Enne esinemist

Muusikaõpilastel on palju kohustuslikke etteasteid - nii esinemisi peredele kui arvestusi-eksameid õpetajatele. Eks need ole ikka pingelised ajad introvertsemale tüübile, kes tegeleb muusikaga muudel põhjustel kui enese näitamiseks.

Täna on tütrel arvestus ja see tekitas juba eelmisel päeval omajagu stressi ja segas õhturahu. Tegime koos EFT-d e koputamist, selleks tuli kõigepealt leida, milline emotsioon vaevab ja siis koputasime selle meridiaanidelt välja (mina olen seda õppinud ainult Youtube’i videotest, aga toimib ikka, mina ka saan mõne minutiga endas rahu majja; aga vahel on vaja mitu ringi teha, kui emotsioonide kihistusi on rohkem). Veel piserdas tütar endale piparmündi lillevett, mis samuti pinged üsna hästi välja lülitab (mõnele meeldib meliss) ja ma panin talle hommikul kooli kaasa pudelikese Bachi õietilkadega. Larch aitab end vastutusrikaste kohtumiste eel enesekindlamalt tunda, Cherry Plum aitab ka pingeolukorras oma keha kontrollida ja White Shestnut peatab peas tiirlevate muremõtete karusselli (teistel inimestel võivad sarnases olukorras olla muud mured ja neid aitavad siis teised tilgad).

Kirjutasin selle loo eile [siiamaale] valmis ja siis lõin põnnama (tegelikud lõpud said kirja hiljem ja kommentaariumisse). Polnud nagu pealehakkamist seda välja panna. Eks nii palju, kui on lapsi ja lapsevanemaid, on ka erinevaid arusaamu sellest, mis on hea. Kuidas on hea. Mida keegi vajab. Ma olen omajagu kriitikat* saanud enda vanemluse stiili kohta (eks ma olen selle muidugi siia-sinna vaatamiseks/sihtmärgiks välja pannud). Ja eks ma teen paljuski neid asju, mida ma oma lapsepõlves ise oleks soovinud, et mulle tehtaks; niisiis lähtun sageli enda, mitte lapse vajadustest. Suur osa minu vanemlusest ongi enda sisemise lapse tervendamine ja kinnitus minu lapsepõlve minale, et selline vanemlus on siiski võimalik (kuigi saan täiesti aru, et tolles ajas ja nendes oludes poleks see võimalik olnud, mh info puudusel). Kahtlemata olen ma vanemana ka ebaefektiivne. Mõni teine ema saaks sama aja- ja energiakuluga viis last üles kasvatatud. Kahtlemata ma koban ja otsin ja püüdes vanu mustreid lammutada, teadvustada ja uusi viise otsida kulub kõiki ressursse. 

Niisiis tegelesin eile ja ka täna hommikul veel jupi aega enda sisemiste teemadega. Iga väljakirjutamine on millegi lõpp ja millegi algus. Siis otsustasin, et panen ikka selle teksti välja, lihtsalt endale kinnituseks, et mina luban endal selline vanem olla. Jälle üks väike armastuse võit hinnangute üle. Iseendas muidugi.

* Mis sorti kriitikat ma kuulen? Üks levinum sort on see, et ma poputan lapsi üleliia, lahendades nende eest nende arenguülesandeid ära ja nad ei saa seetõttu oma kogemusi kätte või jäävad nõrgaks. No proovi ise seista üksi saalitäie rahva või õpetajate ees, avada neile oma süda ja kõnelda armastusest nii nagu Sina sellest aru saad ning seda kõike mitte oma armsas emakeeles, vaid vahendina viiulit kasutades (kes ei tea, siis viiulil on tehniliselt raske õigeid helikõrgusi kiiresti üles leida ja mõne emotsiooni tagajärjel käed enam ei liigu nii, nagu vaja). Kui oled selle või mõne analoogilise julgustüki ära teinud ning asjakohase tagasiside vastu võtnud ning endas põhjani läbi töötatanud, siis räägime edasi, mis on nõrkus ja mis on tugevus. Ja kes on nõrk ja mida inimene peaks suutma, selleks et tohtida olla. Ja mis tundeid see kõik meis tekitab. Ja mida me ise teistele teeme. Ja kõike seda muud, kuhu see viib. Veel parem, ärme räägi nii palju. Vaikime ja tunnetame. Oleme rahus.

Hiljem täiendatud. Ingridi kommentaar meenutas mulle, miks ma seda lugu üldse kirjutama hakkasin – enne kui omadega rappa läksin. Ma olen kordi vaadanud, kui kiiresti mõjuvad tasakaalustavad abivahendid mu tütrele. Ja mõelnud sinna juurde, et kui kõigil maailma holistikutel ja metameditsiini inimestel peaks õigus olema ning haigused on põhjustatud vastavatest mõttemustritest, siis selles eas on ülimalt lihtne neid ära hoida, sest need pole veel kinnistunud, juurdunud, kivistunud. Kui see noor inimene ise tahab oma asjadega hästi hakkama saada ja võtab suuna tasakaalu leidmisele, siis see õnnestub kergelt nagu tolmu pühkimine (vrd põlevkivi kaevandamisega hilisemas eas sama toimetus). Kui vildakad mõtted ja tunded jätta vildakaks selles eas, siis see vildakus aastatega süveneb ja 30 aastat hiljem on sellele lisandunud veel teisigi vildakusi, kõik need on omavahel keerdunud ja umbsõlmi moodustanud, nii et olukord on palju keerulisem ja tasakaalu saavutamine nõuab palju suuremaid pingutusi. 

Mulle tundub, et kui ka muud mitte, siis vähemalt võiks teismeeas saada aimu, kui palju on inimesel võimalusi end aidata. Minu tolle (või ehk veidi vanema) ea arusaamas oli ainult alkohol abiks ja see on veel kiirem viis omadega rappa minna. Praegu on noortel igasugu teadlikkust muidugi palju enam, üldse on ka infot rohkem, aga küpsema inimese juhendust ja tuge kulub ära ikka.

Hiljem lisatud. Ma olen päri, et targaks saame me eelkõige enda kogemusest või paremal juhul teisi jälgides, kuid selle vältimatu eeltingimus on ikka kogemuse mõtestamine. Lihtsalt end pidevalt ära kõrvetades ja imestades, mis see siis nüüd oli, ei jõua ju kuhugi. Vaja on mõista, et vastu kuuma nõud ei ole vaja kätt panna. Nii on kõigi teiste asjadega ka. Isegi täiskasvanu vajab enda kogemuste mõtestamiseks arukat, veel parem tarka kaaslast. Laps ammugi.

Sarnasel teemal siin.

TJT

Uued teed ja rajad

Olen seda blogi kirjutamist tahtnud mitu korda ära lõpetada ja imestanud ikka ja jälle, kuidas see minust veel lahti ei lase, vaid minu kaudu end ikka edasi kirjutab. Jälle tuleb uus impulss, mida on kangesti vaja väljendada ja jagada. Ma olen vist kergelt arumunud selle blogi peategelasse, enda sellesse hingeosasse, nii et raske on temast eemalduda. Eks mu ülejäänud elu vaatepunktist on see mõnus ja kerge ja tervendav ja seda selgust ja meelerahu igatsen oma tavalistesse päevadesse juurde.

Nüüd siis olen uutele radadele siirdumas, loe siit.
Ja tere tulemast mu uut blogi lugema: Lumekajaka blogi.

Rõõmsate kohtumisteni!

TJT

Teadliku õpetaja kursus

Oled oodatud osalema kursusel „Meie aja teadlik õpetaja“.

Kursuse loomine on kantud soovist pakkuda tänasele õpetajale infot ja oskuseid, mis aitavad rõõmurikkalt kanda õpetaja vastutusrikast rolli ning leida lahendusi, mis toetavad õpetajat laste annete avamisel.

Kursuse koolipäevad on korraldatud põhimõtete järgi, mis võiksid kajastuda ka laste koolipäevades. Õpe toimub läbi kogemise ning praktika. Lisaks uute teadmiste saamisele, pühendatakse aega ka enese tundmaõppimisele ning grupina tegutsemise oskustele. Koolipäeva mahub liikumist ja õues viibimist.

Kursusel käsitletavad teemad:
- Õppimise korraldus, õpikeskkond, koostöö (hoolekogud; vanemate ja õpetajate koolitused, õppekäigud jms)
- Suhtlemine, koostöö, kogukondlikkus
- Rütmid inimese elus ja looduses
- Lapse areng, terve olemine, toitumine
- Temperamenditüübid (erinevate inimtüüpidega arvestamine, töö klassiruumis)
- Isiksuse areng, teadlikkus (muusika, liikumine, vaikus, meditatsioon, eneserefleksioon)
- Loovteraapiad (liikumine, muusika, kunst)
- Ülitundlik laps, erivajadustega laps
- Muud teemad, mis kursuse jooksul esile kerkivad

Laste arvutikasutusest

Õpetajate Lehes ilmus laste arvutikasutuse teemaline artikkel, loe siit.

TJT

Blogi statistikast. Imestusega

Vaatasin selle blogi statistikat ja aru ei saa. Ma polnud kolm ja pool kuud midagi postitanud ja ikka oli üle poolteise tuhande külastuse (see teeb päevas ju üle 50 inimese) – kas see on mingi robotitega tehtud trikk või te olete päris inimesed? Pealegi pärast seda, kui ma kevadel arvasin ja teada andsin, et lõpetan selle blogiga ära. 

Kas ma tegelikult räägin siin omaette ja need arvud on mingi tehniline viga või on asi õige ja nii palju inimesi päriselt loeb, kuigi jutud on kõik vanad ja väga vanad, et mitte öelda iidsed? Tahaks küsida, et mida te, päris inimesed, siin teete, kui uusi lugusid pole? Aga ei julge küsida. Igaks juhuks. Mine tea, mis vastused võivad tulla. Igal juhul kõike kaunist minu poolt ka!

TJT

Kuidas pärl ninast kätte saadi

Kolmeaastane laps pistis pärli ninna ja niisama lihtsalt seda sealt kätte enam ei saadud, aina kaugemale läks pärl ninas. Võeti siis tolmuimeja appi ja oligi pärl lupsti käes.

TJT

Ammune pildike

Kala rookides tuli ammune pildike meelde. Tütar oli peagu poolteise aastane, kui läksime Looduse Omnibussiga Osmussaarele. Vihma kallas, meil oli kahe peale kärutäis asju (telk ja magamiskotid nt), neid poleks jõukohane üksi vinnata. Käru pandi järelpaadile, inimesed olid pärispaadis. Tagasiteel oli suur lainetus, hoidsin kahe käega tütrekest enda vastas ja surusin ise tasakaalu hoidmiseks kaks jalga vastu mingit seina, sest laine viskas laeva hirmsasti, aga laps magas rahulikult ja käru kõige mu hinnalise varaga jäi ka järelpaati alles.

Saarel läks ilm heaks, nagu ikka. Mul on ettekujutus, et saartel sajabki vähem (ja võibla puhub rohkem). Muusikud tegid õhtuti muusikat ja päeval sai Tiit Pääsukesega maalida, hommikuti käidi geoloogiga matkamas. Proovisin ka minna, aga käru ratta kumm läks teravatel kividel varsti katki ja tulime vaikselt tagasi. Aga ma sain mälestuseks ühe trilobiidi kivistise. Süüa tegi geoloogi abikaasa. Kalameestelt saadi kala ja need tuli ära puhastada ja lõkkel küpsetada. Vist kõik naised olid kalu rookima palutud, aga mul lubati lapsega niisama olla. Eks selle poolteiseaastase lapse kõrvalt olnuks kaunis raske tõhusalt tulemust pakkuda. Aga võimalus rookimisel mitte osaleda tundus mulle siiski imeline, sest ma olin harjunud, et on sul laps või pole, pead tegema ikka. See oli mulle meeldejääv hetk aru saada, kuidas tegelikult peaks laste eest hoolitsema, ikka kogu külaga. Selliseid hetki tuli pärast veel.

Mulle kui rinnalapse emale anti mandri pealt korraldajatele toodud eritoitu (meie tütar ei söönud kaks aastat peagu midagi muud kui rinnapiima), hautatud veiseliha ja pakuti vist mingit jogurtit ka. Nii me elasime seal viis päeva nagu kuninga kassid. Tütar maalis ja vanad mehed vaatasid imetledes pealt, see oli lihtsalt nii võimas vaatepilt, kuidas allameetrine lapsuke pika pintsliga töötab. Ja too Osmussaare meeleolu oma jõuliste punaste ja siniste vöötidega oli meil mitu aastat elutoa seinal. Pärast hoidis meie armas kokatädi lapsukesel silma peal ja ma sain ka paar tundi maalida. Küll oli hea! See reis on täiesti erilisena meelde jäänud, kuigi Omnibussi Jaan Riis on ka hiljem alati olnud väga vastutulelik ja mõistlik ja hooliv reisikorraldaja.

Praegu siis rookisin kala ja mõtlesin, et mulle on vanad naised alati meeldinud. Sellised ja teistsugused head vanad naised, kellel on empaatiat ja hoolt ja mõistmist jagada kasvõi võhivõõrastele. Selline tahan ise ka ükspäev olla. Kui ma vanaks saan. Kasvõi homme, vanadus pole minu jaoks mingi probleem. Ja kala rookimine on privileeg, eesõigus osta päevasel ajal turult rookimata kala ja pühendada oma aega sellisele tegevusele, selmet kuskil asutuses teha midagi, mille mõttekust ma tegelikult ei hooma.

TJT