Kõik tegelased olid pingestatud ja huvitavad ning rollilahendused niisamuti. Kaire Vilgats tantsuõpetajana või Mait Malmsten Billy isana, Reet Linna, Jaagup Kreem ja Jüri Vlassov pakkusid parimat, mida mina oskan neilt loota. Peategelane oli lihtsalt võluv poiss. Oma tegelase vääriliselt balletti tantsima õppida pole paari kuuga muidugi võimalik, aga see oli lavastuslikult imekaunilt lahendatud päris balletipoisi abil. Teadjamad räägivad, et välismaal valitakse sobivad Billy osatäitja kandidaadid välja mitu aastat varem ja nad jõuavad kõike põhjalikult harjutada. Samas oli Kaspar Kiisk Billyna peagu kogu aeg laval ja igas hetkes sisukas ja põhjendatud, tantsis ja laulis ja näitles loomulikult, kõik see liigutas ja jäi meelde.
Kaevurite massitseenides oli valu, energiat ja jõudu, mida ma just sellise olukorraga seostan (1984. aasta kaevurite streik Põhja-Inglismaal, kui 200 000 täisjõus meest ähvardab töötuks jäämine), Billy ja politseinike tantsunumber kirjeldas metafoorselt ka inimese meeleseisundit; samas järgmises numbris noorte baleriinide kergus ja elurõõm. Noored jätsid mulle väga hea mulje. Tugevad emotsioonid, pisarad ja naer. Eriti lõpus, kui balletiseelikus tulevad teiste seas lavale osatäitjad, Terminaator... ja Mait Trink.
Lilla teema ka. Mida erilisemad inimesed peavad läbi elama, et endaks jääda. Kui kerge on oma hinnangutes haiget teha. Ja kust läheb kellegi arusaam normaalsusest. (Kas ma ütlen liiga palju ette ära, kui mainin, et korduvalt rõhutatakse, et peategelane ei ole gay, talle lihtsalt meeldib tantsida?) Lavastuses oli liigutav hetk, kuidas jõrm kaevuriisa oma õrnahingelist poega toetama asus, tunnistagem, et lapse edu on vanema toetusest otseses sõltuvuses. Vaheldumisi pinget ja lõdvestust, arengut ja avardumise võimalusi. Konflikti võimalusi oli igas stseenis, aga mulle meeldis, et kõik tegelased olid ikkagi ainult head inimesed, kes otsivad oma piirangutest hoolimata õnne. Ja taustal kuri valitsus, kes on vastutav raskete olude eest. Üleni haarav, paljukihiline, sügav ja samas hoogne etendus.
Kurb oli ainult see, et meie meespool jäi koju. Üks arvas, et talle ei meeldi Elton John ega muusikalid ka kuigivõrd. Teine pidas sisu kahtlaseks (poiss, kes tahab tantsida...). Ma oleks väga tahtnud, et poeg oleks seda vaadanud ja oma maailma avardanud, aga ei hakanud siiski seda riski võtma, et ta oleks meie elamuse ka untsu keeranud.
TJT
2 kommentaari:
EI NÕUSTU! ÜLDSE EI NÕUSTU!
Lillateema?! Seda ei puudutatudki nii sügavalt, et rääkida normaalsusest või miskit!
Peategelane oli nõrk! Nägin etendust 3 korda, istusin mitmes erinevas reas ja näitlejatelt tuli energiat vaid 4 reani!!! Reet Linna tundus nagu ei oleks julgenud sõrmegi liigutada rohkem kui lavastaja oli öelnud - kinnine.
Mait Malmsten oli ainuke tegelane kes tõeliselt südant liigutas!
Black-oute ja stseenivahetusi oli liigapalju ja need olid liiga pikad, rahumeelseks keskendumiseks. 'Mehed mustas' hajutasid tähelepanu.
Oleks valinud tegelasteks kedagigi kes oskaks natukenegi tantsida sest kui etendus on tantsust ja soovist saada tantsijaks oleks oodanud näha korralikku ja puhast koreograafiat!
Ma tänan, et Sa oma argumenteeritud arvamuse siin välja ütlesid, see rikastab minu sissekannet.
Mõnes punktis ma olen Sinuga kahtlemata nõus. Lilla teemat ei puudutatud teab kui sügavalt, muusikalides ju sageli ja pigem käsitletaksegi teemasid pinnapealselt, vaataja saab selle kaudu siiski impulsi ja võimaluse sukelduda enda hinge sügavustesse või mitte. Minu meelest praeguses Eestis ongi turvaline just sellisel määral seda teemat käsitseda – paljude jaoks oleks rohkem juba liiast, aga selle mõõdu taluvad ära vist ka kõige lillatundlikumad inimesed. Samas – soovija jaoks oli võimalust ka teemasse sukelduda, igale tema mõõdu järgi. Mingeid teistsuguse aktseptimise ja normaalsuse teemalisi konkse on meil siiski kõigil, selles olen veendunud ja mulle meeldis muusikali lähenemine.
Minu meelest oli peategelane armas siiras poiss, kellega minu meelest on lihtne samastuda – ja mis sellest, et ta tantsida tõesti ei osanud. Lavastuses kasutatud 18-aastane balletipoiss täitis selle koha suurepäraselt ja tantsunumbrid olid minu meelest ikkagi liigutavalt ilusad. Ma lihtsalt linkisin selle enda ajus nii, nagu lavastaja oli soovinud. See sobis minu ootusega saada elamus.
Mingil määral kehtib see ka Reet Linna tegelase kohta. Vaatasin üle oma mälupildid lavastusest ja oma emotsiooni pärinemise allika ja sain aru, et mina seostasin etendusest saadu oma päriselu kogemustega – Reet Linna tegelane meenutas midagi, millega mul juba oli sügav kontakt, nii et ta ei pidanudki midagi enamat tegema. Kõik rohkem olnukski minu jaoks võibla juba liiast.
Stseenivahetused olid kohati kiired ja mõnes kohas meeldiks mulle ka enam rahulikult süveneda. Samas – kuna eeldatava publiku hulgas on palju tänapäeva teismelisi ja noori täiskasvanuid, toob see riski, et nende jaoks muutub asi venivaks ja igavaks. Ma arvan, et sihtrühma arvestades oli tegemist õige valikuga ja kes tahab rahulikumat edenemist, läheb vaatab klassikalist balletti või ooperit või Tarkovski filmi. Nendega võrreldes meenutas „Billy Elliott” kohati tõesti märulifilmi. Mina nautisin massistseene ja seda energiat ja emotsiooni. Jah, ma süvenesin ka sellesse aega ja olustikku, avades enda hinges kõik kaustad, mida ma selle teema kohta olen kogunud.
Sinu kommentaari tunnetades näen, et ilmselt valisin muusikali vaatama minnes selle jaoks sobivad ootused. Mistahes kunstiteose juures on alati kaks poolt: looja ja vaataja oma. Kusjuures vaataja on kaaslooja, kes annab kogetavale enda jaoks tähenduse. Ma tänan, et Sa seda kõike mulle meenutasid, see tegi mulle rõõmu!
Postita kommentaar