esmaspäev, 2. november 2009

Laenujänesed

Juhtus nii, et koolivaheajaks saime endale laenujänesed. Läksime lihtsalt inimestest üle jäänud õunapabulaid loomadele söögiks viima ja pakuti, et kas me ei taha. Ja me tahtsime. Jänesed on jube armsad. Helepruunid ja pehmed lontis kõrvadega küülikud. Ja mõneti lihtsad pidada. Saepuru anti puuri põhja kaasa, kapsast-porgandit on kodus ka. Leivakuivikuid teeme juurde. Ja heina sai veel viimase ajani muruplatsilt kääridega lõigata. See teeb nad lausa õnnelikuks.
Lapsed mängivad nendega toas. Peale tavalise jänesekarjatamise* mängivad ka kapsalehehaldjat, mis käib nii, et pannakse endale kapsalehemüts pähe. Ja mänguriiete** kapist saab jänestele uru. Väheke teistmoodi kodumäng siis.
Aga loomapidamise töö kolis üsna peatselt minu õlule, sest paljaste kätega on külm muru tuua (ja kindasõrme otsa lõikasin ma ise ka kogemata kääridega augu). Ja saepuru vahetada pole ka pärastpoole enam nii huvitav. Ainult toitu anda on jätkuvalt tore, sööv loomake on ju üle kõige vaatepilt.
Hiljem lisatud. Korralikumatele inimestele muidugi loomapidamist soovitada ei saa. Pissivad ja kakavad ja jänes ajab veel saepuru ka tuppa laiali (isegi siis, kui ta puuris on, pillub välja). Aga väga korralikule inimesele ei saa muidugi lapsepidamist ka soovitada (need ka pissivad ja kakavad algul ja pärast sodivad tapeedi peale ja need teised hädad).
* Jäneste järele peab vaatama, et nad juhtmeid ja muud tarvilist ei näriks. Ja pabulaid peab ka kokku korjama.
** Mänguriided on peamiselt neljakandilised riidetükid, rätikud ja muu, mis on kasutusel erinevates loovmängudes riietumiseks, onniehitamiseks, laualinaks jne; sinna kappi mahub laps ise ka ära.
Tipp Ja Täpp

3 kommentaari:

enetimm ütles ...

Meil oli ka kunagi jänku laenuks. Oli hea, et ainult laenuks, sest jõudsime terve perega otsusele, et jänku on küll armas, aga endale päriseks koju küll ei taha... Kassi meil laenuks pole olnud, aga need hoolitsevad ise enda eest, meil on neid nüüd lausa kaks. Koer oli küll nädal aega hoida, mis tegi silmad päris hästi lahti, milline õieti koeraomaniku elu on. Aga nüüd on meil ikka kutsa majas :)
Soovitan kõigile peredele nüük, kus lapsed endale loomi tahavad, leia keegi, kes on nõus natukeseks loom hoida anda. Nii saab kõige parema pildi, kas ikka tasub lemmiklooma võtmine ära. Kurb on lugeda kõigist nendest hüljatud kassidest ja koertest. USAs on neid miljoneid, majanduskriis on ka nendele halvasti mõjunud...

Laps Eestis ütles ...

Jah, mina olen ka väga rahul, et jänesed on ainult laenuks. Kuigi ei taha nagu tagasi ka viia...
Aga suvel elame nii segase kava järgi, et peaksime oma lemmikloomi ise välja laenama, mistõttu püsiloomapidamine jääb ilmselt üldse ära. Aga kõiksugu laenuloomi võtaks muupoolest teinekordki. Kuigi kaamelite majutusega läheks raskeks muidugi.

[Hm, kes teie loomi hoiab, kui te ära olete? Lihtsalt niisama mõtisklen, ei paku abi :-)]

enetimm ütles ...

Abi võtaks alati vastu :)
Tegelikult on meil vedanud, sest lähedal elavad kaks väga head eestlastest pere, kes alati on hea meelega nõus olnud kasside juurest läbi astuma. Ja meie muidugi samamoodi nende poolt. Kassidega on ju väga kerge. Peaasi et küllalt vett ja toitu ees on.

Koer on nii lühikest aega olnud, et pole veel nii kaugele jõudnud mõelda. Kuigi kaks sõbrannat on lubanud vajadusel appi tulla. Uhel on endal suur loomakari ja ta arvab, et uhe ekstra koeraga pole hada midagi. Teisel suri just koer ning ta ei taha enam uut votta, kuid on nõus ajutiselt meie oma hoida võtma.