Kui ma kohtun mõne naisega, kelle elu ei ole minu arvates hästi läinud, või nt naistevastase vägivalla statistikaga, mõtlen vahel, milline osa sellest ebaõnnest on kasvatusel. Usun küll saatusesse kui hinge valikusse ja geneetikasse ka, aga neile ei ole lapse vanematel mõju. Ainus õrn hoovake, mis vanemate käes veel üldse on, on kasvatus.
See on nagu too kardina taha peitunud kaheteistkümnes haldjas „Uinuva kaunitari” loos, kel oli võimu ära muuta kurja haldja surmaennustus printsessile. Nii et printsess ei surnud pärast kedervarrega kätte torkamist, vaid uinus saja-aastasesse unne, millest kaunis prints ta suudlusega äratas. Ja siis peeti kaunid pulmad.
Niisiis kasvatuse kaudu saab teha mõned korrektiivid – aidata õgvendada seda, mis muidu kipuks kõveraks kasvama, kasta, väetada ja toe(s)tada.
Elus see muidugi lihtne pole. Kuidas ma peaksin kasvatama oma tütart, et tema saatus oleks võimalikult armuline? Igal kenal tütarlapsel on vähemalt kümneid viise õnnetusse kukkuda mõne pahatahtliku, omakasupüüdliku või hoolimatu meesterahva käe (või mõne teise kehaliikme) läbi. Kui ainult üht sorti õnnetust nimetada. Samas tuleb minu meelest ka märkimisväärne osa naisterahva õnnest meeste läbi. Või õnnetoovate suhete läbi. Muud eneseteostust siinkohal vähendamata, lihtsalt kõigest korraga ei saa kirjutada.
Ma ei saa kasvatada kõiki neid poisse, kellega ta suurest peast kokku puutub, mitte kuidagi. Ainult oma last, ja iseennast. Niisiis kuidas?
Ja ma jõuan selle suure küsimuseni, et mida mina peaks tegema, et tema oskaks ja suudaks ebasoodsas olukorras toime tulla või söandaks lihtsalt „Ei!” ütelda. See viimane on ebamugav küsimus. Vastus viitab sellele, et ma peaks laskma tal ei ütlemist harjutada – kohe praegu, juba täna, kui ta on veel väike. Kui ta on veel väike ja oleks väga mugav, et ta „Ei!” ei ütleks, vaid teeks, mis vanemad ette panevad.
Ja mida mina peaks tegema, et tema tulevikus oma eluga hästi toime tuleks on veel raskem küsimus. Ma ei teagi ju veel, millega ta peab toime tulema. Ma tean ainult neid karisid, mis minu teele on jäänud, aga selge, et maailmamerel on neid võrratult rohkem.
Kui ma lõpuks selle kõik ehk teada saan, olen vana proteesidega eideke ja pole mul selle teadmisega enam midagi peale hakata. Kui noored teaks, kui vanad suudaks.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar