Puhkama õppimisest

Viimasel ajal olen sageli kohtunud seisukohaga, et vanem kui kolmeaastane laps ei vajagi päevaund. Mind paneb see seisukoht imestama.
Meie suurem laps ka kolmeselt ei tahtnud päevaunele jääda. Aasta või paar oli tõesti suur pingutus ta voodisse ja magama saada (tunnistan, et mõnikord ma ei viitsinud seda teha), aga ma arvan endiselt, et see oli seda väärt. Ja enam me ei pea oma viiesele selgitama, miks päevaund on vaja või et seda üldse on vaja. Ta magab mitu korda nädalas ja tunnistab ise ka, et tema elu on toredam, kui ta on puhanud.
Miks vanemad ei taha oma lapsi päevaunele panna? Kas see on teadmatus, laiskus, hoolimatus või ehk veel midagi? Andekaid lapsi kirjeldades nimetatakse sageli nende keskmisest väiksemat unevajadust. Kas meie praegusel edukultuse ajastul üritatakse väikelapsi edukamaks puššida, omistades neile väikest unetarvidust? Ma oleksin nagu kuulnud uhkust emade hääles, kui nad räägivad oma lastest, kes päevaund ei vajavat. Et näe, minu laps on juba nii tugev / hästi arenenud / küps. Ma kardan, et see võib kurjasti kätte maksta, kuigi võibla mitte kohe.
Miks ma arvan, et seda und siiski vaja on? Kõigepealt kindlasti luustiku arenguks (laps kasvab magades) ja meele puhkamiseks. Beebi, tita ja koolieelik peab iga päev palju asju õppima, tema elu on intensiivne, millise perioodiga ka tegemist poleks: kes õpib kõndima, kes kõnelema, kes kingapaela kinni panema – need kõik on väga olulised ja rasked asjad, kui veel ei oska. Lisaks veel igapäevaelu oma kirjususes ja linnas ka stressirohkuses. Kahjuks on paljude laste vanemad ise ka üleväsinud ja vajaks abi. Või oleks neil endal vaja puhkama õppida?
Mina armastan ise ka teha sagedasi, aga lühikesi sügavaid puhkusi. Lõdvestav harjutus, mõtluseminut, tukastus – ja päev jätkub säravama ja rõõmsamana. Emadel on vaja varahommikust hilisõhtuni heas toonuses püsida ja nii seitse päeva nädalas (teistel ka, minugipärast). Sedasama puhkamise ja enese laadimise kunsti võiks õpetada ka lapsele.
Päevauni on kõige lihtsam vorm lapsele puhkamist õpetada: kuidas leida endas rahu, peatada mõtted, koondada ja minna mõneks ajaks uneilma. Ja võib-olla on hoopis huvitav ärgata ja vaadata, mis on maailmas vahepeal juhtunud. Kasvades usalduses, et kõik vajalik jõuab temani nii kui nii.
Tipp Ja Täpp