Meie matemaatika

Sain inspiratsiooni Merje koduõppe leheküljelt, eriti just matemaatika postitusest. Seega täna teemaks matemaatika meie kodus.
Kuivasime pärast ujulaskäiku ja viieaastasel hakkas hirmus igav. Mingi igavuse nakkuse on kusagilt saanud, viimasel ajal oleme sageli selles hädas.
Issi mõtles välja sellise mängu. Põrandal oli kaheksa pooleteisemeetrist ruutu - keraamilistest plaatidest muster, kui täiskasvanutele lihtsamas keeles öelda. Koos anti igale ruudule number nullist seitsmeni ja siis issi ütles ühe numbri ja laps jooksis sellesse ruutu. Nullist seitsmeni sai päris hästi joosta edasi-tagasi. Kui issi ära tüdis, võtsin mina numbrite ütlemise töö üle. Meie lapsed nii kergesti ei tüdi. Niisiis ütlesin numbreid. Ja siis ütlesin negatiivseid arve ka: miinus üks ja miinus seitse tavaliste arvude vahele. Väga suuri ei ütelnud, sest need miinusarvud olid trepiastmed ja pole vaja seal palju joosta. Ja ma olin uhke ja rõõmus, et ta hoobilt ühegi seletuseta ise jagas ära, et miinusarvud on nullist väiksemad. Kraadiklaas on meil väga tuttav asi juba ammu: laps läheb enne õueminekut ise vaatama, mitu kraadi on (mina siis ütlen, kui sooje riideid vaja). Eks ta selle pealt õppis.
Laternapostivahesid ta arvutab ka. Kui muidu hästi ei viitsi kõndida, siis läheb nii mitu postivahet edasi, kui mitu on kahe öeldud numbri vahe. Nii kõnnib päris nobedasti kohe, matemaatikahuviline laps.
Kui keegi arvab, et ujula või avalik tänav pole meie kodu, siis muidugi on neil õigus. Aga samas: väikese lapse kodu on ema(-isa) juures.
Pooleteiseaastane lahendab praegu eriti keerulist ruumilise mõtlemise ülesannet, kuidas saada sokki õigetpidi jalga – ikka tahab varvas minna kanna kohale. Ületamatult keeruline ja lahendamata mõistatus veel seni. Ja kuidas saada kaelusmüts õigetpidi pähe. Paneb pea näopoolt sisse ja siis jääb kogu see müts nagu elevandi lont talle ette rippuma.
Tipp Ja Täpp