Kui mina laps olin, kehtisid väga kindlad ja kitsad maitsekriteeriumid. Täpselt oli paigas, mis värv millega sobib ja kui kirju tohib üks riidetükk teise kõrval olla. Minu mälu järgi pidi inimese väljanägemine olema üsna tagasihoidlik ja ühevärviline, toon toonis. Osa sellest maitseeelistusest on põhjamaise tagasihoidlikkuse tagajärg, osa ehk nõukogude kasvatuse vili. Iseasi, kui väga õnnestus seda maitsejuhist nõukogude tegelikkuses ellu viia.
Mäletan, kuidas tegin kord lasteaias naistepäevakaarti. Kasvataja nagu neid tollal nimetati oli välja valinud punase, oranži ja lilla värvi. Teisi kasutada polnud võimalikki. Tegin väga ilusa kaardi enda meelest. Emale üldse ei meeldinud. Sest need värvid ei sobivat kokku. Mulle jälle meeldis võimalus midagi nii hullu kokku panna. Väga rokk kogemus, siiani mäletan.
Suuremaks saades hakkasid mulle sootuks teised värvikombinatsioonid meeldima. Kunagi nt lugesin, et Hiinas (või Jaapanis?) olla kollase ja roosa kombinatsioon õnnetoov kooslus. Vaatasin esimest korda elus sellele värvikomplektile otsa ühes emadepäeva lillekimbus ja hakkas meeldima. Praegugi meeldib mulle kodus kanda neid värve koos. Tõesti kerge, rõõmus ja õnnelik on meeleolu, mis neid saadab.
Aga mida ma oma lapsele õpetan? Et need värvid sobivad ja mõned teised pigem mitte. Ja tema kasvab suureks teadmises, et ühed värvitoonid on teiste sõbrad ja teisi ära parem kokku pane. Et siis suurest peast sellesse omad muudatused sisse viia, ma väga loodan. Sest poleks ju suurem asi elu jäädagi ema värvieelistustesse pidama. Aga ma ei saa talle oma eelistust ka vahendamata jätta. On see siis nüüd enda või ehk kasvatuse viga?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar