Virtuaalse maailma lood

Vaatasin, kuidas meie poeg arvutis ühte tapamängu mängib. Jookseb väga seksika naise kujulisena, püss käes, tulistab, vahepeal lehvitab kirvest ja lõhub paari hoobiga suure kuuse pilbasteks, tormab kaunilt kujundatud maastikul või majas edasi, tulistab vasakule ja paremale teisi tegelasi e kusagil mujal teistes arvutites istuvaid mängijaid...

Nojah. Mehed peavad natuke võitlejad vist ikka olema. Poisid vist on sellised. Väiksena mängis meie poeg puumõõkadega ja tegi harjutusi vanalinna päevadelt ostetud hellebardiga, siis tulid plastmassist püssid. Siis arvutimängud.

Nüüd ta siis jookseb virtuaalsetel maastikel ja tapab teisi võitlejaid, kellest osa on naise kehaga. Seeskin e väljanägemine selles mängus lihtsalt antakse mängu alguses, seda ei saa ise valida. Kord oled mees roosal barbiehobusel, kord naine.

Mind häirib, et selles mängus on kasutusel ka nais-skinid. Sellega on loodud pretsedent, sündinud on uus normaalsus tappa naisi. Ma olen üsna palju üksi ringi kolanud ja tundnud end selles suhtes turvaliselt, et naisi ei lööda. Muud ohud on, aga tappa ikka ei anta. Minu põlvkonna jaoks oli see kuidagi nii iseenesestmõistetav ja mulle andis see paljudes olukordades turvatunde. Ma saan aru, et koduvägivald ikka on ja muud pahad asjad ka, aga üksi ringi kõndivat naist sellised asjad seni justkui ei ohustanud, sest tundus nii enesestmõistetav, et mehed kaklevad meestega, kui on vaja kellegagi kakelda. Uus virtuaalsest ruumist väljakasvav normaalsus on see, et iga vaenlast võib tappa. Pole vahet, kummast soost ta on. Peatumata pikemalt sellel, mille alusel sellistes mängudes vaenlase staatusse satutakse.

Mängudest saab elu. Meie puumõõgaga vehkivast lasteaialapsest sirgus vägev võitleja spordiradadel – tema vaim on ikka üsna murdmatu ka siis, kui keha võimalused alati järele ei tule ja tuleb tugevamale vastasele alla vanduda. Spordis võtavad mehed ikka meestega mõõtu ja poisid poistega. Milliseks kujuneb edaspidi päriselu, kui paljude poiste virtuaalne maailm on selline? (Ja mis on üldse nende loojate peas, kes selliseid mänge loovad?)

„Kuidas ma siia sain, no kuidas ma siia sain...,” ümiseb Silver Sepp ühes laulus. Ma ümisen ka nüüd. Igal juhul on see hoop mu kohati üsna androgüünsele mõtlemisele (vt seda lugu). Mingi piir sai ületatud ja see teeb haiget.

TJT

Meie rikutud lapsed

"Ise me rikume oma lapsi," lõpetas oma jutu minuealine meesterahvas. Ta oli kuulanud, kuidas pealinna peenema kooli tütarlapsed oma tulevikuplaane arutasid. Üks arvas, et alla nelja tuhande tema küll midagi tegema ei hakka. Teine arvas, et tema üldse ei hakka midagi tegema, parem leiab rikka mehe. Kolmas arvanud selle peale, et mees võib ära minna, laps tuleb selle mehega saada. No ja siis see viiekümnele lähenev, oma elu ise üles ehitanud meesterahvas kuulas vaikselt pealt ja imestas, et kust sellised soovid tulevad. Tema on paarkümmend aastat pingutanud, enne kui võib endale ja oma perele midagi rohkem lubama hakata. Ja firmal on ikka veel võlad (ja sellel perel läheb materiaalselt tegelikult päris hästi).

Hiljuti kuulsin bussis, kuidas inimesed arutasid, et noored tahavad 1400 eurot kuus kätte saada. Esimese tööotsa eest. Et üldse midagi teeks.

Mõtlesin, et eks ju meiegi ole oma lapsi rikkunud. Ja et kuidas me omal ajal ise kasvasime. Ja mis see hea oleks. Tänapäeval on internet täis neid õpetusi, kuidas tuleb end väärtustada ja kohe palju tahta. Kõike ja kohe ja palju. Ja küllus on kõigi jaoks olemas, tuleb ainult see vastu võtta. Lihtsalt pea end selle vääriliseks ja raha tuleb (ja need teised, vaesed, on ise end sellisele elule määranud, neist pole vaja midagi arvata, las arenevad omasoodu.) Selline n-ö vaimseks peetav lähenemine maisusest. Aga ikka et kohe ja palju ja elu on maiste mõnude nautimiseks.

Maistel väärtustel põhinev maailm on suur ja lärmakas. Tegelikud vaimsed väärtused nagu kaastunne, hoolimine, ausus, meelerahu... ei paista esmapilgul nii väga välja. Neid loosungite lehvides ei levitata.

Jäin mõtlema. Et kui oleme oma lapsed ära rikkunud, eks me ole siis vähe juhatust andnud või sellist juhatust pakkunud (vähemalt keskkonna loomise mõttes). Ja miks nii? Kas oleme ise samasugused? Vähe juhatust saanud, kuidas vaimsemalt elada? Kas seda tahab elu meile (praegu nt mulle) näidata? Ma olen nõutu.

Hiljem lisatud. Pärast ma mõtlesin seda ka, et ega seda paari episoodi pole vaja üledramatiseerida. Eks me kõik ole mõelnud, mida raha saamiseks teha ja võibla ka seda, mida suure rahaga teha – kui selleks peaks juhust olema. Pigem ma näen sedasorti rahanumbrite ihaldamises ohtlikku lõksu (räägitakse, et mida rohkem seda on, seda rohkem seda tundub puudu olevat, kuni kogu elu keskendub raha saamise või kulutamise peale mõtlemisele ja nendele tegudele... aga see on pigem raha orjuses elamine kui enda inimliku potentsiaali realiseerimine). Pigem ma suunaks lapsi külluse mõtteviisile – mul on piisavalt ressursse, et tunda end hästi ja teha seda, mis on minu tegemine siin ilmas.

Endas ma leidsin lapsepõlves kuuldud-loetud muinasjuttudest pärineva vaesuse idealiseerimise ja see pole kah õige. Vaesus ei anna võimalust oma potentsiaali välja arendada ega realiseerida, sest ka see sunnib liiga palju kõrvalisele keskenduma. Ma arvan, et parem oleks keskenduda sellele, mis on minu jaoks õige. Nii ma püüan oma lapsi ka suunata, aidata neil mõista, mis on nende jaoks õige. Ja see võib olla päris raske ülesanne.

TJT