Lugesin Anatoli Nekrassovi „Emaarmastusest” kui kole on, kui emad pühendavad oma elu lapsele (pigem just pojale) ja toovad ohvreid ja jätavad oma elu elamata. Eestis see vast väga suur probleem pole? Mina pole õnneks selle all eriti kannatanud – minu ema sai ikka üsna hästi ka laste kõrvalt oma elu elada. Ja ma eriti ei tea, et eestlastel selliseid kombeid oleks, minu tutvuskonnas näited puuduvad. Aga ma usun tõesti, et see võib olla lapsele kole taak, kui ta peab eluaeg teadma, et tema ema on tema elule endaoma ohvriks toonud.
Kas ohvrilamba tallel ehk siis teise põlve ohvritallel saabki üldse oma elu olla?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar