellises olukorras on end raske kehtestada.
Kui aga raha pole peamine motivaator, siis võib tööl käia ehk ka FIE-na... vms, kui ajutuulutus on eesmärgiks??? (issand, kuidas mulle meeldib teistele nõu anda :))
Aitäh, Marii
Ja teiselt poolt jälle: kui energiat piisab, siis astuvad inimesed teelt eest ära ja ulatavad oma toetuse (minu meelest energiarikastele palju hõlpsamini kui neile, kes tegelikult tuge vajaksid, kui just kellegi huvide otsa ei komistata).
Kui aus olla, siis ma pole kaheksa aastat suurt midagi teeninud. Need on kõik sellised tuulutamise tegemised olnud, lisaks veel täiesti tasustamata ettevõtmisi. Aga see-eest muidugi enda valitud ja inspireerivad. Jumal tänatud, et see on olnud materiaalselt võimalik. See on mulle enesega rahuloluks lihtsalt nii vajalik. Ja nagu ka ritsik oma kommentaaris ütles, pakutakse kahetsusväärselt vähe osa-ajalisi töökohti (vähemalt selliseid, mille eest korralikku palka saab).
Mina tunnen, et meie pere elukvaliteet kukuks kõvasti, kui ma täisajaga tööle läheks. Sest kodus jääks energiapuudusel nii palju kohti täitmata. Meil on selline tööjaotus lihtsalt. Ja ma olen sellega rahul. Mõnusat aastavahetust ja energiarikast uut aastat!
Postita kommentaar