Borrelioos

Sain kevadel teada, et mul on borrelioos. Vist üsna varakult poolkogemata avastati ja vist pigem kergelt on kulgenud, aga terveks pole ka veel saanud, käed alailma surnud. Imestasin algul küll natuke, et kuidas siis äkki selline haigus. Ja kevadel, kui ma veel pole jõudnud ühtegi puuki saada. Aga selgus, et see võib olla mõni ammundaastane tegelane, keda ma ise enam ei mäletagi. Eks neid mu peal ringi ikka kolab. Ma meeldin puukidele. Ja vaatamata sellele, et olen enamasti kõik nad lahtiselt enda pealt ära korjanud, on ikka haigus küljes, nagu vereanalüüs kinnitab.
Ma asusin kohe uurima, miks selline haigus mulle tuli. Internetist ettepuutunud andmete järgi on borreliapuuke umbes kolmandik, kuid haigestub ainult sajandik inimestest, kellel puuk sisse on läinud (ja tükil ajal ma ei suutnud sellist juhtugi meenutada). Asusin erinevate keha ja meele terapeutide toel uurima, et miks siis mina?
Kild siit, teine sealt tundub, et see haigus on mu keha vastus must-valge maailma survele. Ma olen kasvanud tugevate hinnangute mõjuväljas. Praegugi märkan ehmatust oma kehas, kui mu ema arvab (tugeva emotsionaalse laenguga), et minu lapsekasvatusstiil on tugevalt ebapedagoogiline. Ma luban asju, mida tema arvates ei peaks, sest asjad peaksid olema ühel kindlal viisil. Ja ma mäletan, et ma olen millegi vastu väga tugevalt protestinud. Praegu tundub, et see on see hea ja kurja tundmise puu, mille all ma olen üles kasvanud ja mille viljade söömisest ma olen õppinud maailma heaks ja halvaks jagama. Küllap ka selle pärast on mulle waldorfpedagoogika avaramad vaated nii armsad ja tervendavad tundunud.
Ja mul on kahju kõikide nende loendamatute hinnangute pärast, mida ma ise olen andnud kõigele, millega ja kellega kokku olen puutunud. Nüüd ma hakkan tasapisi mõistma, kuidas see tegelikult haiget teeb. Päris elus on hea ja halb nii läbi põimunud, et polegi võimalik midagi üheselt jagada siia või sinna.
Sest kuigi tülikas on haige olla ja selle all kannatab kogu pere, on ometi hea, kui on võimalust millestki aru saada. Ja suurepärane jääda sellisesse haigusse just suve hakul, mil loodus pakub inimesele enim tuge, rääkimata sellest, et mul oli see suvi nagunii muudest toimetustest vaba. Nii et ma olen saanud rahus haige olla.
Ma tahaks küll asju mitte jagada headeks ja halbadeks, aga kuni ma seda ära pole õppinud, tuleb ikka nentida, et kõik on väga väga hästi.
Tipp Ja Täpp

Hiljem lisatud: borrelioos ei tee vist sageli erilist tüli. Mina pidasin oma väsimust lihtsalt vähese puhkamise veaks. Mu perearst arvas, et võibla pooled liigesehaigused on diagnoosimata borrelioos. Vanasti arvati, et puuk peab tükk aega sees olema ja mina arvasin, et mingi laik peab tekkima, aga selgus, et see borrelioosi laik tekib ainult 60% borrelioosi juhtudest (lisaks siis veel loendamatud diagnoosimata juhud). Tänapäeval on võimalus vereprooviga kergesti selgeks teha, kas nt kesknärvisüsteemi või liigeste probleemid on borrelioosi tagajärg või mitte. Aga seda ei tea võibla isegi kõik perearstid, olla uuemate teadusuuringutega alles selgeks tehtud.
Tavameditsiini soovitatud antibiootikumikuuri pistsin ka kinni. Igaks juhuks. Üldiselt ma ravimeid ei tarvita, sest saab ilma ka, aga seekord tundus vajalik ja kehale abiks. Kuigi kuur iseenesest muidugi võttis mõneks ajaks üsna läbi. Ja pärast läks mitu liitrit kurgihapendusvedelikku tagajärgedega toimetulekuks, igapäevasest värskest hapukurgist rääkimata.