Olen kuulnud lasteaiaõpetajaid kurtmas, et tänapäeva lapsed ei oska enam rollimänge mängida. Või kui, siis kehastavad pigem seebiooperite kangelasi või poptähti. Aga päriselu ei ole moes. Ja see tundub halb, sest kui päriselu mängud jäävad mängimata, jääb lapsel kodu- ja koolimängu tunne saamata. Ja proovimata, mismoodi on olla ema või õpetaja nahas. Lasteaias pole ka tänapäeval enam aega mängimist õppida, peab kooliks valmistuma kõikse aeg.
Kuulsin rollimängu tähtsust ülistavaid jutte juba esimese lapse titapõlves, aga ei osanud nagu ise ka lapsele neid mänge õpetada. Tasapisi nüüd olen õppinud. Laste pealt. Meie suuremal lapsel käis varemalt üks koolitüdruk külas. Ja see koolitüdruk oskas imetoredasti titaga mängida. Vaatasin eemalt, nautisin ja rõõmustasin. Nii see meie laps need mängud ikka selgeks sai ja õpetab nüüd titale. Panen siia üht-teist kirja.
Esimene rollimäng, mille meie laste issi esimesele lapsele õpetas, oli kallikallimäng. Üks mõnus pehme mänguloom tuleb ja teeb lapsele kalli. Ja teisele mänguloomale kalli. Ja loomad teevad üksteisele kalli. Sellise mängu õpib juba nulliaastane selgeks. Ja mängib mõnuga. Peaasi, ta tunnetab, et kõige tähtsam on armastus.
Järgmiseks tulevad tänapäeva lastel teadagi helistamise mäng (mõne klotsitaolise abivahendiga, mis meenutaks mobiiltelefoni). Ja siis ehk mängulooma kõndimise ja söömise mäng. Lapse käes olev loom kõnnib. Või sööb. Ja laps annab talle toitu.
Meie pooleteisene armastab auhimängu. Õde paneb talle paela üle kere (kaela ümber on täiesti keelatud!; ja paelad on kõrgel, neid peab ema käest küsima) ja läheb auhiga jalutama. Vennake käputab rõõmsalt ringi ja ütleb, et ta on auhi. Ja siis läheb õde sööma ja paneb auhi ketti ukselingi külge. Nojah. Juhtub.
Milliseid rollimänge Sinu lapsed mängivad?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar