reede, 23. mai 2014

"Kättemaksukontori" väärtusmaailma mõjust



Vaatan tütrekesega koos vahel „Kättemaksukontorit” – selles eas tüdrukute kohustuslikku programmi (tal on muide kõik hooajad ära vaadatud, aitäh, kes järelvaatamise leiutas ja kes kogu toodangu aastateks internetti üles pani). Mis mulle viimasel ajal on „kordusse” jäänud, on Kadri Adamsoni tegelase Marioni pidevad rikka mehe otsingud (need on vist selle tegelasega kogu aeg kaasas käinud, aga minu vaatamine on olnud harv ja juhuslik). Et kuidas see kujundab noorte inimeste väärtushinnanguid – kellele kuidas mõjub ja mida mina sellest arvan. 

Ühelt poolt mulle muidugi selline suhtumine ei meeldi – inimese asjastamine või tema mõõtmine materiaalsete väärtuste skaalal. Inimlikkuse skaalal on see ju kaotus. Teisalt selline kergelt huumori valdkonda kaldumine ja väike vint annab avaramaid arusaamise võimalusi. Ja kolmandamalt.

Mina ise ka ju ei vaadanud omal ajal selliseid mehi, kelle võimekus materiaalset heaolu tagada jäi alla keskmise. Nad võisid olla toredad sõbrad, aga ma ei pidanud nendega kooselu (ja sellega kaasnevalt lapsesaamise) plaane. Ja ühtegi sedasorti hullu armumist ka lihtsalt ei juhtunud. Võibla minus tiksuv väikekodanlikkus aitas seda ära hoida, mine võta kinni. Me oleme nii paljukihilised.

Potentsiaalselt rikast ma ka ei otsinud, sest neil kulub minu arusaamise järgi liiga palju aega ja jõudu mammona tagaajamisele. Ma oletan, et rikaste meeste naised peavad suure osa oma elust tegelema mingite standardite hoidmisega, selle asemel, et lihtsalt elu nautida. Või siis on kohustuslik seda elu nautida mingil teatud viisil (kallid riided ja teatud viisil peened toidud). Sest neid brände tarbides n-ö kutsud raha ligi, saad kõrgepalgalisi töökohti ja parema teeninduse osaliseks. Sellise mulje jättis tollane meedia – ega ma tegelikult ei tea, kuidas see klass päriselt elab. Aga ma arvan, et kas oled rikas või vaene, ma ikka ei tahaks kulutada oma elu ainult maistele küsimustele.

Siis mulle tuli meelde, et nojah. Meil kõigil on omad mugavusstsoonid, kus meil hea on. Mingite tingimuste mittetäitmisel on minul ka paha (euroremonti pole vaja, telk on tore, aga lärm ja inetus häirib). Seepärast nt uurib mees enne väljasõitu üsna hoolega järele majutustingimused, sest kogemus õpetab, et kui mulle ei meeldi, siis on kõigil paha (hea naine on alati hea naine, tavaline naine jaksab hea olla ainult heades tingimustes). Selles kontekstis ma saan „Kättemaksukontori” Marionist täitsa aru. Ja nendest naistest, keda see tegelane esindab. Igaüks loob oma standardid ikka ise ja hea, kui on valikuvõimalust. Sedasorti rikkust – võimalust valida endale sobiv soovin meile kõigile nüüd ja alati. Ja tänan „Kättemaksukontorit” lastele ühe võimaluse tutvustamise eest.

Hiljem lisatud. Viimased kaks osa on Marion oma miljonäridega hädas olnud, et kõik tulevad kosja. Ma tahaks, et mu poeg seda ei näeks (viimast osa, kus Kättemaksukontor kokkukutsutud kosjatulnud miljonäride eest põgeneb, nägi ikka, eelviimast, kus neid abieluettepanekuid sadas, mitte). Mulle tundub see mehe esemestamisena ja tema väärtuse vähendamisena. Kui laps näeb meest sellises rollis, siis teeb ta sellest järeldusi enda kohta, et see ongi, mida temalt oodatakse. Kindlasti ei igatse ma ju endale sellist miniat. Tütre puhul olen "Kättemaksukontori" vaatamisega ammu pidanud leppima - see on nii sügavalt (tüdruk)lastekultuuri osa, et teisiti ei kujuta ettegi.

Veel hiljem lisatud. Toimetamiste vahele küsis poeg, kas mina otsisin endale miljonärist meest. Ikka hea olla kursis, mida nad telest vaatavad. Ma sain talle puhta südamega kinnitada, et ei otsinud, mul olid üsna teised väärtused. Ja see paistis teda rahustavat, et on ikka teistsugune vaade ka olemas. Mul oli hea meel talle rääkida, mis mulle oluline oli. Nagunii ta aeg-ajalt muretseb, et kas peaks enne auto või kodu ostma, kui suureks saab ja milliseid muid koormisi ühiskond talle peale paneb.Ma ei tea, kust need jutud tulevad. Aga tundub, et see on midagi üldisemat, selle ühiskonna meestele omast. Muretseda maiste asjade pärast, nii et vaimseks ja hingeliseks jaksu ei jää.Või peetakse neid viimaseid koguni ebamehelikeks ja soorolliga sobimatuteks (mitte vast pindmistes kihtides, aga sügavamas hingesopis ikka)?

TJT

Kommentaare ei ole: