Vaesuse vastu

Täiendasin oma varasemat vaesuseteemalist sissekannet ja jäin veel kord teema üle mõtlema. Selge, et vaesus on amoraalne ja ebatervislik, aga mida sellega ette võtta? Ja kes peaks seda tegema? Riik? Kas see pole mitte vastutuse enda kukilt ära veeretamine? Vaesuse vastu saab igaüks midagi ette võtta. Ja peakski võtma – nii enda kui meie kõigi huvides.
Sain inspiratsiooni Marianne Mikko kirjutisest Postimehe AK-s. Mikko kirjutab vägivallatust vastupanust ja selle võimalustest. Ja toob näiteid sellest, et see viib sihile. Mina ka usun vägivallatu vastupanu võimsusse. Seepärast annan oma panuse.
Niisiis vaesus, kust see tuleb? Maakeral on ju niipalju ressursse (kui vaadata kasvõi kohalikku reklaamitööstust: kui tarbetuid asju reklaamitakse, järelikult ka müüakse ja järelikult ka ostetakse) ja ikka on seal kõrval puudus. Ja hull lugu, et nii vaesus kui ka rikkus kasvavad. Liigne rikkus on hull selle poolest, et ennast juurde luues pillab ta maakera ressursse mõttetult, ahnusest, ökoloogilist jalajälge suurendades (loe Mareki blogist, Eesti on juba seitsmendal kohal riikide ökojalajälje suuruse poolest). Ahnusest on osa inimesi mõttetult suure osa vahendeid enda valdusse haaranud, ja püüab oma osa veelgi suurendada. Teiste arvelt. Nende arvelt, kes tahavad lihtsalt elada, olla, kogeda, võib-olla ka üht-teist saavutada – lihtsalt mitte nii otseselt ainelises vallas, vaid mistahes muus vallas kui üks mõttetu varandusekuhi.
Seega on esimene asi, mida saab igaüks vaesuse vähendamiseks teha – ohjeldada enda ahnust. Jätta kõik mittevajalikud asjad ostmata, täna, homme ja alati. Ja mitte hindama kaasinimesi nende asjade hulga või hinna järgi. Parema sissetulekuga rahval peaks keskmine või isegi suur hulk vara üle jääma. Kui me ei suhtu inimesesse tema varanduse järgi, vaid lihtsalt kui inimesesse, saame kogemuse võrra rikkamaks. Isegi ilu, tarkust ega lauluhäält ei pea inimeses oluliseks pidama. Selle ülejääva rahahunnikuga saab midagi teha nende heaks, kes rahapuudusel oma annet välja arendada või väljendada ei saa.
Vaest inimest aidata on muidugi jupi keerulisem. Aga võimalik. Mitte niivõrd kala andes, kuivõrd pakkudes võimalust õppida kala püüdma, kui kasutada hiina vanasõna metafoori. Isegi vägisi õpetada ei saa. Aga võimalust saab pakkuda.
Saab selle mõttelaadi järgi elada ja ise seda tutvustada. See on igaühe võimuses.
Tipp Ja Täpp