"Päikest ja D-vitamiini!" oli kombeks soovida mu tuttaval ja see on hea meeldetuletus ka tänasel päeval, mil päike veel madalalt käib ja kehas D-vitamiini tootmiseks võimalust ei anna.
Käisime pojaga D-vitamiini mõõtmas (veebruaris südameapteekides viie euroga, Synlabis muidu vist 13). Poja näit oli tugevasti alla normi, minul ülevalpool alumist piiri* (norm on 75...250). Ehmatava selgusega taipasin, et tema väsimuse põhjus on vitamiinipuudus. Me ülejäänud tarvitame D3-vitamiini tilkade kujul, mis pojale ei meeldi. Ja ma ei taibanud, et talle tuleb seda osta siis mingil teisel kujul, aga võtta tuleb igal juhul. Eks meil ole pidevalt see teismeea vastasseis, et eriti miski, mida ma palun tal teha, ei õnnestu ja ma olen lihtsalt tüdinud sellest pidevalt vaidlemisest, et üldse midagi oleks. Niisiis loobusin seal, kus oleks vaja olnud lihtsalt valida teine preparaat**. Seda teist ta nüüd hakkas võtma, sest õnneks ta usub meditsiini ja kiirtesti tulemusi.
Mulle tundub, et viimasel ajal on pojal tekkinud liiga suur isu piima järele. Võimalik, et see on ka keha appikarje: soov kasvõi tilgakest D-vitamiini saada. Mina piimajoomist õigeks ei pea***, kaltsiumi saamiseks on rohelised taimed, seemned, aga kui laps tahab, siis eks ma ohkan ja ikka annan. Valdavat enamikku neist muudest kaltsiumiallikatest (apelsini, kikerhernest ja kaunvilju, kala, chiat) ta ei soovi ka.
Meenutuseks: D-vitamiin on oluline kaltsiumi omastamiseks ja luude arenguks, immuunsüsteemi toimimiseks, selle puudumist seostatakse ka meeleolu languse ja väsimusega.
Palun ole targem kui mina: võta ise D-vitamiini ja anna lapsele ka. Sellist, mis talle sobib.
Head tervist ja jõudu ja jaksu!
Hiljem lisatud: paar nädalat hiljem näen, et meil piima enam nii palju ei kulu kui enne. Olen isegi mingid pakilõpud ära visanud, kui kuupäevad üle on läinud. Mulle tõesti ei meeldi toitu ära visata, aga tore ikka, et regulaarse D-vitamiini võtmise tagajärjel pole meeleheitel kehal enam vaja piimast seda vitamiinipiisakest püüda. Varude taastamine võtab arusaadavalt kuid aega, aga ehk saab nüüd poeg aru, miks ma palun teda suviti päikest püüda ja pimedal ajal tuletan vitamiini võtmist meelde (pidevat väsimust ta tunnistas ise ka ja oli nõus seda vitamiinipuudusega seostama). Ma olen selle muutuse eest väga tänulik. Ja soovin meile kõigile ikka head tervist!
* Eks mina saaks ka targemini majandada, hakkasin D-vitamiini aeg-ajalt lisaks võtma alles detsembris ja igapäevaselt mõni aeg tagasi, 4000 IU korraga.
** Apteekri soovitusel sai lapsele 2000 IU (soovitas tegelikult ka 1000 IU), perearst ja muud allikad väidavad, et kui kehas on liiga vähe K2-vitamiini, siis D-vitamiin (või kaltsium?) ei omastu ja kaltsium hakkab ladestuma valesse kohta, tekitades probleeme vist sidekoes. Või no midagi taolist. Palun otsi ise internetist täpset infot, kui vaja, ma neis asjus üsna umbkaudne.
*** Ma usun neid uurimusi, mis väidavad, et piimajoomine pärast väikelapseiga nõrgestab luid.
TJT
