kolmapäev, 23. september 2009

Pudrupäevad

Igal päeval on oma teravili ja waldorflasteaedades tehakse sel nädalapäeval alati seda putru. Ma olen selle kombe oma koju ka vastu võtnud. Selles mõttes mugav, et ei pea iial mõtlema, mis toitu täna teeks. Lastel pole ka vaja jaurata, mis putru nad rohkem tahaks, täna on selle pudru päev.
Esmaspäev on riisipäev. Riisiputru ma ise kohe üldse ei armasta ja ise ei tee ka (nagu ma tegelikult ei söö naljalt ühtki piimaga keedetud putru juba lapsest saati, kui just mingi eriolukord pole; tütar on ka nüüd nii sööma hakanud). Seda sööb poeg lasteaias ja tütrele leiutan midagi muud hommikusöögiks.
Teisipäev on odrapäev. Oder peaks ohtralt rauda sisaldama. Veega keedetud odraputru on mul mõlemad lapsed mingil ajal väga armastanud. Mõni meist sööb seda soolaselt või või pesto või õliga. Teised jälle magusalt. Mõnikord, kui ma varakult asjalik olen, teen karaskit ka. Üsna magusat enamasti, aga süüakse ka soolasemat, sinihallitusjuustuga. Sügisel teen karaskit õuntega ja vahel moosiga.
Kolmapäev on hirsipäev. Hirsis vist on mingeid liikumiselundkonna arenguks vajalikke aineid. Lapsed söövad magusalt, kes mee, kes moosiga, kes võiga või kuidas just. Mina armastan veega keedetud hirsiputru, mis on Meira india maitseaine (või karri) ja fariinsuhkru ja rohke tilliga maitsestatud. Keedan-hautan pudru kõigile ühtemoodi valmis, siis kuumutan teises nõus oliivõli karriga ja segan sinna valmis pudru sekka. Poeg eelistab lasteaiaputru, mis on piimaga keedetud, aga sööb kodus veega ka – ta sööb meil lasteaiapäevadel enamasti kaks hommikusööki (ta ei käi iga päev lasteaias).
Neljapäev peaks vist tegelikult olema rukki päev, aga lasteaias on maisi päev ja siis meil kodus ka. Maisipuder on samuti olnud meil mõlema lapse lemmikpuder. Rukkileivapäevad on meil tegelikult kõik teised nädalapäevad ka.
Reede on kaerahelbe päev. Kaerahelbed peaks kõhu kõige pikemaks ajaks täis tegema, nii et juhtub, et me sööme seda ka nt laupäeva hommikul enne metsaminekut.
Laupäev on õige maisipäev. Kui maisiputru teha, on kindel, et laste kõhud saavad täis, kui näiteks kuhugi loodusse satume minema.
Pühapäev on teadagi pannkoogipäev. Seda ei lase lapsed mul kuidagi ära unustada, pannkookidega kaasneb mingi pidulikkus. Poisile need vist ei maitsegi eriti, aga vaja ikka teha. Aga poeg segab enamasti ise taigna valmis, mina ainult mõõdan ained valmis. Võib-olla hakkab varsti ise mõõtma ka.
Mannapudrupäev on meil siis, kui me ujulasse läheme või kusagilt sporditamast õhtul hilja tuleme ja nälg tahab maha murda. Hea kiire ja meie lastele maitseb alati (ilmselt selle pärast, et nad muidu valget jahu eriti ei saa – mina omas piiratuses ei suuda kujutleda, et mannapuder mingi hea või maitsev toit võiks olla). Vahel, kui üldse ei viitsi või lihtsalt on pudrud väga ära tüüdanud, on helbe- ja jogurtihommikud ja võileivad ka, aga seda juhtub üldiselt ikka väga harva.
Tipp Ja Täpp

4 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Aga mis waldorflasteadades nendega tehakse, kes putru ei söö, eriti teraviljaputru? Mind ei pane vist siiani mingi võim muud putru sööma kui kartuliputru - ja sedagi mitte hommikuti. Lihtsalt tekkis huvi.

Ma olen ka selle kasvatusega ja seda usku, et last ei tohi midagi konkreetset sööma sundida...

Laps Eestis ütles ...

Ei tea, mis tehakse. Midagi vist ei tehta. Ma ei usu, et minu lapse õpetajad kedagi sööma sunniks (tahaks loota, et tänapäeval eriti ei sunnita sööma enam kusagil, aga eks õpetajad ole ka oma lapsepõlveaegse kasvatuse viljad). Eks nad siis söö kodus kõhu täis, kui selle päeva puder ei maitse. Sest võileibu juurde ei pakuta (meil kodus ka mitte). Tean, et ühel tüdrukul nt oli oma moos kaasas, sest odraputru pakutakse seal soolaselt ja võiga.
Aga mul on mulje, et nad ikka söövad. Minukad nt söövad mingil määral kõiki putre, pigem ikka hästi. Ei ole emasse, aga eks ma lapsena ikka nokkisin natuke.

Marii ütles ...

Väga hea mõte :)

Unknown ütles ...

Meelespea Waldorflasteaias tehakse erandlikult kõiki putrusid veega. Varem, kui väiksem laps kodune veel, sõi vanem poiss enne kodus ja lasteaeda läks alles pärast hommikusööki. Sellest sügisest käivad mõlemad samas rühmas. Et muutus liiga järsk ei oleks, siis kolmapäeviti sööme endiselt kodus. Teeme tavaliselt hirsihelbe putru (lasteaias tehakse hirsiteradest).
Suurem poiss "streikis" 2 nädalat, enne kui hakkas lasteaias putru maitsema. Kodus me teeme erinevaid putrusid ikka piimaga ja mõlemad söövad heameelega. Noorema lapse puhul ma ei ole täheldanud vahet, kas pudrud on vee või piimaga keedetud - sööb heameelega mõlemaid. Vanem piirdus siis hommikusöögi ajal tee joomisega. Nädal pärast "streiki" leppisime kokku, et vähemalt proovib, kasvõi 3 ampsugi. Näiteks riisiputru küsib juba juurdegi...ja ei pahanda enam, kui kaussi tõstetakse mõni lusikatäis rohkemgi..

PS. Oder pidavat paindlikust/paindlikuks arendama.
Nii me teemegi vahel karaskit ja vahel segame pannkoogitaigna sisse ordrajahu...