kolmapäev, 24. veebruar 2010

Minu ootused koolile

Pool esimest kooliaastat on möödas. Nii ma märkan, et minus on selginud ootused koolile.
Mulle on kõige tähtsam, et kool oleks lapsele tore koht, kuhu minna. Kui rõõmsad on meie hommikud, kui laps ise tõuseb, paneb riide, võtab koti ja läheb. Vahel ma üritan teda veel loo lugemisega tagasi hoida, et mis ta sinna ikka nii vara läheb. Ja sama rõõmsalt tuleb tagasi ka. Lapsed täidavad matemaatikatunnis armsate loomakestega töölehti ja eesti keele tunnis loeb õpetaja juturaamatut. Sellest, mis minuni jõuab, paistab palju rõõmu ja küllap nad ikka õpivad ka selle juurde. Õpetaja isik on kahtlemata selle juures väga oluline, aga mida mina sellelt distantsilt võin tema kohta arvata. Peaasi, et lapsele meeldib.
Ma olen väga rõõmus koolisöökla üle. Lausa uskumatu, kui tervislikult ja rohkelt võib 12 krooni eest süüa pakkuda (vist oli selline summa, mis riik eraldas?). Nad ise võtavad endale taldrikule toitu. Loodan, et kõhu saab täis nii esimese klassi tüdruk kui ka seitsmenda klassi poiss. Siit kodust vaadates paistab, et kokad on ilmselt ka hingega asja kallal, salatid ja soojad köögiviljalisandid on väga vaheldusrikkad (sugugi mitte väga odavad) ja meie lapsele maitsevad. Paaril korral olen sattunud nuusutama - tõesti isuäratav tundus. Söömiskultuur tundub neil seal ka kõrge olevat. Ja söökla on ilus nagu terve koolgi. Prantsusmaal ei anta lastele isegi lasteaias süüa (muud, kui enda kaasavõetud näksi), koolilapsed tuuakse keset päeva koju sööma (keegi peab selle siis valmis tegema, oma ühele-kahele lapsele). No küll on tülikas elu!
Võimalikult vähe piiranguid. Mulle meeldib, et laps paneb selga, mis talle sel päeval meeldib. Ja et nad tohivad vahetunni ajal kulli mängida. Liikumisvabaduse piiramine on küll koledamaid asju, mis lapsega võib koolis juhtuda. Talvisemal ajal ei saa ju väljas hästi joosta ja kodus pole ruumi, järelikult peab laps saama joosta koolis. Rõõmsa lapse paras mõõt on mitu korda päevas.
Huvitegevused on ka head asjad, kui neid koolist saab. Oma sõpradega koos kõik ühest kohast. Jälle vanemal tükk sebimist vähem ja väike koolilaps saab oma jõudu kulutada asjalikumalt kui mööda linna kolades.
Selle kõige kõrval ei tundu mulle kooli hariv ja arendav roll nii oluline. Iga hooliv vanem tunneb oma last paremini kui õpetaja, kel erinevate huvide ja annete, aga ka isiksuslike või kodust toodud probleemidega lapsi on klassis korraga 30. Ja õpetajal on kõigeks aega ainult loetud minutid. Tore, kui ta põhiteadmised saab enam-vähem kõigile enam-vähem hästi edasi anda ja on ise eetiliseks eeskujuks. Edasine ongi minu meelest lapsevanema rida. Lapse annete eest hoolt kanda ja teda näiteks kuhugi ringi viia.
Ainus paha asi on see, et suur osa lapsevanemaid on elust nii üleväsinud, et neil ei ole selleks jõudu. Ma olen üha seda meelt, et suur osa tavalisi naiste töökohti võiks jagada ümber rohkema arvu naiste vahel ja sellest võidaks kõik (mh on siis ka laste haiguste korral asendajaid kergem leida). Iseasi muidugi, kui suure osa vabanevast ajast emad lastele pühendaksid. Aga puhanum ema on ka tore asi.
Mehed võiks ka vähem tööd teha muidugi. Mida väiksemad on inimeste materiaalsed soovid elule, seda kergem on neid täita ja seda mõnusam, vabam, loovam, rõõmsam on tegelikult elu.
TJT

2 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Mina ka ühest otsast mõtlesin, et koolis võiks ju süüa anda, väga erinevatel põhjustel.

Teisest küljest aga, mulle väga meeldib pikkade lõunapausidega ühiskonnakorraldus, kus kõik inimesed tulevad koju sööma - Lõuna-Euroopas seda on ikka mõnevõrra säilinud. See soodustab kohalikku töötamist, ise kodus toidutegemist ning seda, et perekond kohtub rohkem kui televiisori taga. See toit ei tehta ju kodus valmis ainult lastele vaid kogu perele :) Mul on siin NYCis ka kuidagi automaatika, et ma arvan, et kell 14 ei ole mõtet poodi minna, sest lõunavaheaeg on ju :D

Muidugi, on töökohti ja linnasuurusi, mis sellesse skeemi liiga hästi ei mahu, seega, oleks ju siiski hea, kui koolis oleks toiduvõimalus, nii nagu tehased teevad oma töölistele suure toidukoha - mõned tehased kamba peale kokku. Eriti hea, kui toit siis tuleb lähedastest paikadest ja lapsed saavad vaatamas käia, kuidas nende toit täpselt kasvab.

Aga koolil võiks ju olla ka tasandav roll, et need lapsed, kellel vanemad ei jaksa või ei oska neid arendada, saaksid selle koolist....

Laps Eestis ütles ...

Aitäh põhjalikult vastamast!

Jah, kahtlemata ma olen Sinuga nõus, et kool peaks aitama neid, kes kodust tuge ei saa. Ühiskonna liikmena olen ma väga huvitatud, et kõigi anne ja potentsiaal oleks maksimaalselt kasutuses. Aga samas ma oma piiratuses ei kujuta ette, kuidas seda korraldada - nii et säiliks rõõmus loov atmosfäär. Hüva, Tšetinini koolist olen kuulnud, aga selle teostamiseks ei ole kuskil maal pedagoogilisi geeniusi ülearu.
Ja teisalt mulle tundub, et kui laste harimisel lähevad kõik otsad vanemate käest ära ja lapsed õpivad end koolis oimetuks, pole see ka hea, sest individuaalset lähenemist napib. Vanemad jäävad ka millestki ilma, kui neil pole mingit põhjust lastega koos olla (praegu meilt ikka nõutakse mitmesugust arendustegevust, et igavus maha ei tapaks ja nuputamised on põnevad! ma tahaks, et lastes see kirg areneda säiliks).

Kodutoidu poolt olen kahe käega ja sedasorti elukorraldus on kellelegi hea. Eks seal koolitoidus ole kindlasti rohkem E-sid kui meie kodu toidus. Naatriumglutamaati vähemalt. Aga mina hakkan toidutegemisest tüdima (nagu igal aastal vastu kevadet). Inspiratsioon on otsas ja ise toitukski moosist, pudrust ja idanditest.
Jumal tänatud, et tänu kooli- ja lasteaiatoidule ühest valmistatud toidu korrast päevas piisab. Ja siis ma lihtsalt tänan, et keegi mu lapse eest hoolitseb. Tublimatel koduperenaistel on kindlasti teised eelistused.