Isadepäeva järel

Lugesin esmaspäevasest Päevalehest isadepäevateemalisi artikleid ja ohkama võttis, et inimesed ei saa laste hooldusõigust jagatud (ja et homoseksuaalsetel on see veel eriti keeruline). Et emad ei lase oma lastel isadega kohtuda ja polegi nendega siis midagi ette võtta. Lasin pilgu üle selle pika rea, mida meie laste isa on neile andnud ja mida ma ise olen oma isa käest saanud ja mida minu vanemad on oma isadelt saanud.... seda kõike on väga palju. Need loetud isad on kõik saanud oma lastega koos olla ja me kõik oleme sellest palju rikkamad juba mitmendat põlve. Meie oleme isadelt saanud ka turvatunnet ja see pärandub põlvest põlve (mina laste emana olen ka turvatunnet saanud sellest, et laste isa meid igat moodi toetab). Koos on parem.

Isadelt tuleb annete sügavamat mõistmist ja toetust nende annete ellurakendamisele. Andeid tuleb hooldada ja minu kogemuses on see just pigem isade töö. Minu kogemuses on emade töö hoida lapsed tervena tervisliku toidu, mõistliku päevakava jms kaudu. Isad on need, kes viivad lapsi liikuma, innustavad maailma sügavamalt mõistma, süvenevad nende annete omapärasse ja vaatavad, mida nende annete hooldamiseks on vaja teha – ükski anne ei puhke õitsele ilma sobiva keskkonna ja mõtestatud sihipärase tegevuseta.  Mitte et emad ka ei võiks seda kõike teha, aga emad üksi kõike ei jõua ja ei peagi jõudma (või ei jõua nad selle kõrvalt enam enda elu elada). 

Isade olulisusest räägitakse liiga vähe. Kuidagi on juurdunud see arusaam, et ema on lapse jaoks a ja o. Minu kogemuses on isad vanemana sama väärtuslikud ja võimekad kui emad. Selle võrra veel eriti väärtuslikud, et ühiskondlik stereotüüp neid vanemarollist kuidagi kõrvale tõrjub ja vähemalt varem pidid isad tegema ekstrapingutuse, et oma vanemlikke andeid rakendada, sest ühiskondlik eelistus on emade poole kaldu. [Kui mina selles blogis siin isadusest liiga vähe räägin, siis selle pärast, et meie laste isa ei soovi, et ma tema tegemisi kajastaksin. Ma hindan väga seda, mida ta teeb ja olen iga päev paljude väikeste asjade eest väga, väga tänulik.]

Eesti meediat lugedes võib meel ikka nukraks muutuda: kui palju ära tundmata ja lahendamata valu maailmas ringleb ja kui palju uut jama see sünnitab. Tegelikult on elu palju ilusam... nende jaoks, kel kuidagi on õnnestunud jamade ringist välja murda. Mulle tundub, et just see enda jamade lahendamine, valu muutmine kerguseks võiks olla mõistlik sihtpunkt või ajaviide, kui üldse peab mingi sihtpunkt ja ajaviide olema. Ma olen tänulik kõigile isadele, kes oma lapsi ja nende emasid toetavad. See juba iseenesest tähendab, et edaspidi on meil siin vähem jama ja rohkem kergust ja rõõmu ja rahu ja koostööd ja kõike muud toredat. Sest ühes pajas mitut suppi ei keeda. Ühiskonna mõju puudutab kõiki inimesi.

Jõudu, edu ja rõõmu meile kõigile sellel teel!

TJT

Kuulamisi-taipamisi

Mu tütar heitis mulle ette, et miks ma tema peale pahane olen. Mulle tundus, et mu pahameel on õigustatud, sest asjad peavad olema nii, nagu mina arvan ja et tema korraldab segadusi, mis on mind kurnanud ja ära tüüdanud. Mitu päeva arvasin, et ma võingi pahane olla. Siis mulle tuli meelde, mida ma kunagi olin otsustanud. Kui mu tütar alles päris väike oli, lugesin „Targa lapsevanema” raamatust, et laps tajub pahameelt karistusena (ja muidugi paljud vanemad kasutavadki meelega pahameelt karistuse ja kasvatusvahendina). No ja et karistus ei vii elu edasi, ei aita last oma tegevuse tagajärgi ega teiste inimeste tundeid ega olukordi mõista ja kui laps ei mõista, siis ta ju ei saagi teine kord paremini käituda. Siis kunagi 15+ aastat tagasi ma igatahes arvasin, et mina küll lapse peale pahaseks ei saa. Tegelikult muidugi sain. Isegi kui püüdsin, ikka juhtus, et sain pahaseks. Aga niikaua, kui mu tähelepanu püsis emarollil, ma enamjaolt siiski suutsin seda vältida. Nüüd, kui mulle on sageli tundunud, et aitab küll sellest vanemlusest, oli see mul isegi meelest ära läinud. Enda lapsepõlvest saadud programmid on ikka nii palju enda soovidest üle.

Nüüd lugesin seda pikka ingliskeelset juttu ka ja panen siia lingi. Äkki kedagi aitab. Artikkel on sellest, et teismelised ei vaja kontrolli enda tegevuse üle, vaid toetust ja ühendust, ka siis, kui asjad untsu lähevad (ja siis veel eriti). Ja et ärgu vanemad võtku isiklikult, asjade untsukeeramine on täiskasvanuks saamise osa nagu kukkumine käis kunagi kõndimaõppimise juurde. Igas vanuses inimesel on abiks, kui keegi aitab neil vaadata, kuidas nad elavad ja mismoodi nad oma maailma loovad. Ja mida nad tegelikult sooviksid luua ja mida selleks tegelikult tuleks teha. Vahel mulle tundub, et emad peaks terapeutideks ka hakkama. Vähemalt iseendale küll. Et see kuulamine tuleks välja just nii tervislikult, nagu selles pikas artiklis kirjas on ja inimeste vahel saaks olla sellised suhted, nagu me tegelikult ju kõik sooviksime.

Mul ikka väga pikaliselt tuleb see taipamine, et vanemlus ei lõpe laste kooliminekuga, vist isegi mitte ülikooli minekuga (või mis iganes see ellu astumise verstapost kellelgi on).

Kokkuvõtteks. Igatahes mina sain selgeks, et pahameel on alati kohatu. Inimestel, eriti veel täiskasvanuikka samme astuvail inimestel on täielik õigus teha oma katsetusi ja eksida. Inimestel on õigus teistele eesmärkidele ja lähtekohtadele ja sellest lähtuvalt ka teistele valikutele ja eelistustele kui minul. Kõigil inimestel on õigus unistustele ja oma lahenduskäikudele. Ja meil kõigil on õigus oma tegemistega ebaõnnestuda, olgu siis enda või teiste vaatenurgast. Inimestel on rahuldamata vajadused, mis neid liikuma panevad. Inimesi käivitavad emotsioonid. Selles segapudrus on paratamatu, et inimesed, eriti lähisuhetes üksteist häirivad (kui nad on sellisel arengutasemel nagu mina praegu). Ja pahameel ei ole mitte kunagi mitte kellegi suhtes õigustatud, aga see on inimlik ja minul ka juhtub (ja ma saan aru, et ma ebaõnnestusin seekord ja proovin uuesti). Selline taipamine tuli selle pikaleveninud protsessi käigus, mille kohta on siin blogiski üht-teist lugeda.

Vanemaroll pakub lõputult arenguvõimalusi ja impulsse ja ma tänan selle eest. Ja ma tänan võimaluse eest siin lugejaskonna kaasabil selgemalt ja täpsemalt mõelda kui ma oma peas iialgi viitsiksin. 

Hiljem lisatud. Kui ma veel vaatasin oma tundeid ja mõtteid teismelise tütre emana, siis ma taipasin ehmatusega, et need polnud mitte minu, vaid mingid rollitunded ja -mõtted. Ma olin meediast võtnud vastu teismelise tütre ema rolli, programmeerinud end selle järgi ja hakanud tundma ja mõtlema nii, nagu teismelise tütre emal on „ette nähtud” – ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Igasugust meediat tuleks tarbida väga ettevaatlikult, tunnetades, mis on õige minu jaoks ja mis on vastavuses suure tõega. Kui mu tähelepanu läheb kuhugi mujale, siis käivituvad need automaatsed programmid, mis on hajameelsuse hetkedel minusse sisenenud. Neid programme on väga palju, eks ma ole suure osa oma elust hajameelne ja tähelepanematu, eraldatud endast ja suurest tõest. Nagu suur osa inimkonnast, kahjuks. See teebki meid manipuleeritavaks. Eks suhteteemalisi kirjutisi kirjutavad ka ju sellised inimesed, kes ei anna enda kallutatusest endale aru või lähtuvad kellegi välisest juhisest. Palju õnne meile sellises maailmas elamise puhul!

Veel hiljem lisatud. Ikka vaatan ja vaatan oma pahameelesid. Et neid tõesti on nii palju! Jah, eks ma omal ajal tekitand paljudes täiskasvanutes pahameelt ja nii on pahameel saanud mu sisekõne oluliseks osaks. Ma soovin selle ära muuta. Aitäh, et teada sain ja taipasin.

TJT