Tütre sünnipäevapidu on üks minu aasta kõrghetkedest ikka olnud. Sest meie
arusaamad toredast peost lähevad kokku. Seekord võtsin kõike selle peoga
seonduvat aga hästi ettevaatlikult, sest mäletan, et eelmisel aastal pakkusin
oma arvamusi liiga jõuliselt. Nüüd on aeg end tagasi tõmmata, 12. sünnipäev juba.
Sarnases vanuses jõuab mitmeski peres kätte see iga, kus vanemate osaks jääb
ainult pidu kinni maksta. Aga mina väga naudin lähedasi suhteid oma lastega. Niisiis
tasub mõistlik olla, et neid mitte eemale peletada.
Alul arvas meie ülitoimekas tütreke, et tahab lihtsalt rahulikku
kinosünnipäeva väikse kohvikuskäimisega, aga kui kutsete saatmise aeg hakkas
kätte jõudma, mõtles ümber. Et ikka pidu võiks olla. Seekord siis kunstiteemaline.
Pakkusin välja ühiselt suure pildi tegemise (mis tütrele alul hea mõte tundus) ja
ühe joone lisamise ja siis pildi edasiandmise järgmisele joonetõmbajale, aga
need pärast kasutusele ei tulnud. Põhitegevuseks kujunes hoopis spagettidest ja
vahukommidest ehitiste valmistamine ning martsipanloomade meisterdamine.
See sünnipäev algas imetoredasti. Kolm tüdrukut jõudsid enne
teisi otse laulukoorist ja meil läks kohe kolmehäälseks laulupeoks. Olge te
kõik õnnistatud, kes te oma lapse muusikaharidust toetate! See on nii ilus! Minu
jaoks võib laps mööda ka laulda, aga see jäägitu püüdlus puhtaima ilu poole
võtab mul sageli silmast vee välja. Ma olen viimse kui keharakuni õnnelik ja
arvan, et asjaosalised ise ka. Pingutasin siis oma peoettevalmistusi tehes tublisti,
et mitte väga vesistama hakata. Aga lapsukesed olid pomelo puhastamise ja
iseendaga ametis. Seekord jätsin neile peale pomelote puhastamise ka võileivad
ise teha. Ja neid pomeloid oleks rohkemgi võinud olla. Rääkimata kurgist –
talvel ei jõua nii palju värsket eesti kurki osta kui lapsed süüa jaksavad. Aga
ka roheline salat ja muu värske läks hästi. Samas pähkleid ja rosinaid see
seltskond ei söönud. Hea, kui on mitu valikut.
Pääle sööki hakkasid tüdrukud naljaküsimusi vastama. Tütar oli
neid mitu lehekülge internetist välja printinud. Ja siis tuli vahukommidest
meisterdamine. Märkasin, et tüdrukud olid üsna murelikud, et kas nad ikka
pimesikku jõuavad mängida või peaks kohe pihta hakkama. Aga see oli ka väga
emotsionaalne (õumaigaadi ja issand, kui nunnu iga on mõnel juba käes) ja kõik tegid
ikka oma meisterdused lõpuni. Siis mängiti hämardatud toas pimesikku, mis oli
mitme lapse lemmikmäng ja pärast tuli kummikeks. Sellega sai mitmesugust sporti
teha – lisaks tavalisele keksimisele, mis enamikule külalistest uus ja huvitav
oli, ka alt läbi pugeda ja kordamööda üle hüpata.
Sellele järgnes vaiksem juturing, kust üks külaline meie
poja kui ainsa poisi tema suureks meelehärmiks välja ajas ja tort. Olin varasemast
õppust võtnud ega pingutanud enam magusakogusega üle, kui nagunii on osa
martsipani ja vahukomme juba tee kõhtu leidnud. Ilus mälestus jäi.
Eelmistest pidudest peo teemasildi all.
TJT
