Liimisin PVAga üht vidinat ja tita tahtis ka kohe asjale. Kõike ju vaja ise teha, teadagi. Lõpetasin oma kleepetöö ära ja keetsin lapsele titaliimi (tärklisest). Võtsin välja suuremast lapsest jäänud värvilisest paberist lõigatud lihtsad kujundid: ring, kolmnurk, nelinurk. Andsin titale pintsli ja aluspaberi kätte ja ta asus usinasti liimi paberile kandma. Ise lõikasin kõrval uusi kujundeid juurde. Nagunii olnuks riskantne midagi muud teha, suure koristamise oht nimelt. Kui suur osa aluspaberist oli liimiga koos, pani ta neid värvilisi kujundeid ka sinna peale. Ja siis jälle võttis küljest ära. Ja ladus ülestikku. Tükk aega omaette ametis.
Pärast ma ladusin ise liimist vettinud kujundid pildile laiali: täitsa tore sai ja laps sai ehk selle kogemuse ka, et võib teha nt kleepetöö, mis näeb mingisugune välja. Pool tundi läks nagu lennates. Mis jutt see on, et väike tegeleb ühe asjaga 90 sekundit? Võibla siis, kui lapsele lakkamatult uusi ja igavaid vidinaid ette anda. Ma arvan, et need värvilised plastmassist vidinad on enamasti kõik igavad, ka need, mis teevad (minu meelest koledat) häält või saab neis mingeid osi liigutada – nendega nad jah ei mängi kuigi kaua. Ise ka ju ei viitsiks sellisega jännata.
Kui laps leiab tegevuse, mis teda huvitab, siis ta tegeleb ka aastasena sellega pool tundi. Ma arvan, et seda peaks soodustama, sest see annab lapsele võimaluse keskendumist harjutada. Ja kõik saavutused tulevad hiljem ikka läbi pühendumuse, süvenemisoskuse ja võime teha tööd.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar