Kristallid loodusmuuseumis

Väga eestilik, ütles mu välis-Eesti sugulane kunagi Orelipoisi ja mõne teise Eesti laulu võistlusel osaleja kohta. Samad sõnad tulid täna meelde lastele mõeldud nukuetendust vaadates – aga kahjuks mitte kõige positiivsemas tähenduses.

Käisime Loodusmuuseumis mineraalide näitusel (aitäh, kes infot jagas!) ja alustasime nukuetendusest "Mineraalide lood". Selle sisuks on lugu päkapikust, kes tuleb Austraaliast, et siinsete mineraalide kohta midagi teada saada ja ta kohtub Eestis soola, merevaigu ja püriidi e kassikullaga. Sissejuhatuseks saab päkapikk luuaga vastu pead, peoks koristav Merevaik ei tee temast alul suuremat välja, pöörates selja ja teatades, et tal on kiire-kiire jms. Väliseestlased on märkinud, et meil on suhtlemiskultuur üsna negatiivne – minu meelest ka, ning lasteaia- ja algklassilastele suunatud tükis on sedasorti käitumist minul lausa kurb vaadata. Aga tüki mõte oli hea ja eks nad siis saanud sõpradeks ja harinud pealtvaatajaid, suht pideva omavahelise naaklemise saatel. Sisulised infod olid hästi esitatud ja lastele parajas mõõdus, pärast kontrolliti üle, kas miskit meelde ka jäi. Ja usun, et muuseumipileti raha eest näidatav teater toob huvilisi ka näitusele. Tore mõte iseenesest teatrit teha. Ma jälle haakusin ja kirjutan siin sellest, mis ei meeldinud. Sellest, kuidas näitus meeldis, on kuidagi vähem öelda. Eestilik värk?

Näitus meeldis mulle hästi, suuri ja imeilusaid ja väiksemaid ja muidu huvitavaid kristalle oli palju ja neid oli mitmel alusel rühmitatud, sain hea ülevaate sellest, mis nagunii huvi pakub. Mulle üldse mineraalid ja kristallid meeldivad. Veel näidatakse vana multikat „Operaator Kõps mineraalideriigis” (1968), mida mina elus esimest korda nägin (aga ei kuulnud eriti). Ühtki teist „Operaator Kõpsu” pole ma ka näinud, kuigi 1970. lõpus sai igal õhtul multikaid vahitud. Ma usun, et nad on kõik toredad. Aga võibla meeldivad rohkem täiskasvanutele kui lastele – ilusad ja harivad, aga eriti midagi ulmelist ei juhtu.

Pojaga ühte eksponaati vaadates tekkis murelik mõte ka. Lugesin, et banaanikoort merre visates lagunevat see kolme nädalaga (kas tõesti meie külmas Läänemeres?), aga seal olevat hulka säilitusaineid, mis saastavad merd. Nojah. Aga mina olen ju banaanikoori komposti pannud - ja saastanud sellega oma kompostihunnikut...

TJT

Infot bioneerist ja Loodusmuuseumi kohta.

Viiulimäng

Ma olen rahul, et meie kümnese tütre viiulimängus on esimene saavutus käes. Ta mängib viiulit üsna vabatahtlikult iga päev veerand tundi, vahel kauem või kaks korda. ERSOsse sellise saavutusega muidugi asja pole, väidetavalt peaks tulevane tippmuusik juba kümneaastaselt iga päev paar-kolm tundi harjutama. Ja mitte see ei peagi olema harjutamise eesmärk, ega meie lapsele klassikaline sümfooniline muusika meeldigi. Enamik lapsi ei hakka kunagi muusikuks ega sportlaseks ja jumal tänatud. Kes muidu tarvilised tööd ära teeks.

Seda näen küll, kui palju pusletükke peab oma õige kohale leidma, et sellisel saavutusel oleks võimalik tulla. Muusikakooli õpetajad on hästi soojad ja armsad inimesed, vist kõik neli meeldivad. See on ülioluline, sest side õpetajaga on noores eas määrav. Erialaõpetaja on hästi noor ja pühendunud, otsib just sellele lapsele sobivaid lugusid, kuulab ära, innustab, lohutab. Täielik asendusemme (ainult positiivsem kui see päris-). Ja niisugune pühendumus, kirg oma asja vastu tõmbab kaasa.

Viiulimäng on raske, esimese poole aastaga nad õpivad lihtsalt oma keha õigesti hoidma. Ja esimesel aastal meil kodus mängukohustust polnud, kuigi see oleks muidugi kasuks tulnud, aga mul oli hirm vint üle keerata. Mängukohustus tuli alles teise aasta kevadtalvel, kui oli vaja ära jäävad viiulitunnid kodus ise ära teha (eks siis olnud ka präänikut). Ja siis tuli tasapisi see sund ka suvesse kaasa, leebemal kujul. Lõpuks sügisel uuesti tihedamalt harjutama hakates tuli ka see pillimängu mõnu – kaks aastat harjutamise algusest. Ilma pideva tahtepingutuseta lihtsalt tulemust ei sünni. Nii et see on meie ühine võit – arusaamine, et pidev harjutamine kodus viib teisele tasemele, on nüüd lapsele ka selge. Ja ta ise naudib – oluliselt rohkem kui enne.

Suvel juhtus vahepeal, et "polnud enam midagi mängida". Õpetaja oli noote andnud küll, aga muist ei meeldinud ja muist olid iseseisvaks pusimiseks liiga rasked. (Me saime küll suvel ka ühe õpetajaga tunni, see aitas mõnevõrra järje peale.) Siis otsis isa lapsele internetist Angry Birdsi video ja noodid ja laps leidis jälle motivatsiooni harjutada.Sellega sai ta pärast muusikakoolis teistelt ka innuka tähelepanu osaliseks. Panin selle meid innustanud video siia alla ka. (Angry Birds on see arvutimäng, mis ekraani nurgas jookseb.)

Mina toetan piitsa ja präänikuga. Piits on see, et kui igapäevane viiuliharjutus tegemata, siis lõbusid, nagu nt helendavaid ekraane ei saa (pojal juhtub vist sama õueskäimisega, no mingi töö tuleb enne ära teha, õuesmängimine on meie pojale suht tülikas ettevõtmine, kui teisi lapsi pole – aga me ikka püüame talle mõne sõbra appi leida seda tööd tegema). Präänik? Jalutan temaga muusikakooli kaasa. Präänikutega on vist lahjem... Kuulan, kui ta harjutab. Mõnuga kuulan. Minu väheldase musikaalsuse juures pole muret, kui nii hästi välja ei tule. Mind pole valed noodid ilmaski häirinud, ma kuulan seda hinge väljendust ja tänan selle eest.

Sellest saab profaangi aru, kui ilus on laps, kes keskendunult viiulit mängib. Või judo võtteid harjutab. Või mida iganes.

TJT

Sõjaratsu

Raamat noormehest, kes on Esimese maailmasõja puhkedes viieteistaastane, ja tema hobusest, nähtuna hobuse silmade läbi. Raamat sõjast ja lihtsatest inimestest. Meie tütrele meeldis väga. Ilmselt sobib ka suurematele ja poistele. Tagakaanel on kirjas, et see on raamat vaprusest. Mulle tundus sirvides, et see on raamat armastusest, mis kõike elus koos hoiab. Aga ma ise seda lugeda ei taha, hirmust valu ees. 

Sellest on ilus film ka, Spielbergi tehtud, võibla kunagi läheme vaatama, see oli alla 12 mittesoovitav.

TJT

Vahva mereraamat

Meie tütre neljanda klassi kohustusliku kirjanduse raamat, Lembit Uustulndi "Ta ujub siiski" meeldis tütrele hästi ja võtsin seda ka pojale ette lugeda. Tore ja hariv pooldokumentaalne raamat. Kuuesele küll veel paras pähkel, aga kahekesi saame hakkama.

Tallinki kapten kirjutab oma lapselastega merereisil kogetust läbi laste silmade. Poisid sõidavad koos kaptenist vanaisaga tolle tööajal Riiast Rootsi ja käivad ka suure Vasa muuseumilaeva peal. Poisid saavad laeval erinevate ametimeeste käest kuulda nende vastutusvalla kohta, nt kuidas laev sildub ja kuidas mootorid töötavad ja palju muud teada - mina pole ka varem sellele mõelnud, et suure laeva diiselgeneraatorid toodavad sama palju elektrit kui mõni väiksem asula. Rohkelt mereterminoloogiat ka igal leheküljel, maarotina on veidi ebamugavgi sellest raamatust kirjutada, sest mõni sõna võib minna "valesti", maakeeles. Merekeeles öeldakse teisiti. Kohati tundub see raamat üsna õpikulik, tegevust on täpselt nii palju, kui laevaelu illustreerimiseks vaja. Kirjeldused on pigem napid, aga ega laps ju kirjeldusi tahagi. Ikka rohkem sündmusi. Neid on ka just ühe tavalise lastega merereisi jagu - seega lapsele paras mõõt. (Aga see mõjub väljamõeldisterikka lastekirjanduse kõrval tagasihoidlikuna.)

Mulle meeldisid selle raamatu karakterid. Tavaline laps mehistest töödest suurt ei tea. Meil pole ligipääsu laevakapteni toimetustele, nagu ka pardamehhaaniku omale. Meil pole aimu nende vastutusvallast ega isiksuseomadustest, mis on sellise töö tegemise eelduseks. Lugedes ühest või teisest ametimehest kerkis minu silme ette küll üsna konkreetne eluline inimene. Ja mulle meeldisid need asjalikud, tugevad ja toimekad mehed-naised. Toimiva süsteemi ilu ja võlu. Ja samas milline võimalus end tundma õppida - kellele laevaelu oma korrastatuses liiga tundetu, jäik või hierarhiline tundub, saab midagi teada enda kohta ja mõistab ehk enda keskkonda teise pilguga vaadata.

Selliseid raamatuid loeksime hea meelega veel - tänan, kes oskab soovitada! Minu meelest pakub suur osa praegu ilmuvast kirjandusest lapsele eluväärtuste kujundamisel ja maisuse tundmaõppimisel vähe pidet. "Ta ujub siiski" tõuseb üldisel foonil heas mõttes esile.

Praegu silmasin, et Ritsik ongi just noortekirjandusest kirjutanud ja all on rohkelt lugejate kommentaare pubele sobivate raamatute kohta.

TJT

500.

Ongi viiesajas postitus käes. Kuue aasta jooksul on neid siis nii palju ilmunud ja muist mustandeid on jäänud ka avaldamata. Mõni lugu on ka teiste kirjutatud, aga neid võiks olla palju rohkem. Lugejaid on põhiliselt siis, kui uue loo välja panen, aga teistel päevadel ka ikka keegi vaatab. Väike püsilugejaskond on ka. Ja mul on sellest hea meel. Hea on tunda, et kusagil on veel inimesi, keda ma küll isiklikult ei tunne, aga kes vähemalt mingil määral jagavad sama mõttemaailma. See on võimalus kogeda enda kuulumist kuhugi, koosolemist, energia liikumist ja inspiratsiooni.

Leidsin hetk tagasi oma postkastist sellise laiemale lugejaskonnale saadetud tervituse ja annan järele kiusatusele see siin teises ühenduses ära tuua:

Täna on vaimse tervise päev! Tsiteerides filmi "Mehed ei nuta": "Seltsimehed, ärge liigutage, ärge kulutage energiat", pakun välja viisi, kuidas seda lihtsalt saavutada... rõõmustage TEISTE tegemisi krooninud edu üle... ja tekib positiivne õnne ja rõõmu kaassõltuvus...:)

Ütleks veel midagi pidulikku, aga ei tule nagu pähe. Patsutan siis lihtsalt endale mõttes õlale ja lähen sahvrit koristama.

Ilusat päeva Sulle ka, armas lugeja!

TJT

Ajalooõpetusest

Lugesin Perest ja Kodust, et tänapäeva teismelised lapsed ei salli ajalugu. Miks me peame neid surnud inimesi õppima, küsivad. Ja aastaarvudest ei mäleta nad järgmisel päeval pärast kontrolltööd midagi. Mul oli tolles vanuses sama suhtumine ja oi, see frustratsioon tuli mulle meelde. Mina ka ei sallinud kooli ajal ajalugu – lõputu taplemine ja vägivald, tüütud aastaarvud. Sellel kõigel ei paistnud küll suuremat mõtet olevat.

Täna tulid pojaga sünniaastad jutuks. Enda ja õe oma ta teab, nüüd siis küsis minu ja veel mõne sünniaasta kohta. Ja siis arutasime, millal Eestis viimati sõda oli. Ja kes tema vanavanematest oli selleks ajaks sündinud ja kui vana. Neid lugusid ma pean oluliseks. Juba kuueaastane – tegelikult nooremgi saab aru lugudest, mis on juhtunud konkreetse inimesega. Ma olen oma lastele nende suguvõsa lugusid vahendanud. Minu vanaisa trükitud mälestused olid meil paar aastat tagasi lausa unelektüüriks – see osa, mis puudutas minu vanaisa lapse- ja noorpõlve. Ja tütar on sellest kooli ühe referaadi teinud. Hilisematest ja koledamatest aegadest olen üsna põgusalt rääkinud, aga mõnda siiski. Need on ka koolieelikule arusaadavad lood ja puudutavad veresuguluse kaudu teda ennast, isegi kui räägivad surnud ja talle võõrastest inimestest. Niimoodi on sadu põlvkondi enne mind lapsi kasvatatud ja nii on mulle lugusid rääkinud minu emaema ja isaisa. Ja oma laste kooli kiituseks ütlen, et neil seal harrastatakse miskit perega koos ühistööde tegemist ja selle kaudu on ka asjakohane selliseid lugusid rääkida – kasvõi natukenegi. Ega ühe algklassilapse referaati ei peagi teab mis ära mahtuma. Mingi arusaamine vast ikka tekib, kui elus inimene räägib isiklikku (perekonna) lugu.

Sedasorti ajalootundmist pean ma muide täiesti mõttekaks ja ülimalt soovitavaks. Ja sedasorti tunnetusliku ajalootundmisega võib tõesti ka üsna varakult algust teha. Lahingute ja aastaarvudega võib seevastu minu meelest oodata. Küsimus on loogilises järgnevuses ja põhjustes, võibla äärmiselt ligikaudses kronoloogias, ütleb minu praegune arusaam.
(Muide, meil praegu läbielamisel olevad kuningas Arthuri lood paigutuvad ka ajaloos kindlasse perioodi. Ja ma arvan, et need võluksid teisigi lapsi, oleks ainult suunamist ja ligipääsu, kasvõi ajalootundides.)

Praegu on ikka jube raketiteadlase tunne. Mina tean, kuidas tuleks koolis ajalugu õpetada, aga kahju, et meie haridussüsteem ei tea. (Armas lugeja tunneb siin ära väikese eneseiroonia ja ehk ei pane väga pahaks.)  Mulle tundub, et haridussüsteem lähtub ikka sellest, et gümnaasiumiõpilane on vaja ülikooliks ette valmistada ja põhikoolilaps jälle gümnaasiumiks – nii need programmid tehakse väidetavalt. Kuigi tänapäeval on vist moes öelda, et meil õpetus lähtub lapsest. Kerge öelda, aga millal jõutakse tegemiseni?

Jupp aega hiljem lisatud. Tegelikult oli minul viiendas klassis tore ajalooõpetaja, kes meile klassis ette luges ja rääkis lugusid. Ja suunas ise ajalooteemalisi raamatuid lugema, nt "Egeri tähti" ja "Spartacust" jms. Antiikaeg tundus sellevõrra mulle palju aastaid viimase huvitava perioodina ajaloos. Hilisematest huvitavatest asjadest olen alles täiskasvanueas ja väga juhuslikult kuulnud. Aga tõele au andes tuleb ka tunnistada, et varakeskajast ja keskajast ja hilisematest huvitavatest aegadest lendas kooliprogramm hirmsa hooga läbi, et jõuda nõukaaegse olulise kohani, XX sajandi NSVL ajaloo, sealhulgas NLKP pleenumiteni, mida siis vändati ülima põhjalikkusega ja mis tõesti kellelegi huvi ei pakkunud. Ka mitte mu tollasele ajalooõpetajale, kel aga polnud muud valikut, kui neid asju nämmutada (või oleks olnud? mida see oleks kaasa võinud tuua?). Aga ta oli südames kena inimene ja ma polnud talle selle pärast pahane. Lihtsalt ürgtüütu oli. Kuidas praegu saaks paremini teha?

TJT