Lumekajaka blogi

Ma arvasin, et see lapse ja Eesti teemaline blogi on nüüd valmis, aga paistab, et mõni mõttekribal vahel veel tuleb ja saab ka siia kirja. Kuni on Eestit ja lapsi ja muutusi, võib tulla ka uusi mõtteid. Enamik minu mõtteid on ikka mõnda aega juba mujal. Ja märkan, et soovin neid ikka vormistada ja jagada. Seepärast tegin nende teiste mõtete jaoks uue blogi: Lumekajaka blogi.

Lumekajakas tuleb lumeliblikast ja merikajakast. Mõlemad, nii lumeliblikas kui merikajakas on minu osad, kõikide inimeste osad, sest me oleme üks. Kui Jung jagas mehe ja naise arhetüüpe, jäi tal hulk vajalikku inimest kirjeldavat infot lihtsalt üle. Nii see ikka juhtub, kui üritad midagi määratleda. Määratlematut on lihtsalt kordades enam kui seda, mis inimese võimuses määratleda. Ja mind huvitavad pigem need inimeseks, naiseks olemise äärealad või nurgatagused kui mahtumine klassikalistesse perenaise, kuninganna, tütarlapse ja armukese arhetüüpide raamistutesse. Neid nurgataguseid ma selles blogis uurida tahangi. Ja jagada inspiratsiooni, mida olen ise teiste kaudu saanud.

Lumeliblikas esindab lõputut ainukordset ilu, mis kaob hetkega ja sünnib üha uuesti siin, seal ja igal pool, et jälle kaduda, et uuel kujul uuesti sündida kusagil mujal. Merikajakas on üks teine mütoloogiline tiivuline olend. Pärast Richard Bachi "Jonathan Livingstone Merikajaka" lugemist ei ole kajakad minu jaoks enam need, kes varem. Nad on endiselt kajakad, aga samal ajal ka palju enamat. Mõni tekst muudab tervet maailmatunnetust (vt ) ja loob uusi igatsusi ja uusi horisonte. 

Kirjutades loon ma ise end uueks ja endaga koos tervet maailma. Lugeja teeb sedasama teisel pool teksti. Märkame maailma ja muutumist!

Rõõmsa sisuka kohtumiseni siin ja seal!

Varsti...

Kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et ma pean selle ikka ära tegema. Uue blogi. Nii hädasti on vaja kõigele ilmale teada anda, mida ma asjadest arvan ja mida ma küla peal jälle kuulnud olen. Ja kui mugav on, kui mu tuttavad on mu elu ja mõtetega kursis, nii et kohtudes ei pea silpigi raiskama tühja jutu peale, vaid saab kõnelda asjast, otse ja keerutamata ja sügavuti, südamest südamesse. Just sellist elu ma tahan. Ja vist ka pajatada. Ja see hea asi, et siis ma ei pea enam mõtlema, kuidas oma vapustavaid mõtteid laste teemaga siduda, sest see uus blogi ei ole kindlasti laste teemaga üldse seotud.

Uue blogi mõte on juba mõnda aega idanenud. Nimigi vist valmis vaadatud, aga esiti nagu pelgan seda teatavaks teha, et äkki on lapsik või liiga romantiline (mittemoekas), äkki tuleb mõni parem nimi või. Ega ma oma laste nimesidki võõrale ei taha öelda, liiga isiklik. Parem kirjutan enne sisu valmis ja vaatan siis n-ö õunte pealt.

Ja ma ise ka tahan uut blogijaidentiteeti, see vana oligi kangesti ära tüüdanud. Umbes nagu Pipil, kes loendas seitsekümmend seitse, seitsekümmend kaheksa, seitsekümmend üheksa, seitsekümmend kümme, seitsekümmend üksteist ja nii edasi kuni seitsekümmend seitsmeteistkümneni välja, nentides siis, et oh kui seitsmekümneseks mu keel kuivas. Ma kannatasin siin blogis sellesama seitsmekümneseks kuivamise sündroomi all, et ammu oleks aeg lõpetada ja uut alustada, aga ikka veel venitan seda juttu nagu vana kummipaela. Ja võib juhtuda, et mõni jutt tuleb kunagi veel, kui nii hädasti on vaja.

Seniks... sirelid õitsevad, mereäärsemais paigus ka toomingad ja õunapuud ja tulbid. Uute kohtumisteni uutel ja vanadel radadel.

TJT

Küsimisest ja vastamisest ja lugude jutustamisest

Ungari lastekirjanikul Eva Janikovszkyl ilmus mullu järjekordne geniaalne raamat „Vasta ilusti, kui küsitakse”. Ma tahaks selle paljudele täiskasvanutele kinkida, enam-vähem kõigile enda lapsepõlve saatjatele. Võib-olla mõnele lapsele oleks ka see raamat toeks ja abiks, kui temalt kõiki neid täiskasvanute asju küsitakse. Ma lugesin neid „Kui ma oleksin suur” jt Eva Janikovszky raamatuid lapsena palju kordi: imetabane, kuidas paari pildi ja mõne lause abil on meid ümbritsev tavaline olukord nähtavaks tehtud. Nagu veetilgas peegeldub maailm, keskendub raamat „Vasta ilusti, kui küsitakse” seosele täiskasvanu käitumise ja lapse tundemaailma arengu vahel. Ainult Eva Janikovszky oskab meie ühiskondliku hingelise vaesuse nii võluvalt ja tasakaalukalt ja mitte pealetükkivalt esile tuua.

Mõni täiskasvanu pole sugugi rahul, et meie lapsed ei vaimustu tüüpilistest täiskasvanute küsimustest ega „vasta ilusti, kui küsitakse”, mulle tehakse nende käitumise pärast märkusi. Ja need täiskasvanud ei kuula, kui ma ilusti vastan, mida ma nende sellisest küsimisest arvan. Ega seda pole minu käest muidugi küsitud ka. Seepärast ma podisen siin omaette, vait ikkagi ei ole (nagu viieaastane, tõesõna). Mõnel täiskasvanul nt on arusaam, et lapsi õpetatakse suhtlema just nii, et pinnitakse neilt igasugu asju välja ja sunnitakse jutustama asjadest, mis sel hetkel huvitab täiskasvanut. Ja et nii nad õpivad seltskondlikult väljenduma ja nendest täiskasvanutest on väga kasvatuslik niimoodi küsida, sest muidu see laps ei saakski võimalust end väljendada.

No braavo! Normaalne laps väljendab end pidevalt  või alatihti (või ka harvem, aga seda sügavamalt). Laps kogeb elu intensiivselt kõigi meeltega ja tahab maailmaga suhestuda, tunda, et ta on selle maailma osa ja võimeline seda oma tegevusega muutma. Kui ta seda ei tee, siis on tal selleks väga mõjuvad põhjused. Minu meelest on selleks tavaliselt mingi vägivaldne piirang, mis on lapsele õpetanud, et enese väljendamine pole lubatud või soovitav.

Kui täiskasvanu tõesti tahab, et laps temaga räägiks, nt jutustaks talle oma päevasündmustest, siis lühim tee sinna on ise näidata, kuidas see käib: jutustada oma päevasündmustest, märkamistest ja taipamistest. Ja minu meelest eelistavad lapsed positiivset keskkonda (täiskasvanud tegelikult ka, aga nad on kahjuks leppinud ka igasuguse jamaga, pidades seda paratamatuks ja normaalseks). Seega tasub valida jutustamiseks rõõmsaid seiku ja ennekõike olla ise rõõmsas ja rahulikus, mängulises ja humoorikas meeleolus (viimane päästab vahel ka kehvema loo).

Waldorfhariduse osa on lugude kaudu inimeseks kasvamine. Waldorfkoolis jutustatakse lastele lugusid vist keskkooli lõpuni välja. Ja ei nõuta, et lapsed jutustaksid (palun parandage mind, kui eksin, mul on waldorfkooliga siiski kaunis pinnapealsed sidemed ja sellest kaunis õhukesed ja pigem teoreetilised teadmised). Lapsed esinevad iga kuu kuupeol terve klassiga, mitte kunagi ei sunnita üksi esinema, sest üksi paljude ees seista ongi algajale hirmus. Ja neid ei kritiseerita, vähemalt teoorias. Nii kujuneb aastatega tähelepanuväärne esinemisjulgus (sest seda on kõik lapsed pidevalt harjutanud) ja jutustamisoskus, sest nad on täiskasvanu juttu stressivabalt kuulates mõndagi kõrva taha pannud, need lood ja jutustamised aja jooksul läbi tunnetanud ja endas millekski uueks küpsetanud. Tagajärjeks on võluvalt enesekindel ja tasakaalukas noor inimene, kellel on oma seisukoht ja kes julgeb seda väljendada. Liiga vara vastuseid nõudes pole lapses kujunenud baasi, millelt seda oma juttu välja anda.

Lapsega suheldes on oluline kuulamise kvaliteet ja täiskasvanul on siin paljutki õppida. Iga hinnang teeb haiget, sest võtab lapselt vähehaaval vähemaks usku, et tema olemise viis on aktsepteeritav, et tema ise on ilus, vajalik, imeline inimene. Kindlam on mitte midagi väljendada, sest muidu võib tulla valus hinnang.

Kallis täiskasvanu, palun lihtsalt räägi oma lugusid. Kõnele säravalt, põnevalt ja innukalt või tasakaalukalt, laps paneb seda kõike tähele ja õpib sellest. Kõnele neile, mida Sa linnas / reisil / oma aias nägid, mis mõte filmi vaadates tuli, kuidas kooki teha või raha kokku hoida (ja jäta neile õigus ise teistmoodi teha ja talitada). Negatiivset kogemust ei ole meeldiv kuulata, positiivse emotsiooni kuulamine teeb rõõmu. Seega keskendu parem positiivsele või püüa leida head ka ebameeldivas kogemuses. Ära küsi nii palju. Laps räägib Sulle ise, kui oled usaldusväärne, turvaline ja hinnanguvaba kuulaja. Sest lapsel on ka nii palju jagada, ole ainult valmis seda vastu võtma ja lase oma maailmal avarduda (lapse jutt ei pruugi tõesti täiskasvanu raamidesse ära mahtuda, enamasti ei mahu).

Meie lapsed on nõus tunde kuulama ja nende jutte meie alati ära kuulata ei jõua, sest muud elu tahaks ka elada. Kõigi laste ellu mahuks häid kuulajaid ja jutuvestjaid veel palju ja mul on hea meel iga inimese üle, kes oma kogemusi jagades nende maailmapilti avardab. See on huvitav, miks Sina midagi arvad ja kuidas sa oma toimetusi teed. Ma enamasti põhjendan oma asju enda lapsepõlve kogemustega. Ma arvan nii, sest minu lapsepõlve täiskasvanud tegid nii ja ütlesid nii. Siis on lastel kergem mõista ka minu puudusi. Nii ma olen vanade täiskasvanute kohta kõnelenud, et nad kasvasid raskel ajal ja see on jätnud oma jälje, konkreetsete näidete varal nad mõistavad seda ja on valmis meile kõik meie puudused andestama.

Hiljem lisatud. Kirjutasin selle loo valmis, panin arvuti kinni ja läksin külla. Külas küsisin teise pere lapse käest igasugu asju. Tal oli kehv päev ja ta ei tahtnud vastata. Sain aru, et ma olen selle loo siin endale kirjutanud. Ma pean neid lugusid vist veel kirjutama, et ma lõpuks ometi aru saaks, et parem mitte nii teha. See vana kooli harjutus aitab, et kirjuta sada korda ma jõuan õigeks ajaks kooli. Ma kuulan last. Sada korda.

TJT