Lillevaas läheb ümber. Kas see on selle viga, kes ajas, või selle viga, kes selle vaasi sinna pani? Või on viga nõrgemas, sest temal pole jõudu vastu vaielda, end kaitsta?
Kuulen ümberringi palju süüdistavat kõneviisi. Vaat et sagedamini kui käskivat. Minu lapsepõlves oli nii lastel kui ka täiskasvanutel kombeks ajada süü teiste – pigem ikka nõrgemate kaela. Ja kuidas ma halvast kombest ka ei püüaks vabaneda, midagi sellest on mul senimaani küljes.
Märkan, et kasutan süüdistavat kõneviisi eriti just väsinuna. Miks sa seda niiviisi teed? Isegi kui ma ju otse ei ütle, et sina oled süüdi!, et nüüd on nii, on minu rahulolematus olukorraga üksi juba hinnang: see on halb. Ja kui ma küsin, miks, siis on ju siililegi selge, et see ON halvasti. Minu eas ju enam ei küsita, et miks siga ei lenda. See on ka siililegi selge.
Miks ma seda siis teen? Miks ma süüdistan?
Ma ei taha võtta vastutust oma eksimuste eest. Isegi kui need eksimused on nii väikesed nagu see valesse kohta pandud või ümberaetud lillevaas. Ma olen väsinud ja tüdinud ega leia jõudu empaatiliseks mõistmiseks – siis poleks ju miks-küsimust enam vaja, sest isegi mulle siilile oleks vastus niigi selge. Siis olekski mugavam, kui kõik, mis tülikas ja halb, oleks kellegi teise pärast ja minusse see ei puutuks. Ja lahendagu nad ise oma probleeme.
Aga ma ei taha ka seda olukorda, kus minu laps kasvab üles teadmises, et tema teeb alati midagi valesti. Nagunii. Niisiis tuleb välja, et ikka ise ja ikka mina pean tegelema. Puhkama, järele mõtlema, mõistma ja vasutust võtma.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar