Mängude varjatud sõnum

Meie tütar sai jõulukingiks ristsõnamängu (tegelikult küll pildil olevaga sarnase, ma ei viitsinud õiget üles otsida). Esimene mäng valmistas nii mulle kui talle paraja pettumuse, sest nende reeglite järgi oleks see ka väga nutikale kaheksasele ilmselt liiga raske - mulle oli ka. Mind tegelikult paneb imestama kirja järgi 7-8aastastele mõeldud mängude keerukus. Pealegi on kaasasolev tähtedekomplekt justkui mõne teise keele sõnade moodustamiseks mõeldud. Tegime siis reegleid mõned korrad ümber ja nüüd on meil mõnus koostöömäng. Punkte me ei loe ja vastastikku käru keerata ka ei ürita. Meil pole kummalgi sellist soolikat. Tegime sellest ühe teise mängu, mis meile meeldib. Ja mh on hariv ka. Nt viimati tutvus tütar selliste sõnadega nagu raun ja faun ja veel mingeid, mida tavakõnes iial ette ei tule ja juttudes ka haruharva.

Aga eile oli lapsel mure: koolis on klassidevahelised rahvastepalli võistlused. Ta ei tahtnud kooli minnagi. Rahvastepall ei ole väikeste õrnade tüdrukute mäng. Mäletan ise, kuidas ma koolipõlves arendasin peitumise strateegiat: üritasin ette välja arvestada turvalisemaid nurkasid, kuhu palli eest putku saaks (kahtlemata väga arendav!). Ma ei tahtnud palliga pihta saada (poisid viskasid muide väga kõvasti) ega ise seda kellegi pihta visata. Millegipärast seostub see teiste surnuks pommitamine mul sõjaga. Ma ei tahtnud kellegi pihta visata, see on nii vastik. Kogu see mäng oli minu jaoks hirmutav (sest pidi põgenema) ja vastik. Lisaks ei meeldi mulle ka rüseleda. Nagu ka mu tütrele. Aga ta võttis end ikka kokku ja läks vaprasti kooli ja osales ära, kus vaja. Nojah.
Ma saan aru küll, et see mäng on kunagi mõeldud välja selleks, et lastele palli püüdmist ja viskamist õpetada, aga kas praeguse aja väärtused ei peaks olema teised? Kas keegi teab mõnda selles vanuses lastele sobivat pallimängu, mis samu oskusi arendaks, kuid jätaks need ebameeldivad aspektid välja?

(Järgmisel päeval lisatud. Ja huvitav, kui palju on vanemaid, kes mu muret mõistavad - või kui palju on lapsi, kellele see mäng sedasorti põhjustel ei meeldi. Sõjaväes püssist keeldumist meil vist eriti kõrgelt ei hinnata ja üsna levinud on ka arvamus, et kõigega peab hakkama saama, mis elu/kool ette paneb. Mina arvan, et eneseareng võiks olla elu lõpuni iga päeva oluline teema, aga see võib kulgeda ka läbi rõõmu ja põnevuse, kire ja pühendumuse. Ma valin koostöö, mitte võitluse!)
TJT