Laps korjas kauneid kirjusid vahtralehti. Valis ja imetles. Ja tahtis neid tuppa tuua. Kui kimbu suurust nähes veidi kõhklesin, siis lisas, et kuivatab ära ja siis kingib need mulle. Nojah. Lapse siirast, võibla ainult pisut kavalast kingitusest ju tõesti ei saa ära öelda.
Tõigi siis lehed tuppa, pani lauale ja sinna nad jäid. Mõne aja pärast oli kogu tuba sodi täis. Käisin nädal aega ringi, kortsutasin endamisi kulmu ja siis koristasin ära. Lapsele ütlesin ka, et vaata, kuidas tuba välja näeb, sai aru küll, aga see ei paistnud teda suuremat segavat. Tema tähelepanu oli juba uute asjade juures.
Aga ma ikkagi ei saa talle seda rõõmu keelata ka. Ma armastan ise ka neid värvilisi lehti sügisel. Ja kevadel toome tuppa õunapuuõisi ja kibuvitsaõisi. Suve hakul jasmiine. Ja siis kõrsi ja põllulilli. Sekka võililli ja naadiõisi. Looduse hõngu ja ilu.
Need on meie mõnusad ajanäitajad.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar