Ilmar Tomuski lasteraamatud

Ma väga hästi enam ei tea, mida meie vanem laps loeb. Kooliväsimust puhkab ta välja raamatusse sukeldudes. Ja raamatuid kulub tal nii palju, et ma pole nendega enam eriti tuttav. "Karlssoniga" läks tal vist kolm päeva, aga enamik tänapäevasemat kirjavara on hästi suures kirjas ja rohke tühjaga kaunistatult toekale paberile pandud, nii et nende paksudegi raamatute peale kulub vähe aega. Aeg-ajalt käime raamatukogus ja laenutame väiksema virna lastekirjandust, sealhulgas uuemat. Ja mõne päeva pärast on see läbi loetud.

Aga millest ja kuidas need raamatud kõnelevad? Praegu võtsin end kätte ja lugesin ühe raamatu läbi. Ilmar Tomuski "Veli Johannese", mis jutustab 14-aastase poisi elust. Kuivõrd autor on tuntud keeleinimene, torkab kõigepealt silma mõnus, rikkalik ja noortepärane keel. Aga minu rõõmuks ei jää lugu sellest sugugi maha. Igas novellilaadses loos on mõnusaid arenguid ja tore puänt. Lapsevanemana rõõmustan eelkõige väärtuste üle, mida selle raamatu kaudu vahendatakse. Peategelane on igati eeskujuvääriv, aga samas oma inimlike puuduste tõttu mõistetav poiss, kes tekitab soovi ja võimalusi samastuda. Tänapäeva teismelistest poistest suuremat teadmata, tundub loomulik ja eluline see kõik (teemadeks on mh ka igihaljad vanemate kasvatamine ja õpetajate narrimine, aga rõõmsal viisil, mis ei satu kordagi minu taluvusläve lähedale.) Ja hästi eluterve. Oh kui mõnus on lugeda midagi positiivset ja jaatavat (probleeme on, aga neid on võimalik lahendada tänu enda sisemistele varudele).

Raamatukogus lappasin ka kirjanduslikus mõttes suurepärast tõlketeost "Kolmteist põhjust", mis jutustab üsna haaraval viisil koledast ameerikamaa elust ja mõtlesin, kas see oleks teos, mida ma oma lapsele soovitaksin (teemaks lapse enesetapp ja selle põhjused ja tagajärjed). Et kas sellist maailmakäsitlust tahaksin talle pakkuda? Pigem ikka rõõmsamat. Rõõm ja lihtsus on märgiks, et ollakse õigel teel. Tomuski raamatutes oli mõlemat (nelja-aastasele tuli küll palju intellektuaalsemaid asju ära seletada, sest tema sõnavara veel ei küüni kõike mõistma ja paljud täiskasvanule mõistetavad sisukäänud jäid talle hämaraks.)

Lapsele meeldis "Veli Johannes" kolmest Tomuski lasteraamatust kõige vähem - ja ma arvan, et "viga" oli lihtsalt talle kui väiksele tüdrukule arusaamatus keskkonnas ja võõrastes teemades - palju samastumisrõõmu ta sealt just ei leia, aga meeldis talle ikkagi. Lihtsalt hästi kirjutatud raamat sobibki lugemiseks paljudele. 10-15aastastele poistele võiks see olla eriti soovitav (aga jumala pärast mitte kohustuslik!) kirjandus.

Tomuski "Parakatku" kirjeldab sobival viisil maaelu, mida meie laps idealiseerib, ja "Tere, Volli" on Johannese väikevenna elust - siin võib näha paralleele meie väikevennaga. Neisse pole mina sisse vaadanud, aga küllap on hääd.


Hiljem lisatud. Lugesin nüüd Vollit ka, toimekast kuue-seitsmeaastasest poisist, kes oma katsetustega vahel kahjurit paneb (valab emale ostetud lõhnaõli kraanikausist alla, segab kodu puhastusvahendid kokku, paneb videomakki moosi) ja vahel asju ka parandab või eimillestki midagi valmistab (toimiva tuulelohe). Loen endamisi ja imestan, et kus selle lapse vanemad küll on. Lähevad hommikul tööle ja jätavad lapse omapäi koju. Et kuidas ta siis lasteaeda saab? Poiss on loomulaadilt meie pojaga paljuski sarnane, nii et eluline kuju.

Aga mina suhtlen lastega igasugu teemadel, et milleks asju kasutatakse ja mis on raiskamine näiteks. Ja eriti sellest, mis on ohtlik. Meie poeg teeb ohtlikke katsetusi. Juba sellepärast ma ei jätaks teda üksi koju. See raamatupoiss teeb oma tükke ja vanemad ainult noogutavad, et mine nüüd magama või aitab küll. Või vaaruvad rohelise näoga voodisse. Aga selgitustele ei mingit viidet.

Ja siis mõtlen, et kas mina püüan lapsi liialt mõjutada, õpetades juba kaheaastasele, et kraanist niisama vett joosta on looduse jõu raiskamine ja et see on mingi nt koonerluse ingramm, mille ma oma esivanematelt kingiks olen saanud.

Nõus, et ma võiksin poisi katsetuste suhtes rahulikum olla. Aga no mingeid piire ikka peetagu. Seda raamatut ma pojale küll niisama kätte anda ei tahaks. Aga koos lugemiseks ja arutlemiseks vist kõlbab. Kuigi jääb mure, et ta saab sealt uusi ideid, mille elluviimise tagajärjed küll kedagi ei rõõmusta.

Veel hiljem lisatud. Lugesimegi koos läbi. Pojale väga meeldis. Ja arutasime kohe mitu päeva nende asjade üle järele - ta on neil päevil hästi mõistlikus ja armsas meeleolus olnud. Vahest on nii kõige parem. Kuigi see kahtlus ikka kripeldab, et kust läheb mõistliku piiramise piir. Ma naudin teisalt raamatu-Volli toimetamise vabadust ja täielikku hirmu puudumist. See on väga eluterve ja -jaatav.

"Parakatku" on juba raamatukokku tagasi viidud. See oli tütre lemmik neist kolmest.

TJT

Intuitiivpedagoogika link

Leidsin Evelini blogist huvitava intervjuu ja panen siia üles, et teinekord ka leiaks, kui vaja.
Intuitiivsus on minu jaoks põnev teema. Tore, kui keegi on midagi asjalikku öelnud.
Minu suurimad vaenlased on just kiirustamine ja normid, Solviki kool oskab neile teistmoodi läheneda - olen seda teistsugust lähenemist kogenud ka nende eestlaste juures, kes Solvikis on intuitiivpedagoogikat õppinud. Need kohtumised on minu jaoks olnud tervendav kogemus. Ja selles artiklis on paljud-paljud minu jaoks peened ja keerulised asjad imeliselt ja selgelt sõnastatud. Soovitan kõigile, kes otsivad uut maailma enda seest.
Tänades ja kõigile imelist pühadeaega soovides,
TJT

Lapse tunnetega kohtudes

Üks mu tuttav saatis oma läbielamised mulle lugemiseks ja ma soovisin selle blogisse panna. See on tema kirja pandud lugu, nagu ta seda tookord koges, kui tema täiskasvanud tütar hingeharimise seminarilt tuli ja oma tunnete kohta tagasisidet andis. Puudutas mind ja võib-olla pakub huvi ka teistele. TJT


Ja siis, ühel päeval see juhtubki - suurekskasvanud laps tuleb seminarilt ja ütleb ootamatult: „Ma olen su peale pahane sellepärast, et…“

Kolme aasta jooksul olin kordi ja kordi kuulnud-näinud, kuidas (SACH kooli rajaja ja terapeut. TJT) Jure julgustas meid seda sammu astuma. Kui omakorda mu laps otsustas Jure juurde õppima minna, siis ühtepidi tundsin heameelt, eeldades, et ta saab seal sama palju eluabi kui mina, aga teisalt tõmbas ainuüksi mõte sellest, mida see minu jaoks kaasa võib tuua, kõhu seest õõnsaks. Arvasin siiski, et olen edasiseks üsna valmis.

Ometi on see minu jaoks nüüd nagu välk selgest taevast. Uskumatu, kui palju võib ühe-kahe minuti sisse mahtuda. Kõik see toimuks justkui aegluubis ja tundub igavikuna.

Esimene reaktsioon on - Jess, lapsel on protsess käima läinud! Ja sellest tulenev rõõm. Kuhu juurde tilgub kohe ka kerge üleolekutunne - ma tean, mida sa tunned, olen seda ju korduvalt kogenud. Tagantjärgi saan aru, et positsioneerisin end temaga samasse paati. Sellesse, mis viimastest aastatest nii tuttav.

Siis äkitselt jõuab kohale teadmine, et ta seisab ikka veel seal ja ootab mingisugustki minu reaktsiooni. Sekundimurdosa jooksul üle näo valgunud rahulolev naeratus kaob, loodan südamest, et ta ei jõudnud seda märgata ja asemele tuleb ehmatav tõdemus – seekord ma ei kuulu enam sellesse paati. Avastan end seismas kaelani külmas vees. Kui lõpuks olen vaevaliselt aru saanud, et seekord olen hoopis mina lapsevanem, siis hakkavad minus rulluma erinevad laused:

- Ta on vihane, nojasiis? (kaitse)
- Millest ta räägib? (segadus)
- Mingi pisiasi tema lapsepõlvest? (segadus)
- Mina andsin ju endast tookord parima! (kaitse)

Kange kiusatus on olukorda ignoreerida, paari lausega oma tookordset käitumist õigustada ja ohvri tundega haavunult minema kõndida. (põgeneda)

Ja alles siis tuleb teadlikkus sellest, et ma pean kohale jääma. Tunnen, et ma ei suuda. Arusaamatu hirm on halvanud mu meeled. Peale pikka vaikimist pobisen talle midagi kohmakat, mida ma enam ei mäleta, et mingilgi moel märku anda sellest, et olen tema lauset vähemasti kuulnud.

Seepeale läheb ta oma tuppa ja ma jään üksi oma mõtete-tunnete- küsimuste virrvarriga. Tuhnin minevikus, püüan aru saada milleks? kuidas?

Korraga mõistan kõiki neid lapsevanemaid, kelle lapsed on Jure koolist tulles nende jaoks täiesti ootamatult midagi sarnast öelnud. See ei ole ju tavapärane pinnapealne pahameeleavaldus, vaid mitmepäevase sügava protsessi tulemus. Aga just sellisena võib see minu kui lapsevanema jaoks tunduda, sest mina toimetan parajasti oma argitasandil ja ei tea, millest kõigest ta viimaste päevade jooksul läbi on käinud. Kuidas küll saaksin ma osata sellisel hetkel ideaalse lapsevanemana käituda? Seda ei ole mulle mitte keegi õpetanud ja kogemust mul ka pole, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Isegi siis, kui olen Jure kooli läbi käinud. Ja oma sisemist last tundma õppinud. Sügav lugupidamine nende vanemate ees, kes suudavad lapse jaoks vähegi adekvaatselt reageerida. On ju lapsevanemas samuti olemas see väike laps, kellel ootamatu rünnaku vastu välja kujunenud omad kaitsemehhanismid.

Ehk on just seetõttu paljud meist pidanud pettuma – läksin ja väljendasin küll vanemale oma tundeid, aga edasi ei juhtunud nagu midagi. Ausõna, kui mul poleks olnud vanemaid süüdistava haavatud lapse kogemust, siis ma oleksin ka praegu minema kõndinud või üritanud lapsele lihtsalt selgeks teha, kuidas see tookord tema jaoks kõige parem lahendus oli. Ja siis minema kõndinud.

Peale pikka seedimist korjan ennast kokku ja lähen ning ütlen talle, et … Aga taas ma ei mäleta mida, igatahes püüan väljendada arusaamist, et see, mida ta tunneb, on oluline. Mul õnnestub siiski maha pidada ka ennastõigustav monoloog, kuidas see tema jaoks tookord parim lahendus oli. Ilmselt ootan temalt mõistmist. Alles nüüd, nagu pooljuhuslikult poetab ta, et tundis end tookord väga üksi. Silme ette kerkib väike armas laps, kes tõesti võis end tookord väga üksildasena tunda. Ja ühtäkki on mul seda taibates valusalt kahju. Ja süütunne on kohe hüppevalmis.

Edasi tundub mul olevat mitu valikut - võiksin pikaks ajaks uppuda süütundesse, kurbusse, tegelda õigustamisega või püüda tehtut kuidagi heastada. Mina valin analüüsimise ja süvenen endasse. Kohe pikalt-pikalt on iseendaga tegemist. Kuni tuleb laps ja teatab, et ta vajab praegu midagi, mida ta kodust ilmselt ei saa ja lahkub. Ja ma saan järjekordse ehmatusega aru, et taaskord ei olnud ma tema jaoks kohal.

Vastu hommikut meenub ühe koolikaaslase protsess suveseminarilt ja tema hilisem jagamine, kuidas vanema kohalolek ja hoidmine aitab hingehaavu tervendada. Olen talle südamest tänulik! Saan aru, kuidas ma ei ole osanud oma lapse jaoks kohal olla. Nagu ka minu ema ei osanud minu jaoks kohal olla. Ja tõenäoliselt tema ema tema jaoks…

Mida ma enese jaoks sellest loost välja noppisin

- Kui laps tuleb ja ütleb, et ta on sel või sel põhjusel vihane, siis see provotseerib mind kaitsesse, rünnakule, ignoreerimisele. Väheusutav, et ma vastavalt tema parimatele ootustele reageeriksin. Pigem vastavalt tema halvimatele ootustele.

- Kui ta lisaks viha väljendamisele kirjeldab oma silmade läbi tookordset olukorda ja räägib oma tunnetest, siis minus võib käivituda empaatia ja ilmselt ka süütunne. Mul võib olla kahju, ma võin paluda vabandust, aga ma ei saaks ilmselt ikkagi aru, mida ma praegusel hetkel tegema peaksin (vähemalt esimesel korral).

- Kui laps ütleks välja ka selle, mida ta minult praegusel hetkel vajab või mida ta tookord vajas, siis oleks see mulle suureks abiks, ent ometi ei pruugiks ma suuta tema ootustele vastavalt käituda (vähemalt esimesel korral). Sest ma võin vajada aega, et seda kõike seedida.

- Toimunu või see, mis toimumata jäi, võib jääda mind vaevama ja ma ei pruugi osata, julgeda seda teemat lapsega uuesti üles võtta, sest see teeks mõlemale haiget. Ometi tahaksin ma sellest rohkem teada ja oleksin tänulik, kui ta tuleks ja võtaks teema uuesti üles just siis, kui see tunne on taas aktiivne, sest ainult siis on võimalik seda energiat muuta. Vastasel juhul võib olukord sumbuda intellektuaalsesse teineteisemõistmisse, aga tundetasand jääb puhastumata.

- Kui laps ütles: ma olen pahane su peale, siis minu mälus oli kirjutama asudes selle koha peal lause: ma vihkan sind. Kui laps puudutatuna mu tähelepanu sellele juhtis, siis olin ise ka hämmingus. Meenub Jure lause – lapsevanemaks olemine võrdub süütunne. Kuuleme seda, mida oleme valmis kuulma.


Olen tänulik, kui kellelegi meenub oma vanema juurde minnes minu praegune jagamine. Tean, et haavatud väikeselt lapselt, kes läheb oma vanemale oma sügavamaid tundeid väljendama, oma hingehaavu avama ja temalt neile leevendust küsima, sellist teadlikkust oodata on ilmselgelt liiga palju. Aga siiski oleks hea teada, et täiesti ootamatult võib ta lapsevanema asemel kohtuda hoopis teise väikese haavatud lapsega. Ja siis võib liivakastis suur arusaamatus aset leida, sest ühtegi täiskasvanut pole parajasti silmapiiril...

Olen kaugel veendumusest, et kui mu laps peale järgmisi koolipäevi koos Jure või mõne teise õpetajaga tuleb ja järgmise teema (ootamatult) laiali laotab, siis olen valmis küpse ja empaatilise lapsevanemana paigale jääma. Aga usun end olevat grammivõrra rohkem valmis.

Näib, et mul on suurepärane võimalus õppida järgmised kolm aastat (kusjuures tasuta!) taas Jure koolis, aga seekord koduõppel ning kogeda medali teist poolt kogu selle ilus ja valus.

Armastusega,
ema E.


Praegu tagantjärele tunnen uuesti, et see "Ma olen su peale pahane sellepärast, et..." ei olnud tegelikult õige lause algus. Mõtlesin tegelikult sellele lausele algust pikalt-laialt enne seda kui emaga rääkima läksin. Ja seda päris õiget algust pähe ei tulnudki. Samas tahtsin kindlasti emale väljendada, et ma ei olnud rahul sellega, mis tookord juhtus, ja seda enne kui see tunne üle oleks läinud. Ma ei teagi, võib-olla õigem oleks "Ma olen haavunud sellepärast, et...," kuid mitte "Ma olen solvunud sellepärast, et..."

Samuti armastusega,
tütar K.

Oma arvuti

Meie noorem laps (4) on lihtsalt sisukate piltide kõrval joonistanud palju id-kaarte, oma raha ja arvuteid ka mitu tükki. Mõnel arvutil on politsei kutsumise nupp, mõnel välgunupp. Mida just parasjagu vaja. Sellel praegu valminul on palju nuppe, nagu ikka.

Üks teeb nähtamatuks, nii et isegi katsuda ei saa. Ja kui ei taha enam nähtamatu olla, tuleb vajutada teist nuppu.

Üks teeb peast lolliks, selle peal on kriipsujuku, kes lõhub midagi. Seda küll ei tohi vajutada.

Ühele nupule vajutades tuleb palju armastust – sellel on punane süda ja sellele tuleb kindlasti vajutada.

Musitamise nupp on ka. Ja teine selle väljalülitamiseks.

Oma nupp on kommisöömiseks. Kui vajutad, kukub komm suhu.

Veel on soolasesöömise nupp, kui seda vajutada, saab palju soolast süüa. See tõesti toimib, ma just hakkasingi vürtsikilu sööma. Poeg vajutas ka ja sõi ka natuke kilu.

TJT

Liiklemisest

Täna me läksime lasteaeda jala. Bussiga ja jala. Ja kelk oli ka natuke abiks, kuigi suurema osa teest kõndis poeg ise. Nojah, paksu lumme tallatud kitsukeses rööpas tikkus kelk uppi minema ja laps maha pudenema. Olime väga rahul. Mõnus oli minna. Buss jäi küll mitmest peatusest väljudes lumme kinni, aga sai ikka lahti. Kui tore, et mina ei pidanud autoga seal ukerdama. Ja ilus ka: majade aknad lund täis tuisanud ja imelised mustrid aedadel, puudest rääkimata. Näkku tuiskav lumi on ka mõnus, kui on selline soojapoolne talveilm nagu praegu (meil viis kraadi).

Poeg tahaks kogu aeg lasteaias jala käia. Meilt otse lasteaeda on veidi üle kahe kilomeetri. Kui ma kaks korda päevas last jala viiksin-tooksin, saaks ligi kümme kilomeetrit jalutada. Väga tervislik ja tore, aga aega napib. Ja selliste teeolude juures napib muidugi ka jõudu. Või siis napib seda pärast kõigeks muuks. Seepärast käime pigem autoga. Aga vahel oleme jala lasteaiast tulnud küll. Poeg, kes muidu väga liikumis- ja kõndimislemb polegi, on ka selle üle kuidagi uhke.


Jala käimises on oma võlu. Selles on mingi orgaaniline toimetulekuõpetus. Kui tütar väike oli, oli ta üsna kehv kõndija (kuigi muidu väga liikuv laps), teekond punktist A punkti B on paari-kolmeaastasele lihtsalt väga igav ettevõtmine. Siis ma vedasin teda pealistumise autoga nagu kelguga. Ja muidugi rattaga. Kärust oli ta keeldunud kohe, kui jalad alla sai, sest see ei võimaldanud talle piisavalt vabadust ja tundus lihtsalt igav.

Mulle tundub, et see käimiseõpetus kannab häid vilju. Juba poolteist aastat enne kooli kibeles tütar väga ise oma kunstiringi minema – ja ma ei saanud lubada, sest kuigi lähedal, on liiklus sinna kole ja aedade taga on haukuvaid koeri, kes võivad last ehmatada. No ehmatavadki vahel, mind ka muidugi. (Aga mina ei hüppa sellest autoteele, lapsega on nii juhtunud.) Ja eelkooliajal ta ootas, et millal kord jõuab kätte see kooliaeg, mil ta tohib ise hakata kooli minema (eelkooliõpetajad ei lubanud lastel üksi minna-tulla, mina oleks vast lubanudki).

Kui siis see oodatud iseseisvuse aeg lõpuks kätte jõudis, sai ta hakata igale poole ise minema. Tal on palju sõpru ja need elavad enamasti meist paari kilomeetri raadiuses, kaugemale saab bussiga. Ja kui tore, et laps saab igale poole ise minna. Tänu jala, vankri ja muude abivahenditega liikumisele on ümbruskond selge, nii et eksimist pole ka karta. Emale mugav ja lapsel on ka rohkem inimese tunne. Et mina ise saan ja teen. See annab mh mingi vaimse vabaduse ja olemisjulguse.

Selles mõttes on jama, et uuemates elurajoonides hakkab meil ka elu sinna keerama, et igale poole tuleb minna autoga – kuna jalateed ei viigi. See loob taaskord uue sõltuvuse ja abitust. Ja inimesed ise tekitavad selle endale. Aga ju siis see on ka kellegi jaoks hea olukord või vajalik kogemus ja olgu nii. Mulle meeldib ökoelu, mh ka kulutada bensiini nii vähe kui võimalik (aga ikka nii palju kui vajalik – looduses käia on vaja ja selliste asjade pealt me kokku ei hoia).

Ja eelkõige meeldib mulle vabadus ja toimetulekutunne.

TJT

Eelarvamused peeglis

Lasteaialaste emad rääkisid koolist. Ühel emal oli hirm oma last, nutikat, hakkajat, kuid õrnahingelist poega tavakooli viia (näe, kuidas ma kirjutasin, nagu oleks tundlikkus häbiasi või lausa puue). Et mis nad temaga teevad. Ja kas ta saab hakkama. Arutasid, et kas (kaugel asuv) waldorfkool oleks parem lahendus.

See lähenemine mulle ei meeldi - kuigi paljugi sellest on mullegi vähemalt olnud omane. Tavakooli eest waldorfkooli põgenemine viib taaskord mingit sorti sisepaguluseni, enda ja ühiskonna eest peitu pugemiseni ja ühiskonnapaguluse puuduseks tundub mulle olevat annete ja võimete realiseerimata jäämine / jätmine. See viimane tekitab rahulolematust, olen ise kogenud. Hoopis teine asi oleks panna laps waldorfkooli usus, et see on parim koht tema arengu toetamiseks: ma usun, et see võib anda tiivad.


Seepärast ma jäin mõtisklema, mis minus vajas sellist peeglit: miks see vestlus minu tähelepanu äratas. Ma olen nõus, et välised, nö elus vastutulevad olukorrad peegeldavad sisemist seisukohta. Ja olen korduvalt kogenud, kuidas sisemiste hoiakute muutmisega kaasneb välise elu muutus.

Ma olen kahel käel waldorfkoolide poolt, aga kas see peaks olema varjupaik, tavakooli ja ühiskonna eest põgenemise koht? Ja miks üldse peab kooli eest põgenema? Ma mäletan väga hästi oma tavakooliga seotud hirme ja tavalasteaiast saadud negatiivseid kogemusi. Nende olukordadega toimetulekuks on paremaid viise kui põgenemine; lapsevanema vabanemine aitab igal juhul ka last.

Ja ma ei nõustu sedasorti seisukohtadega, et last peab maast madalast raskustega harjutama, et ta tugevaks ja võitlusvõimeliseks kasvaks. Sest mina usun, et tulevik on võitluseta maailma päralt ja seal on võimalik võita kõigil, kes on hoolivad ja armastavad. See maailm on osalt juba praegugi käes ja ma usun, et see laieneb veelgi, mahutades peagi kõik soovijad - need, kes on leidnud usu ja soovitu nimel tegutsevad.

Seni tuleb ilmselt vanematel võita oma hirmud ja muud hingepained, et lastel oleks võimalik rõõmsalt ja rahulikult kooliteed käia ja toetavas keskkonnas areneda. Minu jaoks on igapäevane treening märgata häid asju ning halbu asju märgates otsida endas selle kinnituskohti. Lahti lasta.

Kui mulle tundub, et meie ühiskonnas ei saa tähelepanu need, kes seda vääriksid – nemad pigem peituvad tähelepanu kui sageli millegi negatiivse eest, ja pildil on punt tühikargajaid, siis mis minus seda kujutlust loob? Meedia? Meedia kinnitab seda negatiivset kuvandit meie ühiskonnast, aga juured on sügavamal. Üks juuri on kadeduses võimekamate vastu. Teine juur on enda enesetähtsus – kui ma ise ei tahaks olla see kõige võimekam, siis ma võiksin ju siiralt imetleda seda teist, kes on minust andekam. Aga kiusuokas on hinges ja ei saa.

Ja neid juuri on veel.

TJT

Koolist ja ajast

Eelmisel nädalal oli Päevalehe raamatuks Lauri Vahtre oma. Lugesin tutvustust, innustusin, läksin poodi, ostsin ja hakkasin lugema. Väga mõnus oli! Vabastav ja rõõmustav lugemine.
Vahtre on minust küll jupi maad vanem, aga kirjeldab natuke neid samu aegu, mil minagi koolis käisin. Mina lõpetasin keskkooli veel vene ajal ja sain ka osa sõjalisest algõpetusest, komnoorendusest, malevast, kartulipõllundusest jms – ehkki vähendatud kujul, sest mu kõrgkooliajaks jõudis aeg teisemaks minna. Ja nagu Vahtrelgi, pole mul erilist pahandamist oma õpetajatega. Ja nagu Vahtregi, tundsin ka mina rõõmu sõbrannadest ja matkamisest. Nii et palju äratundmisi ja isiklikke meenutamisi. Ei raatsikski korraga palju lugeda, aga raamatut käest ära panna ka ei raatsi. (Iseenese ahnust ei jõua mõnikord ära imestada.)
Jäingi nagu järele mõtlema, et kuidas Vahtre raamat neist samadest aegadest saab olla nii rõõmus ja hoogne - ja negatiivsest üle olev, kui minu koolimälestused on hoopis teist karva. Iseloomu- ja sooerinevused jms muidugi ka, aga see veel ei seletanud kõike. Siis lõpuks taipasin: Lauri Vahtre eestimeelsest TRÜ/TÜ ajalooprofessorist isa, kes õpetas tollaseid „ENSV kiviaegu“ tegi pojale kodus hästi selgeks, mismoodi poliitiliselt nende asjalugudega seis on. Tema tohtis seda teada ja poolavalikult protesteerida, kus aga noorel inimesel mõõt täis sai.
Minu suguvõsas oli juhtunud hirmutavaid asju ja mul oli keelatud nii kodus kui ka mujal plekklõuaga Brežnevi anekdoote rääkida, nagu ka kõike muud poliitiliselt kahtlast, mis sõprade käest õpitud (sest mine tea, kus kuuljaid kõrvu võib olla ja mida lapsesuu vales kohas võib öelda ja mis sellest siis võib tulla... kõige taga oli hirm). Ja laste kuuldes meil poliitilisi teemasid üldse jutuks ei võetud. Mul ei olnud tegelikult lubatud ka koolist pahasti arvata. Ega ka pioneerindusest-komnoorendusest. Turvaliseks peeti sedasorti asju vaikselt ära kannatada. Aga see häiris sitemat moodi ja kurta polnud ka kellelegi – nüüd on hea aeg, võib kurta.
Ega ma siin blogiski lausa avalikult ju koolindust kirunud ole. Siin-seal vihjan, et miski ei meeldinud ja see on ka kõik. Ma pole julgenud negatiivsega sellisel tervel viisil suhestuda, hoopis tõrjunud ja eitanud olen. Ja tõrjunud ka oma asjakohast valu. Nüüd, mõne päeva Vahtre raamatut lugenuna saan sellest hoopis uuel viisil aru.
Ja see oli tervendav äratundmine. Vabastav on tunda, et võib kehva asja kohta öelda, et see on üks kehv asi. Ja enam me ju ei riski ka millegiga. (Või?)
Ja nüüd tuleb proovikivi. Minu lapse koolitee. Kas ma ütlen oma lapsele, et seal koolis on mõned totalitarismi jäänukid? Kas see teeb tema koolitee kergemaks? Või on kergem tee ikkagi püüda leppida, alla suruda ja ära kannatada?
TJT

Ühiskonnapaguluses lõksus

Arutasime tütrega, millistes koolides ma olen käinud – seda oli üsna palju ja ta küsis mu käest, kuidas ma selle kõik olen välja kannatanud. Ja see lapse küsimus ei anna asu.
Jah, kuidas ma kõik selle pikaldase haridustee siis kannatasin? (Ja miks?) Mul kulus mullu sügisel paar päeva, et koolist midagi head meenutada. Ja ausalt öeldes seostub kool mulle tõesti pigem ettekirjutuste ja normide süsteemiga. Nagu ka suur osa meie ühiskonnast. Ja ma ei taha end selle süsteemiga siduda ega seostada. Nii ma leiutasin endale väikseid strateegiaid, kuidas olla tunnetes ära - mittekohalolu oli vähem valus.
Ja ma saan aru, et ma olen ka praegu ühiskonna eest maapaos – kodus laste juures. Hea, et naistel on see võimalus (ja tänapäeval tegelikult ka meestel, aga meeste jaoks on see keerulisemat sorti valik). Mehed põgenevad tavaliselt töhe või alkoholi või hobidesse. Või naudingutesse. Mingit sorti eraldusse põgeneme kõik, kes me ei oska end harmooniliselt selle ühisusega siduda.
Ja teine osa minu koolide ja ühiskonnaga toimetulekust on olnud mugandumine. Ma olen muutunud osaks nendest normidest ja eelarvamustest. Ma esindan neid, mõistmaks neid ja seda kohta, kus ma olen. Ja ma kannan neid norme ja eelarvamusi edasi. Seda valu ka, mida need kaasa toovad. Mina tunnen valu, kui ma neid norme püüan kodus kehtestada ja tunnen ära, et see on vale - hiljemalt siis, kui oma laste valulisi reaktsioone märkan.
Normid ja eelarvamused on tõesti seotud kannatustega, piirangud ju alati on. Ühes punktis ei ole meil enam oma valu eest pääsu. See tuleb vastu võtta ja läbi elada. Et vabaks saada. Kaua neid kannatusi ikka taluda? (Ja milleks?)
See on kuidagi väga poolik mõtteavaldus, aga... ma lihtsalt olen omadega selles kohas praegu. Natuke nõutu ja segaduses. Mida üldse valuga tehakse? (Ja kuidas?)
Ja see küsimus ka, et kuidas toetada last, kellel on veel üsna mitu kooliaastat paratamatult ees? See pole ju mingi vastus, et saad suuremaks, saad oma elu peale ja leiad või rajad endale selle koha, kus sul hea on? Või kuidas sinnamaale ära kannatada?
TJT

SINA-noored

Mõtisklesin siin ükspäev, et kus need noored olla võiks, asjalikku asja tegemas ja lihtsalt olemas. Olemise kohti ma veel ei tea, aga üks osaliste väitel asjalik tegemise koht on SINAnoored. Suured Ideed Noorte Algatusel.
13-19-aastased teevad täiskasvanu juhendamisel asjalikke tegusid, mõtlevad välja, mis võiks paremini olla ja siis teevad selle ära. Hangivad ise korraldamiseks vajaliku raha ja teevad vajalikud toimingud. Iga sedasorti projekti läbiviimiseks on vaja hulk pealehakkamist ja koostööd ja vähemalt harjutamise võimaluse SINA pakub küll. Aga nad on ikka paljude asjadega hakkama ka saanud.
Kui keegi teab kohti, kus ka nooremad lapsed võiks sisukalt olla, olen vihjete eest jätkuvalt tänulik. Meil tegelikult kulub praegu vaba aeg kodus puhkamiseks ära ja vaat et tuleb puudugi. Aga ikka hea teada, mis maailmas sünnib.
TJT

Hukka- ja mõistmisest

Tiina Laanem kirjutas Postimehes isade teemal toreda artikli, enamus sellest võttis mind kaasa kõlama või pani kaasa muigama. Aga seal lõpetuses on üks arvamus, millega ma tegelikult ei saa nõustuda. Autor arvab, et isatöö eest põgenevaid isasid tuleks ühiskondlikult häbimärgistada.
Ma olen nõus, et sellise käitumisega panevad mehed oma laste emad ja lapsed sageli väga raskesse olukorda ja et see ei ole mehe vääriline käitumine. Aga tegelikkuses on elu alati konksudega. Kristlased ütlevad, et meie ei peaks kohut mõistma ja indiaanlased paluvad kõrgemalt poolt tuge mitte hukka mõista inimesi, kelle mokassiinides nad pole kaht nädalat käinud.
Sest teise inimese positsioonilt paistavad asjad teistmoodi. Mina tean ka isasid, kes oma isakohustuste eest põgenevad. Ja lähemalt vaadates selgub, et neil on selleks põhjus, millest mehed veel eriti kõva häälega rääkida ei saa. Nende elus on mingi suur raskus ja nad sageli ei saa isegi abi paluda. Mehele ei ole nõrkused lubatud. Sattusin neil päevil ühest budismiteemalisest raamatust lugema lõiku, kus oli kirjas, et mehed peavad pere eest hoolitsema ega tohi nuriseda või naisele kurtma minna, kui miskit halvasti läheb. Hämmastav, aga minu lähemas tutvuskonnas on mehi, kes näivad elavat sellise budistliku eetikakoodeksi järgi. Ja kui tervet eetikakoodeksit täita ei suuda, siis täidavat poolt, iseasi et naiste arvates valet poolt.
Elus lähevad vahel asjad rappa. Võib ju arvata, et rumalad teevad valesid valikuid või nõrgad eksivad, aga kui tugevad me isegi oleme. Kõik teevad vigu. Kõigil võib tervis alt vedada. Ja raskes olukorras ei suuda mehed oma isakohuseid täita. Niipidi on seda ju lihtne mõista. Naised ka ei suuda olla head emad, kui nad on liiga hädas.

Pealegi ei aitaks ka seda ema ja lapsi, kui nende isasse nende eksimuste ja valede valikute pärast halvasti suhtuda – see halvustab ju ühtlasi ka seda hädas olevat üksikema, et miks sa rumal nii kehva mehega lapse said. Ja nii hakkab kõigil veel halvem.
Minu meelest aitab emasid ja lapsi see, kui neid toetada selles, mida nad parajasti vajavad. Enamasti riideid, tervislikku toitu, abi laste hoidmisel ning ärakuulamist ja hingelist toetust. Midagi sellest meil ikka on pakkuda. Jagagem ja saagem ise ka rikkamaks.
TJT

Hinded

Meie koolilapsele meeldib hirmsasti viisi saada. Ma kujutan ette, et võib-olla ta juba ootas, millal neil hindeid panema hakatakse. Ja soov viit saada või muud hinnet mittesaada on teda motiveerinud kodutööd ära tegema. Kuigi meie püüame mehega kõrvalt rääkida, et ega see nüüd nii oluline ka ole. Vahelduseks kõlbab mõni teine hinne ka, ikka on koolilastel erinevaid hindeid. Enda arust üritame pingeid vähemaks võtta, kuigi teises klassis saab nutikas laps viisi vast üsna pingevabalt ka.
Ma lausa mõtlesin, et kust ta selle võtab, et need väga head hinded peaks nii olulised olema. Ja leidsin, et võib-olla ta kannab selle minu suhtumise pealt üle. Mina püüan ka näiteks toitu maksimaalselt hästi teha (aga koristamise kohta see küll ei kehti). Ja mõnda teist asja veel. Kui ma oma isa kõrval õppisin autot juhtima, siis esimestel aastatel, ka ise roolis olles, rääkis ta mulle vahel, kuidas end paremaks autojuhiks harjutada. Kuidas võtta endale väikseid harjutusi, näiteks sõita kogu aeg ühtlase kiirusega, nii mäest üles kui alla jms. Ja need harjutused on mulle siiani mitmel alal omased (praegu ma keskendun liikluses kõigi kaasliiklejate vajadustega arvestamisele).
Mäletan, kuidas isa rääkis mulle, et tasub püüda saada Eesti paremate hulka omal alal. Arvestades alade rohkust ja inimeste vähesust võiks ju olla kümne hulgas. Ta ise on pika puuga esimene ja ainuke, kes sellist tööd teha oskab. Ja mu ema tööd teeb samuti Eestis väga vähe inimesi. Nad on aastaid end välismaal koolitanud (vanasti muidugi N Liidus, aga seal oli ka kohti küllalt). Kuigi mäletan, kuidas mu ema ütles neljakümneselt, et pole enam nii kerge õppida. Siiski omandas ta paar uut võõrkeelt ja uusi ametialaseid oskusi. Ja ega see kuuekümneselt kergem ole. Aga nad siiski püüavad areneda või vähemalt klassi hoida. Kvaliteetne töö tundub selle kõrval iseenesestmõistetav. (Kuigi võib-olla mitte päris tavaline.)
Mina püüan ka areneda, kuigi teises valdkonnas, teadlikult ja igapäevaselt. See lihtsalt tundub mulle õige, annab elule keskenduse ja telje. Kasvõi annab põhjuse püsida käesolevas hetkes (toitu tehes mõtteid rändama lastes see lihtsalt ei maitse nii hästi).
Ja ikkagi see hinnetevärk mulle ei meeldi. See on liiga palju seotud teistele meeldimisega. Ma ütleks isegi, et see on lõks, kuhu eriti kergesti kukuvad just väikesed korralikud tüdrukud. Teatud määrani on hea, tasub tähele panna, mille eest viie saab ja sinnakanti oma vastus üles ehitada, aga tegelikult on olulised asjad mujal.
Ilmselt on lapse viite-ihalus seotud minu suhtumisega tema tegemistesse. Võib-olla ka temasse endasse (kas laps neil asjadel üldse vahet teebki, kuigi targad onud nii väidavad?).
Tasub namaste-suhtumist harjutada. Minu jaoks on arenemise koht hoopis selles. Aga hindeid mu püüdluste eest muidugi ei panda. Jumal tänatud!
TJT

Väljaspool kodu

Üleeelmise postituse kommentaarides viitab Tatsutahime, et talle meeldis lapsena, et mõlemal ta vanemal oli töökoht ja nad olid selle läbi nagu huvitavamad inimesed ja elasid huvitavamat elu kui teiste laste kodused vanemad. Ma jäin selle üle järele mõtlema ja tunnustan, et täisväärtusliku elu juurde kuulub vaheldus. Ja et ma kahtlustan, et ma oleks üsna rahulolematu, kui ma peaksingi kogu aeg kodus olema, ainsaks sidemeks välismaailmaga arvuti või ajakirjandus.
Ma pole siin blogis enda koduvälistest asjadest tahtnud kirjutada. Aga ma olen neid enda heaoluks ikka väga oluliseks pidanud. Laste esimese eluaasta hoidsid hormoonid mind pidevalt kenasti laste ligi, väiksed poeskäigud ja kerged trennid välja arvatud. Alates esimese lapse aastaseks ja teise pooleteistaastaseks saamisest on mul pidevalt midagi hinge ja vaimu rikastavat käsil olnud. Lisaks veel trennid, et lihtsalt pingeid maandada ja end emotsionaalselt tasakaalustada. Ja ma olen siiralt tänulik, et need võimalused on olnud - ma olen selle läbi kindlasti ka koduste asjadega paremini toime tulnud.

Kahtlemata on praeguses Eestis raske leida osa-ajaga tööd (kui see võiks jääda suurusjärku 7-10 tundi nädalas, nagu oli minule jõukohane ja emotsionaalseks elusolemiseks vajalik laste väiksemas põlves), aga enda tuulutamiseks on palju muid võimalusi - nii hariduse kui ka heategevuse vallas. Igasugu rahvaülikoolid on just õhtusel ajal, mil ehk on kergem kedagi laste juurde leida.
Ja ma olen mõelnud, et kui mul neid praegusi tegevusi ei oleks, võib-olla ma kasvõi sordiks uuskasutuskeskuses asju või käiks koerte varjupaigas tööl (enamik minu ettevõtmisi on olnud tasustamata, aga lausa peale pole ka maksnud; mõne asja eest olen taskuraha ka saanud). Või -- sedamööda, kuidas lapsed kasvavad ja emal üha enam jõudu vabaneb -- oleks vast vinge, kui ma suudaks käia vanadekodus või vanglas. No see viimane on pigem unistuste (luulude? :-D) vallast, aga ma tõesti peaks endast väga vingeks tegijaks, kui ma söandaks selliseid asju ette võtta ja hakkama saaks. Ja sellised kohtumised puudutavad võimsalt.
Aga selge on see, et mille koduvälisega koduema ka ei tegeleks, kui see rõõmu toob, siis ikka kogu perele. Veelkord: tänan, tänan, tänan kõigi võimaluste ja kohtumiste eest!
TJT

Namaste*

Tütreke toob ikka vahel pilte näidata. Et mis ma arvan. Kas mulle see pilt meeldib. Ja mina vastan stiilis, mille ma olen õppinud oma emalt ja mida ma olen omalt poolt täiendanud. Et meeldivad selle pildi putukad, see lepatriinu on väga kena (ja vastasin täpsemalt küsimusele, miks see mulle meeldib), kompositsioonis võiks seda ja seda teistmoodi teha. Päris vaimustuses olen vähestest piltidest, vahest ehk kümnendikust, ja selle räägin kindlasti täpsemalt lahti. No umbes nagu mingi laulusaate kohtunik, ainult leebem muidugi. Ja punkte lausa ka ei pane. Jumal hoidku selle eest.
Ja teda ajab mu vastus ahastusse. Tema ju ei analüüsi minu olekut ja käitumist. Vahel annab silmadega märku, et vihkab mind (näiteks siis, kui tema tahaks veel mängida, aga mina väidan, et hambapesu aeg on käes). Vahel ütleb lihtsalt midagi ilusat ja head või kallistab. Siis ma ei tee tavaliselt midagi temaga seotut. Ta lihtsalt märkab ja tunnustab parimat teises inimeses. Nagu india tark: namaste!
Ja mulle tundub, et vahest just see on õige suhtumine. Mulle meenub üks waldorfõpetaja, kelle jutust on mul jäänud mulje, et vaja on igas lapse pildis (ja muus töös?) leida midagi head. Ka sellises, kus nagu polegi midagi väga tunnustada. Hea õpetaja leiab alati midagi ja toob kõik selle välja. Õpetaja ja ilmselt ka vanema osa oleks last tõsta, et aidata tal kasvada. Ma ei pea siinkohal ju mingit mõõdutundetut ja seosetut ülistust silmas, vaid lihtsalt asjakohaste vooruste esiletõstmist.
Lõpuks paneb ikka elu asjad paika. Kuigi mu ema mu taieseid ei tunnustanud, peagu sugugi kohe (või kui, siis võrdles oma lemmikute, näiteks Peeter Mudisti omadega ja minu omad jäid alla), leidsid teised neis midagi ja Kunstiülikooli sisseastumiseksamitel läks mul päris hästi. Juba see, et eksamitele pääsesin, tähendab, et läks päris hästi, sest valdav enamik ju ei pääse – eksaminandid ei mahuks kuhugi lihtsalt ära. Ja sisse ma ikka ei saanud, ja polnud vajagi. Aga asjaomaste tunnustus tegi mulle ikka heameelt.
Nii et heast tagasisidest siis piisab? Ma saan ju heast kompositsioonist rääkida talle mõni teine kord mõne teise töö juures. Või tunnustatud autorite töödes. Laps vajab ema tunnustust, kas siis ka jäägitut poolehoidu? Seda enam, et ma ju ei taha, et tulemuseks oleks minu maitse järele tehtud pildid, ammugi muud ja olulisemad valikud (aga aidaku mul Jumal kanda neile valikuile antud hinnnagute raskust! :-D). Ma väga tahaks toetada terviklikkust neis uutes, alles vähe rikutud inimestes - kui see ainult nii lihtne oleks.
Minu vanemad, eriti isa on arvanud, et last on vaja utsitada enesekasvatusele, aidates tal enda töös vigu leida ja proovides järgmine kord paremini teha ning endale üha uusi ja keerukamaid ülesandeid püstitades – ja see on mulle õige tundunud, aga võib-olla pole nende kasutatud meetod parim? Ehk oleks mullegi abiks enda suhtes leebem olla? Ja ma olengi palju leebem kui nooremana, kui ma olin kõige suhtes päris kriitiline. Ja kindlasti vähem oma eluga rahul kui praegu.
Ma kahtlustan, et uus põlvkond on targem kui vana. Ja ma tahan ka areneda tänapäev ja selles asjas.

* India tarkade tervitus: tervitan kõrgeimat ja parimat sinus! Me ju võime suhtlemise kohta õppida rahvastelt, kes tihedamini koos elavad.
TJT

Motivatsioonist

See eilne koduse ema arengu teema püsib ikka meeles - ju siis puudutas. Oma varasema tööinimese karjääri jooksul ei tundnud ma suuremat kirge ega pühendumist. Ma tegin küll enda arvates (tänini) olulisi asju, kuid mulle ei tundunud nii oluline, et mina neid asju teeks. Tööandja tuju või omaniku rahakoti pärast ei pinguta ju keegi ja kusagilt tuleb kvaliteetseks tööks vajalik motivatsioon leida. Keskendusin siis sellele, et hea, kui asjad oleks hästi tehtud ja toimiks ja ma saan selleks anda oma parima. Sest keegi vajab hästi toimivat asja ja ma olen ikka tahtnud tunda end osana ühiskonnast, vajaliku ja seotuna.
Aga kui ma ühest või teisest töökohast lahkusin või miskit lihtsalt lõppes, ei tundnud ma suurt midagi. Ükskõik, kes neid töid teeb. Mina valisin lihtsalt selle, mis endale kõige paremini sobis ja jätsin teised selja taha.
Lastega on kõik täiesti teisiti. Kui mina ei tee, siis ei teegi võib-olla mitte keegi mitte kunagi. Ja parim aeg on praegu. Nende vajaduste eest hoolitsemisega saadavat rahulolu ei saa millegiga võrrelda – lapsukesed kenasti koos toimetamas on ju idülliline pilt.
Ja kui mina oma piiratusi ei võida, lähevad need lastele edasi ja siis peavad nemad selle all kannatama nagu mina praegu kannatan oma piiratuse all. Ja täna käest lastud võimalused ei tule kunagi tagasi. See motiveerib mind palju enam kui kõik need pooltehislikud motivatsioonid, millega ma end tööelus liikvel, ergas ja kvaliteetne püüdsin hoida (ma võrdleks neid pigem vanglas kätekõverduste sooritamisega - hinge elushoidmiseks vajalik, aga muidu mõttetu).
Ja ma tunnen, et ma olen nende aastatega ka sisemiselt palju muutunud. Ma ise tunnen end sisukama ja terviklikumana. Õnnelikumana nagunii. Kui konkreetsem olla, siis suur osa siin blogis kirjeldatud probleemidest on järgnevate päevade jooksul lahenenud või vähemalt leevenenud, jättes ka nähtamatuid kingitusi maha. Ma enam ei ärritu laste probleemide peale nagu varem. Lapsed saavad pärast võimuvõitluse perioodi jälle kenasti koos oldud - väikesed eriarvamused viitavad ju ainult sellele, et üldse on midagi arvatud.
TJT

Ema arengutee

Ühes tuttavas väikeste lastega peres arvab pereisa, et seni kodune pereema peaks tööle minema, sest muidu tema isiklik areng jääbki seisma. Mitu aastat lastega kodus olemist olevatki talle juba halvasti mõjunud.
Eks sedasorti mõtteavaldustel ole alati tagamaid, millest kõrvalised inimesed ei tea. Ma saan täiesti aru, et praeguses majandusolukorras on mehele suur pinge ja pingutus üksi tagada pere materiaalsete vajaduste rahuldamine ja et võib-olla on ka liig seda eeldada. Meil ju kurdetakse, et kivistunud ootused meeste ja naiste rollidele panevad arengud seisma ja peaks olema enam tänapäevasemaid mitmekülgsemaid jne lähenemisi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et ka koduse ema rollis on piisavalt võimalust areneneda – kui selleks soovi ja tahet on.
Minu meelest on siin väga palju, millele keskenduda.

Näiteks toit. Me kõik teame, et toit võiks olla mitmekülgne ja tervislik, aga just seda lapsukesed sageli ei taha. Kui palju te teate lapsi, kes rõõmustavad köögiviljatoitude üle? Teha nii imemaitsvat tervislikku toitu, et isegi lapsed söövad, selle omandamine nõuab tükk harjutamist. Pealegi – minu meelest on lihtne teha endale sobivat toitu, aga mida vajab mu laps? Tema on teine inimene oma seedesüsteemi ja kasvuvajadustega. Lapsed ei taha juba loomu poolest sama toitu, mis täiskasvanud. Kuidas mõistliku töökuluga kõigile sobiv lahendus leida? Rääkimata sellest, et mõni laps on allergiline või kannatab käitumis- või seedehäirete all ja nendel on veel täiesti omad spetsiifilised toiduvajadused, millega enda kurssiviimine on tõsine uurimustöö.

Paljud inimesed annavad teistele hinnanguid välimuse järgi. „Õige ema“ laps on alati puhas ja kena, see näitab, et ema on usin ja korralik inimene, kes oskab oma lapsi kasvatada. Niisiis tuleb näha ise välja puhas ja hoolitsetud ja hoida last sellisena. Jah, on emasid, kes keelavad lastel ka talvekombinesoonis põlvili lumel olla (kuigi uus või hästihoitud kombe ei lähe ka tundidepikkuse lumes püherdamisega läbimärjaks), sest riiided saavad mustaks. Sest neid lihtsalt ei viitsi pesumasinasse ja pärast kuivama panna, aga viks ja viisakas on vaja välja näha. Kust läheb piir mõistliku meeldimistarbe ja mõistliku töökulu vahel? Ja mis on selle juures lapse vajadused?

Või arenguprobleemid, sealhulgas haigused on elu paratamatu osa. Lihtne ja mugav on toppida laps antibiootikuid täis, aga kes ise neid kunagi on proovinud (mina olen), see vist teist korda ei taha. Ja lapsele ammugi mitte. Kõiksugu muu haigustega toimetulek on aga üsna jõumahukas. Nagu on väga peen kunst ka haiguste ennetamine ja probleemide lahendamine siis, kui need pole veel väga suureks läinud. Karastamist ja lapsele liikumisvõimaluste pakkumist peavad paljud suureks ettevõtmiseks – lihtsam on lasta asjadel minna, nagu nad lähevad ja ravida pärast haigusi.

Kindlasti on heas kodus ka inimeste vahel head suhted. Aga me ei ela ju muinasjutus oma printsidega (tegelikult sellest, mis pärast pulmi saab, muinasjutud pikemalt ei pajatagi). Sureliku inimesega hästi toimivaid lähisuhteid kusagilt osta ei saa, vastastikku rikastavates suhetes olemine on taaskord peen käsitöö, mille oskusi tuleb sageli suhtesse astudes alles omandama hakata (kui paljudel meist on selliseid lähisuhteid olnud oma lapsepõlves?).
Lapsed annavad alati ka võimalust arendada endas kannatlikkust, empaatiat, tingimusteta armastuse võimet, ausust, aga ka enda sisemist korda, juhivõimeid ja paljut muud. Ma arvan, et igale emale leidub sobivaid arenguvõimalusi pakkuv laps, kes aitab tal areneda just selles, mis vaja. Ja seda enesearengu tööd saab teha sageli ka ilma igasuguse välise motivatsioonita. Kui kõik need asjad on korras, siis ei pane teised inimesed seda sageli tähelegi, silma torkab ainult see, mis häirib.

Ja kõige selle pingutuse juures püsida voolamises, või vastupidi, teha seda kõike ilma pingutuseta, loomulikult, õiges meeleolus ja lõõgastunud olekus ei ole kerge kellelegi. Mina ausalt öelda ei teagi inimest, kellest ma kahtlustaks, et ta kõigega kuldselt toime tuleb. Ja kui palju on ideaalseid inimesi tööelus? Minu meelest saab inimene areneda igal pool ja saab arenemata läbi ka igal pool, kodune elu selleks küll mingeid piire ei sea.
TJT

Emapiimaga

Mõni tubli noor ema kasutab imetamise aega raamatute lugemiseks. Ühele meeldib ilukirjandus, teine kasutab muust tegevusest vaba aega oma magistritööks. Titaemal on ju nii vähe aega iseenda jaoks. Imetamise ajal kõrvaliste asjadega tegelemine ei tundu mulle aga mõttekas lapse arengu seisukohast.
Kui meie esimene laps oli väike, keeldus ta rinda võtmast, kui ma üritasin lugeda. Küsisin targemalt inimeselt järele, mida teha. Sain nõu keskenduda imetamise ajal ainult imetamisele. Vaadata aknast välja või mediteerida on üsna hea, aga lapsele mõelda ja parimaid tundeid tunda veel parem. Imetamine on ainukordne võimalus ümbritseda ja täita oma last parimate mõtete ja tunnetega, mis elus leida. Tilluke laps on nagu käsn, võttes infot kõigest, mis tema ümber, ja nii ka toitub kogu oma olemusega - jäägitult.
Parematel päevadel meeldis mulle keskenduda suurele valgusele ja kujutleda, et see voolab läbi minu ja piima lapsesse. Ja tunnetada ja kogeda seda valgust. Seda valguse vahendamist mul meeldib kujutleda ja kogeda muudes olukordades ka. Midagi sellist, mille nimel tasub elada - minu meelest. Ja see mälestus aitab läbi teiste, paratamatult kehvemate päevade ka.
Steineri järgi peaks last rinnaga toitma 9 kuud, minu arusaamise järgi just selle pärast, et ema tunde- ja mõtteelu puudused ei pääseks last liiga sügavalt mõjutama. Kõik, mida laps esimesel kuuel eluaastal kogeb, läheb hilisemate uurimuste järgi tema alateadvusse ja hakkab sealtkaudu inimese elu valitsema. Neid aegunud elu ja edasiminekut mittetoetavaid mustreid on pärast sealt vaevaline muutma minna.
Rinnapiim koosneb peamiselt veest ja veel on imeline võime kõike salvestada. Meie tunded ja mõtted lähevad seega sinna nagunii, parem siis olla juba teadlik ja teadvel, mida me oma laste toidu sisse paneme. Toidame tema keha kõige parimaga ja ühtlasi tema vaimu ja sisemist olemust valgusolendina.
Ega siis asjata öelda mõne inimese kohta, et ta on midagi juba rinnapiimaga teada saanud või kogenud.
Sarnasel teemal: koostegemisest ja toidukeetmisest.
TJT

Lasteraamatud

Lõpuks ometi on meie nooremal lapsel ka jutuisu kätte jõudnud. Ma juba vahepeal mõtlesin, et äkki mõni inimene kohe tõesti ei tahagi raamatuid. Aga see võttis lihtsalt aega ja - nagu õegi puhul - peab õige raamat olema. Meie poja lemmikud on Eno Raua "Pliiatsilugu" ja "Väike autoraamat". Ja mulle meeldivad need mõlemad ka. Sisukad, heas sõnastuses, arusaadava looga ja lapsele mõistetavast (pehmest, hoolivast, turvalisest ning fantaasiarikkast) maailmast. Neid raamatuid teaks mälurikkam lapsevanem juba peast, igatahes ei tohi neid ette lugedes ühegi sõnaga eksida. Ja õnneks on ka sõnastus selline, et ma ei tunne vajadust seda ümberjutustamisega lapsele suupärasemaks teha. Haruldane küll paraku.
Autod on meil nagunii isikustatud olendid, kellega perekonda ja kodu mängitakse. "Väike autoraamat" sobib just neid lugusid täiendama.
Meil on "Väikesest autoraamatust" kasutada 1974. aastal välja antud Rein Tammiku piltidega trükis ja seal on ägedad vanaaegsed autod.
Neil päevil käisime raamatukogus ja poeg valis Heli Illipe-Sootaki "Kiisu raamatu" ja Meelike Saarna "Ärakadunud uni". Esimesel neist on Katrin Ehrlichi pildid, mis mulle meeldisid. Teise raamatu kujundus tundub küll veidi saamatu, groteskne ja hirmus kirju nagu see tükib minu silmale praeguste lasteraamatute tüüpiline häda olema. ("Pille-Riini" uustrükk tegi lausa kurvaks kohe - keda selliste piltidega küll meelitada loodetakse, pealegi kui vanad ja armsad illustratsioonid on ometi ka olemas. Ei tahaks lapsele sellist kätte andagi. Lapsi ei pea ju karistama kunstniku kõhuvaluga. Ja uuemal ajal on ka täitsa andekaid lasteraamatute kunstnikke olemas.)
Mõlemad laenutatud raamatud meeldivad lastele ka. Lihtsad, kodused ja arusaadavad ja mitte liiga nagu päris. Ometi kord ka uuema aja raamatuid, mis vanade klassikutega mõõtu võtavad. Ja midagi, mis meie noorema ka kuulama meelitab.
TJT

Mõtisklusi matemaatika ja geograafia vallast

Valik tänaseid pärleid.

- Tead, mis arv on kõige keskmine?
- No?
- Must miljon, sest must miljon on kõige suurem arv ja lõpmatus on temast suurem. Lõpmatuses on lõpmatu arv musti miljoneid.
* * *
Tellime kingid jõuluvana käest, siis me ei pea nii palju raha kulutama.
* * *
- Kas mõni maa on meie peal ka? Aga meie all?
- Vist mitte.
- Aga need, kes kõnnivad pea alaspidi, kas need on meie peal või all? Vist all. Aga meie oleme ka vahel pea alaspidi... siis, kui me ripume. Ja siis, kui maakera on tagurpidi. Sest maakera käib ringi-ringi.
TJT

Laste aeg

Käisin kunagi Abakhani kangapoes ja ostsin tütrele peotäie väikseid lapikesi õmblustöödeks. Abakhanist saab 10-35kroonise kilohinnaga väikseid tükke, mis sobivad nukuriieteks vms. Nüüd on meil siis õmblusõhtud. Laps õmbles vennale ka ilusa koti, kaunistuseks vatitikandis auto. Ise mõtlesid välja, mina natuke aitasin. Ja siis õmbles poeg ise ka endale koti. Sellised sügisõhtud mulle täitsa meeldivad. Pehmelt öeldes.
Või kui nad voolivad loomakesi ja mängivad nendega. Kangastest saab ka puid-põõsaid ja lillepeenraid kujundada. Või suurematest tükkidest maju ehitada. Kui nad kahekesi mängivad, siis ideedest puudust ei tule. Pigem on vahel mõni mõte ülearu. Jagub mullegi. Küllaga.
Miskipärast tuli meelde, et üsna meiega sarnaselt elavas peres jäi tütar 12aastaselt väga sõbrutuks. Tore hakkaja tüdruk, nii palju, kui mina tean. Neli paremat sõbrannat kadusid äkki internetti, kes Jaapani multikaid vaatama, kes niisama kolama ja lobisema. Ja sel tüdrukul polnudki äkki enam kellegiga olla ja mõtteid vahetada või mida need 12aastased teevadki? Tükk aega hiljem ikka leidis kellegi sõbraks.
Mis pani mõtlema, et kuidas meil sellega läheb. Kui me jätkuvalt ei luba lapsi arvutisse tolknema ja soosime pidevalt muid tegevusi, siis kas neil ikka sõpru ja mõistlikku tegevust jagub? Praegu on sellega küll muretu, meil kodus käivad sõbrannad mängivad selliseid ilusaid mänge, aga mõnel pool külas käies vaadatakse ka ainult televiisorit.
Ega siin võib-olla teha olegi midagi. Ühel hetkel tuleb vist leppida, et enam lapse keskkonda mõjutada ei õnnestu. Aga kuni võimalik, tahaks. Ma tahaks vist neile mingit klubi, kus neil on koos tore ja sisukad eakohased loovad tegevused. Erinevad tegevused. Asjalike täiskasvanute juhendus ja tugi. Kord maalimised-voolimised, kord mingid mängud. Liikumisvõimalus. Võimalus koos lugeda ja loetu üle aru pidada. Muusika? Loodus? Ja eelkõige sõprade selts. Nagu see teises kümnes olevatel inimestel on eakohaselt vajalik.
No parim sellest, mis me elus praegu niigi on, vaheldusrikkust, rõõmu ja põnevust. Sest rubiconi eas nad hakkavad otsima seda kõike ju kodust väljast. Aga seal on teadupärast igasugu koledusi ka.
Miks mulle küll tundub, et paljud trennid muutuvad peagi tervistkahjustavaks (sest vaja on tulemusi – juba 10aastastel), muusikakool võib muutuda tüütuks, kui seal tuleb neli muusikatundi nädalas (kaks teooriat, kaks praktilist harjutust). Ja kõik huviringid tunduvad kirjelduse põhjal kuidagi ühekülgsed. Pealegi on tegemise kõrval sama tähtis asi lihtsalt olemine, aga neis huviringides käiakse alati midagi tegemas. Kas teismelistel on sisukaid olemise kohti ka?
No sedasorti ulmasid on mul korduvalt varemgi peal käinud (ja siin ka, kui mainida neid väheseid, mis siia kirja on saanud), ei midagi uut siin päikese all.

Hiljem lisatud. Noorte tegevuse keskus on ka olemas: SINAnoored.
TJT

Salutogeneesist ja lastesaatest

Postimehe veergutel on sel nädalal arutatud, kas ja kuivõrd peaks riigitelevisioon lapsi hirmutama. Õpetajast viieaastase lapse ema arvas, et pigem mitte, "Saame kokku Tomi juures" stsenaariumi kirjutaja Wimberg, et parasjagu hirmutamist kuulub elu juurde ja kui lapsevanem seda ei oska või ei taha teha, tuleb hirmutamise töö ära teha kasvõi riigitelevisioonil.
See vaidlus ajendas mind tegema siia postitust salutogeneesi teemal. Salutogenees ehk tervise loomine on waldorfpedagoogika lähtekohti, see on sotsioloogia haru, mis otsib põhjusi, miks mõned inimesed on tervemad ja tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised.
Salutogeneesi rajaja on Ameerika-Iisraeli päritolu sotsioloog Aaron Antonovsky (1923-1994), kes arendas edasi Abraham Maslow’ vajaduste teooriat, otsides põhjusi, miks mõned inimesed tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised. Mis on pikaealise, terve ja õnneliku elu saladus?
Tervist soodustavad välised faktorid puudutavad ühiskonna väärtusorientatsioone ja ühiskonna üldist tervist. Sisemistest faktoritest on kesksel kohal koherentsus ja resilentsus. Resilentsus märgib sisemist erksust ja vastupanuvõimet. Koherentsustunde aluseks on mõistetavus, rakendatavus ja mõttekus. Tugeva koherentsustundega inimene saab aru, mis ta ümber toimub, tal on usk sellesse, et ta leiab ümbruselt piisavalt tuge, et oma plaanid ellu viia ning ta tunneb, et tema tegevus on mõttekas. Inimene on enesekindel, ei lase end kergesti rööpast välja viia ja seisab kindlalt maa peal. See on tervendavate protsesside alus ja sisu.

Koherentsustunne on seotud ka eluülesandega ning eelkõige tähendab see võimelisust toimida oma südame sunnil. Koherentsustunne on arendatav kogu elu jooksul, varastel aastatel on oluline mõju inimese tervisele. Koherentsustunde kujunemisel on tähtis koht usaldusel.
Lapse eneseusaldust toetab, kui täiskasvanu tunnustab tema tugevaid külgi. Väikelapsele on oluline, et tema vajadusi märgataks ja need saaksid armastavas keskkonnas rahuldatud.

Kuidas siis lapsele mõttekuse kogemust pakkuda? Lasteaiaealisele (ja veidi vanemale) pole loengupidamine sisukas õpetusviis. Selles eas on oluline pakkuda mõtestatud tegevust. Ühine söögitegemine ja ühine koristamine annavad tervise aluseks oleva mõttekuse kogemuse. Väike laps jälgib kõiki ümbritsevaid ja jäljendab, tema õpib ise tegemise kaudu maailma mõistma ja enne hammaste vahetust on see piisav õpetus.
Kahtlemata võiks see kogemus olla mitmekülgne, sisaldades peale tavaliste kodutööde ka kunstilisi tegevusi, muinaslugude vestmisi ja taasesitamisi näidendi vormis, liikumist ja muud.
Lapse tervise kujunemisel on oluline saada väärtuslikke meelteelamusi. Steineri järgi on inimesel 12 meelt ja nende arenguks on hea, kui laps on eelkõige looduslikus keskkonnas, kogeb loodus- ja looduslike asjade loomuliku oleku kaudu ka iseennast.
Tervise arenguks on väga oluline ka last ümbritsevate täiskasvanute hingesoojus. Armastav lugupidamine ja toetus aitavad luua terviseks vajalikku enesekindlust.

Ma arvan, et kasvatusele orienteeritud lapsevanemad lähtuvad intuitiivselt nendest põhimõtetest (mina ka varem neid asju nii üksipulgi ei teadnud) ja jagavad lapsele kogemusi just parasjagu ja jupphaaval. Ma pole kõnealust lastesaadet ise näinud, aga tundub, et selle meeleolu ei toetanud nooremaid lapsi, vanematele lastele võinuks ka huvi pakkuda, iseasi, kas see on teema, millega laps üldse peab kokku puutuma.
Mina pole siiamaale näiteks joomarlusega kuigivõrd kokku puutunud. Vanuses 15-24 aastat olen eemalt näinud, aga ei arva, et selle kogemuse puudumine teeks mind eluvõõraks. Mina elan lihtsalt teistsugust elu ja olen sellega väga tuttav. Meie kaheksane laps teab, et õlu on üks jook, aga et see purju teeb, ei tulnud talle pähe. Sest tema pole oma elus sellist asja nagu purjusolek näinud. Ja miks peakski?

Wimbergi vastulausest loen välja, et tema mõtles seda saadet kirjutades pigem vanemale seltskonnale. Kahtlemata ongi raske pakkuda ühes saates eakohast nii viie- kui 14aastasele ja üks neist peab kannatama. Ja kahtlemata huvitab teismelisi kõik keelatu, sealhulgas alkohol. Ja tundmatu, nagu vaimude väljakutsumine. Aga ma olen ka seda meelt, et selliseid asju ei pea riigitelevisiooni lastesaates tutvustama. See ei toeta lapse terviklikku arengut, ei seostu eluülesandega, ei paku mõttekat ajatäidet ega ole sobiv jäljendamiseks. Vaimumaailmaga suhtlemine iseenesest on hea ja vajalik, ma arvan, et me suhtleme alateadlikult nähtamatu maailmaga pidevalt, aga taldrikukeerutamine pole selleks sobiv meetod.

Waldorfpedagoogika keskseks eesmärgiks on kasvatada üles harmooniline, tugev ja terve isiksus ning seepärast on lapse kasvukeskkond oluline. Mõttekust, jäljendamisväärsust ja hingesoojust!
Selle sissekande alusena on kasutatud sõprade loengukonspekte kevadel Tartu Ülikoolis Saksa waldorfpedagoogi Peter Langi peetud loengust, sarnasel teemal on Keila erakoolis Läte kõnelenud ka Põlva waldorfkooli õpetaja Külli Volmer. Tänan!
TJT (alias Tädirutt)

Lastelaulud

Jõuludeks ja sünnipäevadeks olen viimasel ajal lastele kinkinud lastemuusika CD-sid. Suurem töö on leida muusiakapoodidest nii head muusikat, et seda ise ka pärast kümneid kordi kuulata tahaks. Või sadu? Aga vähemalt on asjaks läinud kingitus.
Eelimise aasta saak oli Piret Ripsi „Midagi head” – seal on palju laule Leelo Tungla sõnadele, näiteks minu lemmikuid lastelaule „Maasikamuusika”. Mõned Piret Ripsi lood olid laulupeol ka. Esitavad Eesti Raadio laululapsed, nii et kvaliteet on parim võimalik. Selle plaadi ma kinkisin tütrele. Ilusad ja mitte liiga lihtsad lastepärased lood, siiamaale pole ise ära tüdinud. Talle just parajad laulma õppida. Ainus jama, et plaadiümbrisel on kiri „sõnu vaata internetist”. No et tuli viimasel hetkel pähe hakata paberit kokku hoidma?
[Kas ma pean lisama hoiatuse, et plaadi nimiloos, 16. „Maarja laulus” on nimi Jeesus? Ma ei taha siin mingit propagandat teha, lihtsalt tutvustan asju, mis mulle on meeldinud.]
Pojale kinkisin Rein Rannapi ja Ott Arderi „Maasikad”. Seda on meil rohkemgi kuulatud kui eelmist. Ilmselt seetõttu, et poeg on olnud aktiivsem muusikakuulaja. Mitmekesise viisistuse ja esituse ning lihtsamate sõnadega lühikesed, vallatud laulud. Mind on natuke ära tüüdanud, aga saan ikka hakkama. Algab südamliku „Pisikese puuga”. Esitajaks samuti Eesti Raadio laululapsed, Jassi Zahharov, Iiris Vesik jt.

Mulle nt Venno Loosaare lastelaulude plaat („Minul on”) ei meeldinud; kuulasin poes, ei ostnud. Eesti noored popstaarid laulavad seal lastelaule seksuaalses-sensuaalses võtmes. Minu meelest selline lähenemine algklassiealistele ei sobi (Steineri arvates peaks laps hilise puberteedini tegelema maailma tundmaõppimisega ja huvi seksi vastu viitab sellele, et midagi on valesti). Noortel staarihakatistel on täiesti teised ambitsioonid kui need, mida mina lastelaulu ettekandelt ootan. Mulle meeldiks kuulda hingesoojust, lihtsat vigurdamata musikaalsust ja üldist kvaliteeti.

Ja palve ka. Kes teab häid lastele suunatud muusika CD-sid – olen info eest tänulik. Pole sel hooajal veel poodlema jõudnud. (Ja väga ei kisu ka, aga tuleb minna, kingivarumise hooaeg on alanud.) Aitäh!

Laste CD-dest veel siin ja siin.
TJT

ÜKT

Lapsel oli kodutööks oma kooli kohta lugusid koguda. Sellest oli juba mitu nädalat varem teada antud ja mina, kes ma olen sama kooli lõpetanud, pingutasin, et midagi sobivat meenutada.
Ma arvan, et laste maailm peaks olema pigem hea ja ilus ning neile suunatud lood hoidma väärtusi. Eriti oluline, et nad saaks oma kooli heaks kohaks pidada. Mu isa õpetas kunagi, et tuleb valida töö, mida armastad, sest tööl veedad sa pärast suurema osa oma elust ja parem, kui seal oleks tore. Tundub mõttekas siiani. Nii ma siis pingutasin mingit sobivat lugu otsida ja mu sama kooli lõpetanud õde niisamuti. Leidsimegi midagi, kuigi väga kerge see ei olnud.

Küsisin siis koolivennalt isalt ka. Temalt saime kohe õige mitu õige head lugu. Ja ühtlasi avanes mulle ka selle kodutöö mõte laiemalt. Üks mu isa lugusid oli ühiskondlikult kasuliku töö tegemisest. Vanasti oli ju kõigil kohustus teha mingit üldkasulikku tööd nooremates klassides kahe, hiljem kolme tunni eest nädalas. Ja minu isa ajal oli see veel täitsa sisukas, lapsed otsisid endale ise tööd kooli raamatukogus uusi raamatuid tembeldades, talvel liuvälja rookides ja muidugi vanapaberit ära viies.
Minu ajal hakkas ÜKT juba paberlikumaks minema – või sellised on minu mälestused, kes ma olin mures, kuidas need vajalikud tunnid täis saada ning harjutasin kohati tundide kombineerimist. Aga nõrgalt mulle ikka jõudis kohale, mis tunne ja tähtsus võib olla teiste teenimises. Ma olin näiteks uhke enda palistatud kardinate pärast.
Kooliaias töötamine oli samas minu ajaks juba alla käinud, ükski täiskasvanu selle juhendamist tõsiselt ei võtnud ja nii lapsed järel. Varsti kadus ka kooliaed koos suvise kooliaiatööga. Samas kadus sellega ka suur osa väärtuskasvatusest, mis oligi selleks ajaks juba kõvasti alla käinud.
Praegu on selle viimasega vist veel nõrgemad lood. Kui mõni kool korraldab heategevusliku koogimüümise, siis on sellega juba meedia tähelepanu loota. Samas oleks põhikooliaeg paras aeg sedasorti tegevustega tutvumiseks ja alustamiseks. Lastel on ju meeletult palju energiat, mis parema kanali puudusel läheb lollusi tegema. Aga neil on vaja täiskasvanud juhendajat ja kust neid praegusel ajal võtta? Õpetajad on niigi ülekoormatud.

Neil päevil oli ka Postimehes üks lugejakiri, mis pakkus, et ülikoolides võiks olla heateo kursus. Et kuigi mõni kombineeriks oma töötunnid kuidagi täis, teeks osa inimesi kindlasti ka midagi kasulikku ja head. Ma olen sellega täiesti päri. Ma arvan, et inimene tunneb end õnnelikuma ja täisväärtuslikuma ühiskonna liikmena, kui ta mingi osa oma energiast ja ajast pühendab mingite heade asjade tegemisele – ja kuna valdkondi ja võimalusi selleks on lõputult, saaks nii ka Eesti palju paremaks kohaks.

Kuidagi peaks selle tänapäeva lasteni ka viima. Aga vat mina ei julge küll pakkuda, et ÜKT tuleks taastada. Praeguses ühiskonnas laialt levinud mentaliteedi pealt tabaks seda vähemalt ideelises plaanis läbikukkumine.
Või äkki ma eksin? Äkki see, mida me arvame end Eesti ühiskonnast teadvat, on ainult kiunuva meedia äpardunud sünnitis? Äkki me tegelikult oleme toredad, ausad, hoolivad, koostööaltid ja head (ja meedia räägib põhiliselt sellest, mis toimub mõnel ruutkilomeetril Tallinna kesklinnas)? Eks teod näita, kes me tegelikult oleme.

Hiljem lisatud. Keegi saatis mulle täna selle video. Teemaks siis tee Sulle tehtud heategu kolmele inimesele edasi.
Veel hiljem. Ritsiku blogis oli selline idee: (sünnipäevapeo asemel teha väikseid heategusid). Ma usun, et see toimib. Väga hea on olla, kui selliseid asju teha, pigem küll paar tükki nädalas kui 38 ühel päeval oleks minu eelistus. Ja koos lastega.

Tükk aega hiljem. SINA-noored on algatus, mis tegeleb 13-19-aastaste noorte sotsiaalse ettevõtlusega.
TJT

Tasakaal

Käisime eile ühe lapse sünnipäeval. Sünnipäevalapse vanaema pakkus end appi laste järele vaatama, et vanemad saaks mõnusasti söögitoas omavahel juttu puhuda. Vau!
Ajasingi siis juttu ja vaatasin, kuidas tubli vanaema tõi aeg-ajalt ukse vahelt mõne lapse, kes tahtis süüa. Aga kurvastavaid, vanemaid igatsevaid ega haiget saanud lapsi ma tähele ei pannud.
Lapsed liikusid ringi suurte autodega, lasid liugu ja hüppasid batuudil ning kõik see toimus mõnusas rahulikus ja toimekas meeleolus. Meie väike leidis endale suure mängukaaslase, et lauajalgpalli mängida ja nad mõlemad paistsid rahul olevat (meiekas on tubli kaotaja, kes oskab oma ühest-kahest väravast siirast tõõmu tunda ega morjendu teise poole edust). Tõeline paradiis.

Vaatasin, kuidas see imeline vanaema sellega toime tuli, kohe huviga, ausalt. Ruumis liikus ringi vast paarkümmend last aastasest varase teismeeani. Kõigel oli kogu aeg silm peal. Ja millise hääletooniga ta rääkis! Eluaeg õpetajana töötanud inimene ei pahandanud kordagi kellegi peale, teadis paar tundi hiljem paljude laste nimesid ja jagas minuga oma teraseid tähelepanekuid. Ja õpetas mind kilusid soolama, need olid ka võrratud.
Asja trikk oli siis selles, et inimene ise oli tasakaalus, armastas lapsi ning kiirgas välja soojust ja turvatunnet. Jutu sees tuli välja, et ta on maalt pärit, üsna väiksest kohast. Maal kasvanud inimesed äkki ongi kuidagi tasakaalukamad, kui nad pole varases eas liigset stressi kogenud?
Ma olen alati rõõmus ja tänulik, kui selliseid inimesi kohtan. Sätin ligi ja loodan, et ehk hakkab endale ka midagi külge.
Rahu, rõõmu ja tasakaalu!
TJT

Võimuvõitlus

Kui mul nüüd on taaskord olnud võimalust elu üle järele mõelda, saan aru, et minu emaõnne alustalasid on võimalus olla mõlema lapsega koos ühekaupa. Poeg on osa päevi lasteaiast kodus ja tütrega olemiseks võtan neid aegu, mil poeg on lasteaias. Siis nad on täiesti imelised lapsed (nagu kõik teisedki lapsed muidugi, lihtsalt need kaks on mulle lähedasemad). Mul on väga vähe võimalust olnud võrreldavas läheduses inimsuhteid kogeda ja ikkagi on need kaks erilised. Võib-olla selle tähelepanu pärast, mida mina neisse suhetesse olen panustanud, võib-olla on siin mõni konks veel.
Aga kõik see ilu muutub, kui need kaks kokku saavad. Ma ei söanda pakkudagi, mitu korda nad sel nädalavahetusel on tülitsenud. Pühapäeval alustasid igatahes kohe ärgates, enne kaheksat. Ja kui keegi vahele ei lähe, hakkavad kasvõi peksma üksteist, kuni keegi nutab jne.
Pole vist vaja öeldagi, et see ajab mind hirmsasti närvi. Ja et nii nõmedad põhjused ajavad neid tülli. Näiteks häirivad tütart poja utoopiad – minu meelest on need armsad nagu väikeste laste lood ikka. Aga tütar peab minema midagi tõestama (et ei olevat nii), siis nad natuke aega vaidlevad, siis kisavad ja... Poeg jälle ei talu oma häiritud tundliku õe „negatiivseid“ suhtumisi, mida ta küll justkui välja ei näita, aga väike laps ju tunneb kõik ära. Lisaks veel tülid asjade jagamise pärast – vahel ei suudeta jagada isegi kaht samasugust õhupalli. No tule taevas appi!

Uurisin siis targemate käest, et mida jama. Ja võtan omaks vastuse, et eri soost lapsed väljendavad mees-nais- või isa-emaliini pingeid. Või ka pingeid minu mees- ja naispoole vahel. Et kui ma tahan kõigist neist jamadest lahti saada, tuleb mul läbi töötada kogu see jamamajandus, mis oli minu emaliinis ja minu isaliinis, kuni vabanen kõigist pingetest, mille jätk ja edasiarendus võiks olla minu partnerlussuhtes. Tundub täiesti loogiline, aga mitte just väike suutäis, seda mees- ja naisollust on ju igal pool nii palju. Pingeid kahjuks ka.
Mu vanavanemad elasid enamasti üsna vanaks, varem lahkunud vanaisast on järel mälestused, nii et mul on nende suhetest ja suhtumistest üsna palju ettekujutust. Oli ikka pingeid, mäletan (aga lausa füüsilist vägivalda mitte) ja näen neid tülikaid jooni nii endas kui oma lastes. Pealegi pöörasid mu ema ja emaema mu tähelepanu mõnelegi suhteaspektile. Et teaksin ise targem olla ja tarku valikuid teha. Vähemalt on mul nende juhtnöörid, kui just tarkust mitte. (Mulle tundub targema valikuna muuta enda sisemaailmas tülikaid asju, et need tülikad asjad ei leiaks mu välismaailmas tülikaid kajastusi, seda olen ikka teistelt õppinud.)

Mu isa lubas endale vihastamist. Siiamaale lubab. Vihastab ära ja kombes sellega. Mul oli temaga lihtsam ja lähedasem asju ajada kui emaga, kes surus viha alla. Ja seda olukorras, kus mina olin aastaid täiesti kohutav laps. Ma üldse ei pea palju pingutama, et inimesi häirida või endast välja viia, see juhtub vahel iseenesest ja täiesti tahtmatult. Ema ma ärritasin süsteemselt ja sihiteadlikult (teadmata-teadvustamata küll, milleks). Ja ta arvab vist siiamaale, et viha väljendamine ei viivat kuhugi. Mõneti ma olen temaga nõus, aga ainult mõneti.
Ja mõneti ma vist ise ka surun, olgu siis ema eeskujul või miks, viha endas alla, mida siis mu lapsed väljendavad? Või on see kuidagi keerulisem. Jah. Kõik on alati keerulisem kui viitsiks jutus jutustada ja kirjas kirjutada. Kusjuures ma ei tunnegi end kuigi vihase inimesena praegusel eluperioodil.
Kui muud mitte, siis taaskord võimalus tänada huvitava mõistatuse eest.

Hiljem lisatud. Pärast leppisime tütrega kokku, et ta paneb omale sildi seinale, mis aitaks meeles hoida, et kõigil on õigus oma arvamusele. Ja ma nägin, et tal tuli see tõesti ka meelde. Olin ütlemata tänulik. Ja kuigi see silt mulle palju silma ei jää, võtsin ma endale seda kui meeldetuletust, et ka mu mehel on õigus puudustele, raskustele ja enda viisile oma arenguülesandeid lahendada.
TJT

Virisejad ja tegijad

Mõnikord mõni asi häirib mind. Nt see, kui palju on virisemist. Kui keegi hakkab midagi tegema, on tal varsti kallal punt virisejaid, kes ütlevad, et ei, mitte seda, ei, mitte nii. Valavad oma virisemisega endast negatiivsust välja ja kui tegijad küllalt osavad pole, siis nemad oma virisemisega üle. Mul on vahel tegijatest päris kahju kohe. Mis ei tähenda, et ma ei arvaks, et asju peaks läbi rääkima, või tahaksin õigustada teerullimeetodit, millega Eestis vahel asju aetakse. Aga ma vist natuke saan sellest teerullist aru. Kõiki virinaid kuulama jäädes ei saaks iialgi midagi tehtud.
Vähemalt koduelus küll. Kui laps midagi kaebleb ja viriseb, siis ma püüan aidata tal aru saada, mis on tema selle hetke vajadus, ning suunata ta midagi tegema. Nt äsja segas poeg mul taigna kokku. Ja virinad ununesid sinnasamasse. Pärast töö lõpetamist siirdus ta oma mänge mängima ja rahu on majas. Praegu täiendab õe eilseid voolimistöid*, on loominguline ja rõõmus. Ja ma veel jõudsin teda kiita, et näe, kui tubli abimees sa oled, ma jõudsin selle ajaga niipalju teisi köögitöid teha. Poeg oli ka rõõmus, et ta on tubli abiline (ja taignasegamine talle lihtsalt meeldib - ta teeb seda hoolega, pikalt ja põhjalikult ja selle ajal jõuab mõndagi muud teha).
Ma arvan, et hea teo nähtavaks tegemine on sama oluline kui kehva teo pealt kõrvalejuhtimine. Nii ma püüan teadlikult lastes head suurendada ja seda, mis ei meeldi, vähendada.
Ja endaga sama lugu. Kui ma näen, et siitkandi tänavad on koristamata, siis ma püüan oma sisemise kaebluse maandada enda tänavalõigu koristamisse. Ja võib-olla peaks ka linnaosavalitsust kiitma, et munitsipaalpargid on alati heas korras. Vähemalt võrreldes eramajaomanikega küll.
Kui kogu virisemiseks kuluv energia suunata olukordade lahendamisele, parandamisele, leevendamisele, elaks me varsti hoopis teistsugusel maal. Mina annan selleks oma jõukohase panuse, püüdes enda virinatega toime tulla ja juhatada oma lapsi endaga toime tulema.

* Kui Sa oled mures, et mis küll tütar sellest koolist koju jõudes võiks arvata, siis temaga on ka korras. Ta ei tahtnud eile enda plastiliinikarbist plastiliini võtta ja voolis seepärast venna karbist - tehes kõik meisterdused temale. Selline väike naiselik kavalus, aga kõik on siiamaale rahul. Tütar sellega, et sai meisterdada, aga enda karp on puutumata. Poeg sellega, et talle tehti ilusaid loomi ja inimesi, ja õde mängis ka nendega temaga koos. Mina ka. Tore ju, kui lapsed saavad omavahel asjad aetud ja kenasti koos mängivad (ja mulle meeldis ka neid loomakesi teha).
TJT

Õnnest

Pere ja kodu septembrinumbris oli lugu sellest, kuidas lapsed oma vanemate õnnelikkusele halvasti mõjuvad. No et põhjustavad koledasti stressi ja olmeasjandusega tegelemist ja õnnelikolemiseks esimese hooga nagu väga aega ei jäävatki. Alles pärastpoole ehk. Samas jälle lapsesaamist ei kahetsevat suurt keegi, küll aga kahetsevat paljud, kes lapsed saamata jätnud.
Ma saan sellest niimoodi aru, et lapsed peegeldavad meile väga tugeval viisil meie oma puudusi tagasi ja neid ju küll näha ei tahaks. Mina olin enne lapsi endast tõesti paremal arvamusel, mul polnud varem lihtsalt põhjust oma puudustele otsa vaadata (tavaelus ajab asja ära). Nüüd pean endalt sageli küsima, miks see või teine lapse käitumine mind nõnda ärritab, häirib, rahutuks teeb - homod ja moslemid ega ka ametnikud või valitsus ei ole mind seni kuigivõrd häirinud. Neid asju, millega lapsed mind häirivad, on palju. Tasakaalukuseni on mul veel pikk maa.
Samas mina ilmselt teadlikult tahan seda teed käia. See lihtsalt on põnev, kuigi muidugi ka tülikas. Pärast rahunemist olen lastele siiralt tänulik, et nad on taaskord millelegi mu tähelepanu osutanud. Just tänu neile olen otsinud ka targemate juhatust. Ja saanud ka seeläbi imelisi kogemusi.
Rääkimata sellest, et ma arvan, et iga hooliv lapsevanem on sügavalt nautinud hetki lapsega. Lapse naeru, kallistusi, väikseid avastusi, ühiseid toimetamisi või lihtsalt koosolemist. Ma arvan, et need on sügavalt õnnestavad hetked ja igaühe võimuses on igapäevaselt keskenduda pigem heale.

Nojah, eks mul ole võib-olla mõne teise asjaga vedanud ka. Head inimesed aitavad mul olmemajandusega tegelda - mulle tõesti oleks vastumeelt ja stressav kogu riideasjanduse poest kokkuostmine (ja see oleks eesti tavapoodidest ka jube kallis). Targemad inimesed juhatavad ja annavad nõu.
Kodutööd võivad muutuda tüütuks, aga ka neis võib midagi rõõmustavat leida. Mina näiteks armastan pesu nöörile panna värvi ja suuruse järgi sortides. Nii et pärast on ilus silmale vaadata. Kui sellest mingit kasu pole, teeb see rõõmu ometi. Ja mulle meeldib, et söögitegemise juures saan mina valida, mida ja kuidas teha. Ja ma olen lõpuks ometi õppinud koristamist nautima.
Neid asju, mis õnnelikuks teevad - kui seda nii võtta, on koduses elus ikka täitsa palju. Rääkimata mingist erilisest väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et lapse kasvatamine on üks väärt amet ja see, kui üldse miski, teeb mind õnnelikuks küll.

Hiljem lisatud. Pärast võimuvõitluse teema üle järele mõtlemist olen päri, et lapsed toovad näiliselt kaasa jamasid ja justkui vähendavad õnnetunnet. Aga mina mäletan seda tühjusetunnet ka, mida ma tundsin enne lapsi. Selle kohta ütles küll keegi kunagi, et kui ma vajan lapsi enda õnnelikuna ja väärtuslikuna tundmiseks, siis tuleks mul tegelda enda õnnelikuks- ja väärtuslikukstegemisega ilma lasteta, et mitte lastele mingit nö ema õnnestamise kohustust peale panna. Põhimõtteliselt päri, aga võib-olla saab olla laste pärast õnnelik ka neid selle kohustusega segamata?
TJT

Taskuraha

Taskuraha tuli meie peres teemaks möödunud aastal, kui tütar alustas kooliteed. Mõne aja jooksul sai selgeks, et koolipäevad on pikad ja koolilõunat süüakse kl 10. Sel aastal ei jõua ta ühelgi päeval enne kolme koju, sest lisaks tavaõppele on tunniplaanis rohkesti huvitegevust.
Kooli puhvetist saiakese või porgandi või puuvilja ostmiseks see taskuraha tal sai. Vesi on tal enamasti oma pudeliga kodust kaasas. Ja nii see süsteem meil toimis kenasti. Kooliaasta lõpu puhul tahtis laps perele pannkooke teha ja kuna kodus ei juhtunud piima olema, läks ja ostis oma raha eest. Ja oli uhke ka, et sai seda endale lubada. Mina olin rõõmus. Aga muidu on söök ikka meie poolt.
Nüüd on neljane poeg ka sinnamaale jõudnud, et tahab oma raha. Tema sõbral on oma raha ja õel ja üldse kõigil inimestel. Olin päris nõutu kohe, et kuidas siis nii vara. Ja milleks? Ja mis ettekäändega nagu? Temal on ju söök kogu aeg võtta ja üksi poes ta veel ei käi.
Aga selge oli, et tal on oma raha millegipärast väga vaja. Nii ma siis pidasin aru ja otsustasin, et suuremate tööde eest võib anda. Selle väikse hoiatusega, et kui see minu meelest väga valesse kohta läheb, siis teine kord ei saa.
Täna siis juhtus, et meile toodi puid, poiss oli paar tundi agarasti ametis (väikeste puhkepausidega) ja ma andsin talle 20 krooni. Küll laps oli õnnelik. Ta ütles, et tal on nüüd palju parem tunne.
Vanemarollis on minu jaoks see raske asi, et iga olukord on uus, pole mingeid vanu rööpaid, millel sõita. Lapsed on ju nii erinevad. Tütart maised asjad ei huvita siiamaale, aga poeg uurib minu käest mitu korda päevas, et onju et üksteist tuhat on rohkem kui kümme tuhat ja onju et sada tuhat üksteist on olemas (lasteaiakaaslane oli vastupidist väitnud). Eks nüüd ole siis huvitav, mis meie noor pankur selle rahaga ette võtab. Igatahes mängima ta sellega ei hakka, seda ta lubas mulle kohe.
TJT

Mittesuitsetamise vabadusest

Soome saab varsti endale maailma karmima tubakaseaduse: tubakatooted ei või poodides nähtaval olla, alla 18aastased ei või sigarette omada, ka eraisikust täiskasvanu ei või lapsele sigarette müüa. Minu meelest on see hea mõte, et tubakatooted pannakse silma alt ära.
Meie mittesuitsetavas peres on abi sellestki, et avalikes söögikohtades enam suitsetada ei või. Mäletan hästi, kui see seadus kehtestati. Ütlesin mehele, et läheme välja sööma. Ja mees vastas, et miks sa alati just laupäeva õhtul tahad välja sööma minna, siis on kõik kohad nii suitsused. Ja lastega siis ju ei lähe (eks suitsuhais häiris meid endid ka muidugi - aga kuidagi iseenesestmõistetavalt pidi vanasti mittesuitsetaja suitsetaja valikute all kannatama). Aga just oli suitsetamiskeeluseadus jõustunud ja kui meile see meenus, läksime ikka ja saime mõnusasti lastega koos väljas süüa. See tundus siis uudne ja mõnus. Pereemale on mittesöögitegemine vahel äärmiselt teretulnud vaheldus. Meie peres teised (veel) süüa ei tee.
Ja nüüd meil on vaba voli käia väljas söömas siis, kui ise tahame, ja seal, kus meeldib. Seda on ikka hea tükk vabadust. Millest küll suitsetajal on võib-olla raske aru saada.

Mul on hea meel ka sellest, kui Soomes varsti suitsupakid silma alt ära korjatakse küsida ja osta täisealine neid ikka saab, Postimehe artikli kommentaariumist lugesin, et Kanadas kehtib see juba mitu aastat. Lastel ikkagi hea hulk halba eeskuju vähem.
Ma olen selle poolt, et ka nt alkoholireklaamid keelustada (TV-s enne kella 22). Ma teen igapäevaselt pidevalt täiesti nähtamatut ja üsna energiamahukat tööd selle nimel, et õpetada oma lapsi ja vahel ka nende sõpru mõnusalt ja sisukalt aega veetma ilma teleka, arvuti ja pikemas perspektiivis ka mõnuaineteta.
Ja kogu aeg töötab suur osa ülejäänud ühiskonnast minu vastu, meelitades just noori ja väheteadlikke igasugu rämpsu tarbima. Miks peaks ühiskonnal see õigus olema? Aga on, sest me oleme nii sallivad. Ja minu asi on sellega leppida ja nurisemata oma tööd teha. Sest ma ju tahan, et mu lapsed õpiks elama iseenda jõust, kogeks neid teisi, minu meelest väärtuslikumaid asju, õpiks tarbimise asemel loojateks. Ma väidan, et mul kulub selleks märkimisväärne hulk tähelepanu- ja muid jõude, aga kes pole ise seda kogenud, ei pruugi sellest lihtsalt aru saada (mida need naised õigupoolest päevad läbi kodus teevad?). Ma ei jaksaks seda tööd kindlasti täistöökoha kõrvalt samas mahus teha. Mistõttu enamikus peredes neid asju nii palju ei tehtagi. Ja ometi on töötav naine justkui õigem kui kodune naine, tarbija seisus on meie ühiskonnas eelistatud seisus looja seisuse ees.

Seepärast mul on siiralt hea meel, et meie naabermaal mittesuitsetamise vabadus suureneb, vähendades tähelepanu tarbimisele, andes sellega enam jõudu loomisele. Mulle tundub, et see toetab minu väärtusi.
TJT

Süütundest ja kadedusest

Paar päeva tagasi kirjutas Tiina Laanem artikli soorollidest: kuidas naised hoiavad naisi vanades rollides kinni. See oli hea lugemine ja ma olen autoriga paljus nõus. Jah, mõni asi sealt puudutas mind ka.
Miskipärast me, naised, peame end nii palju välja vabandama. Igaüks ise viisil ja kohas, aga siiski. Kes teeb karjääri, peab vabandama laste puudumist või seda, et tema lapsi hoiab sel ajal keegi teine. Mina vabandan ka siin blogis alailma, et teate, ma tõesti ei taha praegu muud teha. Palun väga vabandust, aga las karjääri teha teised. Kuigi mu lapsed on juba üsna suured ja iseseisvad, ma ikka tahaksin nendega koos olla. Tõesti, väga vabandan!
Meis, naistes, elab lõputu süütunne selle eest, mida me teeme või tegemata jätame. Isegi minusugustes, n-ö väikestes naistes, kel pole suuri ambitsioone. Tõelistel tegijatel on selle võrra palju raskem veel, et nende missioon ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist ja väga suuri ohvreid kodustes asjades (nt kui lugeda Käbi Lareteid... mina olen sageli nautinud just naiskirjutajaid ja nt Ingmar Bergmani pole kättegi võtnud). Ühiskonnas on tugevaid hoiakuid ja naistel on mingi sisemine soov või vajadus nende hoiakute järgi elada.
Meestel paistab (naise positsioonilt vaadates) palju kergem olevat. Mehed muidugi jälle väidavad, et just neil on raskem. Sest nad ei saavat isegi vabandada oma valikuid, kuivõrd see vabandamine tundub mingisuguse nõrkuseavaldusena ja olgu muuga, kuidas on, nõrgaks ei saa mees end kuidagi tunnistada.
Mind pani imestama, kui autor kirjutab, et naised küsivad väikeste laste ema teatris nähes laste järele selleks, et talle meelde tuletada, et ta peaks olema laste juures. Mina küsin sedasorti asju selle pärast, et mulle meeldib neil teemadel rääkida ja mind huvitab siiralt, kuidas inimesed oma asju korraldavad. Ei, ma ei küsi kadedusest. Pigem soovin teada, mis sorti abi kellelgi vaja on. Ja kas mul sedasorti abi äkki üle ei ole. Vahel juhtub, et ongi. Mul on mingi hoolitsemise vajadus - mitte küll nii suur nagu näiteks meditsiiniõdedel, aga mulle pakub inimeste eest hoolitsemine rahuldust - aga mitte määral, mida eeldatakse näiteks meditsiniõdedelt. Hoolitsemine on üks viis tunda kuuluvust: me oleme koos ja hoolime. Ja eks ma saan teistelt inimestelt jälle hoolimist ja hoolitsust vastu ka. Üksi ei tule inimene omadega toime, või kui, siis minu meelest kehvasti.

Ja mind kurvastas lugeda Tiina Laanemi arvamust, et naised eelistavat ise mehi tähtsamatel ametipostidel näha. Vähemalt kirjanduses meeldib mulle naisautoreid lugeda. "Väikesi vanamehi" olen kunagi lugenud ja pean seda mõnusaks ajaviiteromaaniks. Ja võtsin selle raamatu kätte paljus just sellepärast, et see on naisautori kirjutatud auhinnatöö (mida omal ajal küll promoti stiilis, et "nii hea, et ei saagi aru, et naise kirjutatud"... mis oli tõesti piinlik ja aitab mõista naiskirjaniku solvumisi ja ängistusi).
Ja veel mind kurvastas Tiina Laanemi artiklis, et keegi naissaatejuht on temalt raadioeetris küsinud, kas ta on kuri ema, et paneb ukse kinni, kui tahab romaani kirjutada. Mina istun ka vahel laste kõrvalt arvutisse, kuigi üldiselt ma püüan nende kõrvalt ja nendega koos pigem kodutöid teha.
Muide, neid blogipostitusi tehes on meie poeg kodus ja mängib teises toas klotsidega. Kergema meilinduse ja blogindusega saab tema kõrvalt tegelda, kui me oleme juba paar tundi koos kodutöödega tegelnud. (Kuigi kvaliteet ei saa päris see, mis üksi tehes oleks.) Ja vahel mängivad lapsed koos tükk aega rahumeelselt ega sega mind üldse. Sisukamaid asju teen aga ainult laste uneajal või siis, kui nad on teiste hoida. Nende sisukamate tööde hea külg on selles, et neid ei jaksa korraga palju teha. Tiina Laanem ütles, et kirjutab romaani u kolm tundi päevas. Mina olen ka vaadanud, et üle nelja tunni päevas ei jaksa vaimset tööd kvaliteetselt teha, aga hea tunde saab sellestki, kui paar tundi täie keskendumisega teha. Ja-jah. Nüüd ma vabandan jälle, et ma natuke koduväliseid toimetusi ikka teen, olgu või oma kodus arvutis. Ikka nii väga hädasti on vaja kogu aeg mingite ühiskondlike arvamustega flirtida. Naiste asi.

[Selle loo kirjutamise ajal täitis poeg A4 kahelt poolt oma salakeelsete kirjutiste ja mõnede joonistustega kassidest, puudest, õuntest ja muust.]

Hiljem lisatud. Mul on veel palju süütundeid. Muu hulgas piiravad need elu nautimist. Aga kadedust kardan ma ikka päris tõeliselt. Ma kaalun sageli, kui headest asjadest ma söandan siin blogis kirjutada, sest mis siis küll saab, kui keegi äkki hakkab mind kadestama. Ma olen ise ka kadeduse all kannatanud, seepärast kujutan päris hästi ette, mida see kaasa võib tuua. Kadestamine on ohtlik, sest kade inimene võib mulle midagi halba teha ja see oleks ju hirmus. Päris halbadest asjadest ma ei julge ju nagunii kirjutada, sest sealtkaudu ma olen veel eriti õrn ja haavatav.
TJT

Tahan ja vajan

Meie pojal on alailma liiga vähe asju. Ta käib vanaemadele kaeblemas, kuidas neid on liiga vähe ja meile räägib, mis toredaid asju ta küla peal on näinud. Et neid kõiki on talle ka vaja. Praegu nt vaatas Apollo ajakirjast, et ta tahaks mingeid puslesid. Ma ütlesin, et no sul on jälle kõiki asju vaja ja siis ta parandas, et neid ja neid ei ole.
Tõesti, täiskasvanutele mõeldud atlasi ja sõnaraamatuid ta veel ei vaja. Vaatasin, et näe, arukas inimene, saab aru ja teeb märkuse, et ma liialdan, tehes üksikolukorrast alati-olukorra. Ja pärast ise imestan, et kust see laps tuleb selle peale, et öelda: „Mina ei saa kunagi... või miks mina pean alati... (käsi pesema / oma jopi nagisse riputama ja muid koledusi, mida lapsed ikka alati peavad)”.
Kui mu esimene argument läks vett vedama, rõhusin üha enam ärritudes sellele, et ma ei jõua sulle kõiki asju osta. Selle peale sai jälle tema vihaseks ja laamendas natuke (viskas väikse kuumanõu aluse maha). Ja mina ärritusin ja läksin köögist minema, koristamisega hakkas ühele poole saama ka juba.
Ma lausa ärritusin ja läksin telefonitsi targemale emale kaeblema, et näe, kus ahvatluste ohver, muudkui tahab midagi. Ja see teine ja targem ema ütles, et ära kunagi ütle lapsele, et ma ei saa seda osta. See ainult toidab tema ego ja ta tahab ikka rohkem ja rohkem. Teismeeas läheb veel päris lolliks oma tahtmistega. Lapsele tuleb selles vanuses selgeks teha, mis vahe on tahtmistel ja vajadustel. Ja tuleb öelda, et ma ei osta sulle seda, sest sul pole seda vaja. Ja siis see tark ema aitas mul oma ärritusega ka toime tulla. On ikka maailma õnnistatud heade inimestega.
Mulle tundub see tahtmiste ja vajaduste vahel vahettegemine praeguses ajas eriti oluline ja õige ning ma katsungi edaspidi selle soovituse järgi teha – ise ju arvangi teadvat ja tegevat, aga lapse puhul läheb kuidagi meelest ära. Ja kui jälle meelest ära läheb, käin siit üle lugemas. Aga need pusled ma võib-olla ostan talle ikka. Jõulu- või sünnipäevakingiks. Vähemalt on asi, mis talle rõõmu teeks.
(Siia juurde illustratsiooni otsides seda puslet ei leidnud, pani hoopis imestama, kui palju inetuid puslesid nt Rahva Raamatus müügil on - mingid surmainglid ja vampiirid. Jah, see lapse valitu oli täitsa ostetav.)
TJT

Muusikast

Muusikalise kuulmise arenguks ei oska mina suurt midagi ette võtta. Väiksega oleme kuulanud erinevaid hääli, mis kodus tekitada annab. Tütrele on looduse hääled ilmset huvi pakkunud.
Paariaastaselt oli tütar ka raadiotümpsu fänn, aga siis ma hakkasin talle otsima lastelaulude plaate - kasvõi selleks, et ennast kaitsta tüütu neljakandilise muusika eest (mis minu ettekujutuses ei mõju kellelegi hästi, aga on vähemalt sama ahvatlev nagu rämpstoit). Plaatide järgi hakkas tütar usinasti laule õppima, ühte lugu tundide kaupa kuulates ja kaasa laulda püüdes. Mäletan, kuidas ta oli täiesti nördinud, kui kassetilindil polnud võimalik niimoodi ühte laulu kordusse panna nagu CD-l.
Eks ma kuulnud ja teadnud, et parim muusika lapse kõrvadele on ema laul, aga vanasti mul laulda ei lubatud, ju siis oli liiga mööda. Kuidagi juhtus, et ma sain enda jaoks tunde kätte, mis tähendab laulmine. Kuidas see hinge ülendab. Harjutasin, kuni tütar juba tahab minuga koos laulda. Kuigi ta aeg-ajalt parandab mind leebelt, et pidada teistmoodi olema. Ja küllap tal on õigus, sest teda on mitmed muusikaharidusega inimesed musikaalseks tunnistanud. Minuga pole seda seni juhtunud. Aga ma tahaks küll osata hästi laulda ja pilli mängida. Võib-olla kunagi. Igatahes olen ma lapsele muusika tegemise mõjule tähelepanu osutamise eest tänulik.
Mõnel korral oleme kontserdil käinud. Tütar eriti ei tüki, aga pojale meeldib. Huvitav, kuidas poeg suudab tunde klassikalist muusikat kuulata - võiks arvata, et tema olemusega klapib teistsugusem muusika.
Selle teemaga pole jah osanud midagi targemat peale hakata kui suunata laps proffide käe alla. Kel on ideid, mida minusugune saaks kodus teha, oleksin väga tänulik!
TJT

Liikumisest

Kirjutan eelmise kirjatüki kommentaarist inspireeritult, mida meie oleme oma laste liikumise arengu soodustamiseks teinud. Alustades tagantpoolt, siis meie teises klassis käiv tütar hüppab kaugust üle kolme meetri. Mina olin ka omal ajal heade lennuomadustega, aga üle kolme meetri hüppasin kolmanda klassi lõpus. Jookseb ta ka hästi kiiresti ja on üsna vastupidav. Kuidas see on juhtunud lapsega, kes ei taha mingit sundi (ja vanemad on tal kah samasugused - ei poolda sundimist)?
Meie tütar oli juba minu kõhus väga aktiivne. Lausa tülikas oli sellega alailma, eriti võrreldes pojaga, kes liigutas end täpselt nii vähe, et ma võiksin veenduda, et tal on jätkuvalt kõik hästi. Nii ka esimestel elukuudel oli tütar väga aktiivne, läksin tema ühekuuseks saades ka titade võimlemisringi - peamiselt soovist õppida massaaživõtteid, mis aitaks gaasivalude korral. Vahelduva eduga me käisime seal võimlemisringis üle kahe aasta. Vahepeal paar kuud ei käinud ja siis jälle käisime. Kuigi me tütar üldiselt keeldus seal kaasa tegemast.
Titade akrobaatikaraamatut (Vello Vaheri "Võimlemine väikelapsega") uurisin ka ja tegin üht-teist järele. Kuna see laps nagunii nõudis pidevat tegelemist, sai temaga üsna iga päev võimeldud. Kahe ja poole aastaselt hakkasime ka basseinis käima, algul mõne korra juhendajaga koos (paarikuise lapsega ka proovisime, aga siis ei sobinud meie tundlikule tütrele see lärmine keskkond). Edaspidi ise.
Meie poeg oli algul nagu noor buda. Lebas, õnnis naeratus näol nii ehk naa ja liikumine teda suuremat ei huvitanud. Arst vaatas, et laisavõitu laps ja saatis massaaži. Tegelikult saatis arst mingite valede toonuste pärast ka tütre massaaži ja ujuma, aga laps ise keeldus sellest. Ta lihtsalt ei talunud võõra inimese puudutusi. Õppisin siis poja kõrvalt ise ka natuke masseerimist ("Beebimassaaž") ja võimlesime ka, aga oluliselt vähem kui tütrega, sest laps ise ei olnud nii huviline. Ja kuhugi tundi ei jõudnud me ammugi. Selleks polnud lihtsalt kummalgi tahtmist.
Ronima hakkasid mõlemad enne kui kõndima ja mina pole neid selles peagu kunagi takistanud. Kummuti sahtlite ronimiseks kasutamise keelasin ära, pärast seda, kui oleks võinud juhtuda suurem õnnetus (pääsesime ehmatuse ja maiste kuludega, kui kummut ümber kukkus). Aga muidu olen seisnud kõrval ja juhendanud, kuidas seda turvaliselt teha. Minu meelest on ronimine suurepärane võimalus harjutada tasakaalu ja oma keha tundma õppida.
Ronimise ja akrobaatika juures on väga oluline, et turvav täiskasvanu oleks toetav, rahulik ja keskendunud, hirmunud ema võib kaasa aidata õnnetuse tekkele.

Talviti oleme püüdnud lastele jooksuvõimalusi leida. Näiteks käinud kogu perega spordihallis (vanemad kordamööda jooksevad ringi peal ja laps saab ka oma isu täis joosta ja lisaks liivakastis mängida). Tühjas raamatukogus või näitusesaalis nad muidugi tahaks ka joosta, aga sellega peab piiri pidama.
Muidugi on lapsed ka lihtsalt looduses kaasas olnud. Vanemale meeldib kohe väga. Kividel ja puu otsas ronimine on ikka ülevalpool igasugust arvestust. Isa on tütrega kaugushüpet ka harjutanud. Kõik, mida saab isaga koos teha, on ka ülevalpool muud arvestust. Neil on vahel igasugu naljakaid ja kasulikke mänge ka.
Batuut on meil ka, see on tasakaalu ja koordinatsiooni arenguks eriti hea. Üks ameerika batuudiguru väidab, et iga päev kuluks igale inimesele natuke hüppamist ära, see olla hea ka kõiksugu haiguste raviks, sest hüppamise ajal peavad kõik keharakud tööd tegema ja end igal sekundi murdosal uuesti paigutama. Sedasorti virgutus kulub ikka ära. Hüppamise kasulikkust teavad kõik lapsed, kes batuudi puudusel hüppavad oma vanemate voodis (meie voodis tohtisid nad väiksest peast hüpata, pärast sai batuut ostetud).
Väidetavalt peaks laps õppima keerulisemad liigutused nagu jalgrattasõit ja uisutamine-suusatamine selgeks enne kooli. Nii ma vähemalt olen püüdnud neile võimalusi pakkuda. Ma olen selleks targemate käest nõu ja juhatust ka saanud - ikka ja igal alal on inimesi, kes minust praegu paremini teavad. Ja enamasti jagatakse oma teadmisi ikka rõõmuga.

Nii et midagi keerulist ja väga peeneid teadmisi nõudvaid asju me polegi teinud. Aga neid väga lihtsaid ja tavalisi asju oleme püüdnud teha pidevalt, sedamööda, mis parasjagu endale ja lapsele rohkem huvi pakub. Kui täiskasvanul peaks olema paar trenni nädalas, siis lapsel seda enam. Me oleme muide ka öelnud oma väikestele lastele, et nüüd pole parata, aga emme/issi tahab väga trenni minna ja sul tuleb sellega leppida. Vanemate enda suhtumine on ka kindlasti üks mõjutajaid.
Praegu on meie tütar huvitatud põhiliselt tubastest väheliikuvatest tegevustest ja poeg pingutab kõigest väest, et õele ja teistele suurematele lastele igas asjas järele jõuda. Sööb hea meelega putru, sest see teeb ju tugevaks. Temal jälle on sellist spordimehe vaimu. Kahtlemata on ta paljude väikeste poiste kombel ka maadleja. Ja kodus vahel tantsitakse muusika saatel. Balletimuusika on selleks kohe eriti kutsuv.
Muidugi mõned lapsed ongi liikuvamad ja oma osa võib olla ka geneetilistel eeldustel, aga kasvatuse ja oma suhtumisega saavad kõik vanemad oma lastele midagi pakkuda. Ja ma arvan jätkuvalt, et rõõm võiks olla peamine liikumapanev jõud.
TJT

Matemaatikast

Lugesin eile Hannes Rummi blogi, kes muretses nende laste pärast, kes on masu tõttu töö kaotanud vanemate rahapuuduse tõttu lasteaiast ära võetud. Et nad vaesekesed jäävad nüüd alushariduseta ja kuidas neil siis koolis hakkab minema – kindlasti halvasti.
Mina söandan arvata, et iga keskharidusega lapsevanem on võimeline oma lastele alusharidust pakkuma (pealegi on Eestis lubatud lapsi koduõppel hoida kuus kooliklassi). Rõõmsa ja rahuliku koostoimimise käigus saavad kõik vajalikud alusoskused selgeks ja lugema võib koolis ka õppida.
Meie lapsed pole lasteaias ega kodus alusharidust saanud – me pole neid ametlikult lugema ega arvutama õpetanud. Kuigi tähed on huvi pakkunud ja küsimustele oleme ikka vastanud. Arvutundmine on tulnud muu käigus. Praegu nt küsib nelja ja poolene poeg, kui palju on 2+11 ja ma siis näitan talle, kuidas sõrmede peal kahest üksteist edasi lugeda. Ja veel arutab ta pidevalt, milline number on suurem kui teine – saja tuhandeni välja. Mõned tema rehkendused käivad küll mulle üle jõu – mitte ei oska arvata, mitu veoautot see suur kivi üles kaalub.
Aga on ka lihtsamaid rehkendusi. Hiljuti palusin tal lõigata suuremad seened kaheksaks ja väiksemad neljaks ja kuigi ta lõikas neid üsna suvaliselt, avaldas ta mulle paar päeva hiljem, et viieteistkümnendik on väiksem kui kümnendik. Mina sain sedasorti murdarvundusele jälile alles viiendas klassis, kui meile koolis seda õpetati. Aga kodutööde käigus võib õppida nii mõndagi, nagu tundub. Väiksem loendab lihtsalt kaasa, mitu muna koogi sisse läheb, praegu pakub pojale huvi jahu mõõtmine.
Üleeile tuli pojal mõte hakata valgest paberist lumehelbeid lõikuma. See on ka üks keeruline matemaatikaülesanne. Ka minult nõuab pingutust, et üks ilus ja huvitav lumehelves välja mõelda ja korrektselt teostada. Ja ühtlasi olen ma rahul, et sain nüüd aega välja lõigata need kujunditeread, mida ma ise lapsena teha ei osanud (käest kinni hoidvad tüdrukud näiteks). Mul on lapsepõlvest meeles terve rida sedasorti igatsusi, mida ma siis ilma vanemate abita teostada ei saanud. Aga nüüd oma laste kõrvalt saan. Praegu oli põhjust rõõmustada, et poja lumehelbed on ilusamad ja keerukamad kui möödunud talvel. Nagu ma rõõmustan ka selle üle, et ta valib endale selliseid ilmselgelt arendavaid tegevusi (nojah, TV ja arvutiga on meil lood jätkuvalt üsna piiratud - mina neid lapsehoidjana ei kasuta).
Tema vähem praktiliste huvidega õde jälle õppis omal ajal digikella numbrite järgi maailma ajalugu. Et mis juhtus 2002. aastal (kell 20.02). Ja mees pani vahepeal poja geomeetrilistest kujunditest külmkapimagnetitest neid digikella numbreid külmkapile järele tegema. Laps uuris numbri kujusid ja mina sain lapse aktiivsest suhtlemisest mõneks hetkeks köögis rahu.

Meie koolilapsel läheb siiani koolis kõigis ainetes väga hästi – vaatamata sellele, et tema alusharidus jäi lugema-arvutamaõpetamise poolest üldse saamata. Meie lasteaed on mängimise ja sõpradega suhtlemise koht. Tütrel ei paistnud lugemise vastu ka erilist huvi olevat (kui nt vanavanemad püüdsid õpetada). Nagu Steiner väidab, on intellektuaalsete asjade aeg käes siis, kui lapse hambad on vahetunud (enne on keha jõudude aeg, kuhu ei maksa vahele segada). Ja nii see on meie tütrega ka läinud. Äkki tekkis kõige vastu huvi ja kõik hakkas ludinal minema – tõele au andes küll veidi enne esimesse klassi jõudmist.
Nii et häda pole mitte alusharidusest ilma jäämises, vaid selles, et vanemad ei oska töötustressi või vähese rahaga toime tulla. Õnnetu vanem pole lapsele suurem asi kaaslane. Ja sõpru ei asenda ka miski, selles ma olen Hannes Rummiga päri. Neid on meie lastel vaja olnud juba neljaselt (aga enne ka mitte).
See on teine teema, et Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kellel pole korralikku toitu. Ja see on ka tõeline probleem, millega eriti keegi ei tegele. Nagu ka vanemate stress võib lapse arengule tõsiseks takistuseks saada. Ja selliseid vanemaid on ka suure sissetulekuga inimeste seas väga palju. Aga sellest me ei taha hoopiski midagi teada.
Las elu olla lill.
TJT