Külaskäimised

Vahel juhtub, et tütrele tuleb külalisi ja pojale tuleb külalisi. Suvel mahub õue palju lapsi ja vahel on eri seltskonnad koos täitsa sõbralikud. Samas jäävad nad vahel  terveks päevaks. Ja tahavad süüa. Kui ma õigel ajal sobivat sööki ei paku, minnakse poodi rämpstoitu tooma (pigem lahke pererahva rahakotist, sest lapskülalistel ei pruugi raha kaasas ollagi ja ikka parem enne noorema venna moonakott tühjaks süüa, teadis juba vanarahvas). Ja kui rahvast rohkem, võib juhtuda, et hakkavad üksteist kiusama. Seda viimast võib muidugi ka väikses seltskonnas juhtuda, aga suuremas on erimeelsuste võimalus suurem. Ja muu jama võimalus ka. Siis ma igaks juhuks passin ligi, kodust ära ei lähe. Vahepeal pakun suhtlemisabi.

Ükskord sooja ilmaga arvati, et tore oleks veesõda teha, kõigile leiti rannariided ja puha. See tegevus nägi paraku välja selline, et paljajalu joosti üle mulla tuppa ämbreid täitma. Põrand sai väga poriseks. Vaiba jõudsin veel ära päästa, seda küll ei oleks viitsind pesta. Ja põrandat nad pesid vahepeal ise ka, aga pori muudkui tuli ja tuli juurde ja pesemist jagus mullegi. Tuppa jooma ja kempsu minek toob sama palju pori sisse, kui paljajalu liigutakse.

Teisel korral läks asi suuremaks kiuslemiseks, kuni sülitamiseni välja. Ja keegi viskas kedagi võtmetega. Ja koledad sõnad. Ja enam kunagi ma teda külla ei kutsu. Ütlesin siis külalisele, et meie kodus ei ole sellised sõnad lubatud ega inimese pihta sülitamine ka, isegi oma lastele mitte. Ja kodu algab väravast. Kuulas ja sai aru küll. Ja helistas teisel päeval lapsele ja nad leppisid ära jälle.  Mõtisklesin omaette, kas peaks teise lapse perega suhtlema, aga siis otsustasin, et mitte. Ma väga ei taha teada, kas see on neil perekondlik arusaam või on vanemad ka üllatunud, et nii tehakse. Ma vist väga ei taha seda ka teada, mida mu oma lapsed mujal võivad korda saata (tean küll, et minu ligiolus ollakse kukud, ja muidu vahel mitte). Eks mulle endale ju ka meeldib nõmedalt käituda („Iga laps teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea.”). Ei saa siis teistele ka seda lõbu keelata.

Igal juhul on see üks omamoodi kohaloleku harjutus, piire panna ja mitte emotsioonidega kaasa minna. Üks selge mõistusega inimene kulub alati ära. Keetmise ja koristamise harjutus on koduema töö nagunii.

Selles mõttes ma olen rahul, et ma vähemalt tean, mis toimub ja mul on võimalus olukordadesse sekkuda. Seni ma ei ole kellegi kohta öelnud, et seda last külla kutsuda ei või (ühe lapse kohta olen öelnud, et mõtle järele, kas see on hea plaan, kui ta tuleb ja siis pärast kõigi ees räägib, kui vaene sa oled – nii on tema tavaline käitumine koolis, kui kellelgi pole raha nt puhvetis müüdava hamburgeri jaoks). Eks nad vajavad ka neid kogemusi. Ja ilmselt on ka minu jaoks arenguvõimalus sellistes olukordades enda tunnetega töötada. Ma tänan selle eest.

Söögi teemal on meil tore kogemus ka. Tütre klassiõde kutsus kuus klassikaaslast ööpäevaks külla, jagas ise ära, kes mida võtab ja siis nad koos keetsid ja küpsetasid. Ja magasid telkides, niivõrd-kuivõrd. Selles vanuses on küla peal magamine ju nii äge, et ei magatagi.

TJT