Raketiga ja õhutrammis

Noorte teadussaatel "Rakett 69" läheb juba kümnes hooaeg, võisteldakse teadusülesannete lahendamises kiiruse peale. Iga hooaja algul võisteldakse kolmes meeskonnas (igas viis liiget), igas saates langeb keegi välja ja alates teadusteatri voorust on võistlejad igaüks enda eest väljas.

Ma olen mõnel aastal kõik saated ära vaadanud, sel aastal olen kahte saadet näinud. Hooaja kolmandas saates oli palju stressi ja segaduse meeleolusid. Ühes võistkonnas oli järel kolm liiget, teises kahes viis liiget ja nii siis pingutati lingivistika teemalisi ülesandeid täita. Kõik ülesanded olid sellised, et tõenäoselt oleks kõik osalejad suutnud need mingi aja jooksul ka üksi lahendades õigesti ära teha. Kuna määravaks sai aeg, siis ikka jõudis mõni võistkond kiiremini ja keegi ei jäi kaotajaks. Paremusjärjestuse otsustas seega kiirus. Saate sõnum on juba kümnendat hooaega, et kiirus otsustab. Väljalangeja valimisel võetakse muid asjaolusid ka arvesse, aga ikkagi on lõpuks kiirus see, mis otsustab. Nojah. Ma olen siin vist juba nimetanud, et ma ei ole spordiinimene, kiirus ei ole minu sõber. Mulle meeldib olla aeglane. Mäletan, kuidas üks mu sõber kunagi nimetas enda positiivse omadusena aeglust ja see pani mind imestama, sest minusse kinnistatud mõttemallis oli positiivne ju kiire tegutsemine. Aastaid seda mõtet endas kandnuna ja tunnetanuna näen, kuidas just aeglus annab parimad tulemused maises elus asjade ajamisel. Aeglus koos armastava tarkusega toob võimaluse harmooniliseks arenguks, kõigi osapooltega arvestamiseks, täiuslikuks tulemuseks. Ma tahaksin rohkem aeglust. Kiirus annab, aeglus kannab.

Muidugi ei ole aeglus noortele (ja vanematelegi) teadust propageerida soovides atraktiivne. Noored tahavad kiirust, adrenaliini, põnevust. Mina tahan ilu ja tasakaalu. Mulle meeldiks, kui saaks lahenduse ilu nautida, mitte paanilist rabistamist pealt vaadata (see võimalus on õnneks ka täiesti olemas, "Raketi" kodulehel saab teadustoimetaja kommentaare ja lahenduskäiku jälgida). Mul on kahju, et alati peab keegi saatest lahkuma. Keegi armas ja tubli ja väga andekas. Keskpärased sinna saatesse üldse ei pääsegi, ainult nutikad ja võitjaloomuga inimesed läbi eelvõistluse.

Tallinna Linnaülikooli psühholoogiateadlane Grete Arro räägib oma loengutel, et tark on õppida aeglaselt ja seoseid leida püüdes. Siis saab õppimine olla tõhus, õpitu jääb kauaks meelde ja on kasutatav teistes olukordades ehk teisisõnu tekib uus teadmine (mitte lihtsalt järjekordne sooritatud kontrolltöö, millest järgmisel päeval midagi meeles ega tegelikult ka kasu pole). Oluline osa õppimisest on ka laste uskumustel enda kohta. Millise sõnumi võiks saada keskpäraste võimetega laps "Raketti" vaadates? Minule tundub, et hariduslikuks edenemiseks ebasoodsa mõtlemissüsteemiga õpilane leiab kinnitust oma ettekujutusele, et see asi on tema jaoks lootusetu, ta ei hakka kunagi sellise asjaga toime tulema. Mul on hea meel, et meil on noortesaade, mis on suunatud andekate noorte ambitsioonide kasvatamisele ja nende inspireerimisele (tavakool seda rolli eriti ei täida), usun, et "Rakett" sütitab armastust õppimise vastu ja võimalik, et see toob ka tippteadlasi juurde. Mulle nii väga meeldiks, et oleks sama kaasakiskuv saade keskmikele ja vähem sportliku hingelaadiga õpilastele, kes saaksid rahulikus tempos teaduse imedest rõõmu tunda ja uut hoogu teadmiste poole püüdlemisel. Ilmselgelt tuleks see suunata nooremale vaatajale, kes pole oma kutsumust veel ära tundnud (ja sobiva eeskuju puudusel halva õnne korral ei tunnegi). Ma väga loodan, et leidub ka nutikaid inimesi, kes sobiva formaadi välja mõtlevad ja teoks ka teevad. Ja vaataksin, mida on selleks vaja, et nt Tallinnas saaks hõljuktrammiga liigelda. Ja mis oleks sobiv sarnane lahendus Kohilas.

Vaatasin seda kirjutist ette valmistades ka neid Grete Arro videosid: ühe minuti loeng ja kahe minuti loeng miks mõned õpilased katkestavad haridustee liiga vara. Eks neid on seal veel ja ma olen teda saalis istudes ka kuulanud.

Hiljem lisatud. Et mitte jääda üldsõnaliseks kritiseerijaks, täpsustan, millist "Raketi" formaati mina naudiksin. Üks asi jääks samaks: ülesanded on aastaid saatest saatesse mulle väga põnevad tundunud ja tunnustan, et ikka veel suudetakse millegi uue ja põnevaga välja tulla (oletan, et motiveeritumad saatesse pürgivad noored on kõik varasemad hooajad keskendunult ära vaadanud ja üksipulgi endale selgeks teinud). Paistab, et teaduse maailm on lõputu ja sellisel viisil on ka minul tore sellest osa saada. Siin ma ei muudaks midagi ja imetlen praegust olukorda. Kohtunike areng võrreldes algusaegadega pakub ka suurt rõõmu. Kuidas saaks veel parem olla?

• Päris kindlasti ei kuku minu eelistatud "Raketis" keegi välja. Kui mõni kuldpea hakkab oma isiksuseomaduste tõttu kaaslastele närvidele käima, siis saab selle mingil kombel teemaks võtta ja leida talle rolli, kus tema panus on tervitatav. Võib-olla oleks võimalik kaasata ka psühholoogi, kes aitab vajadusel meeskonna suhteid mõtestada ja harutada.
• Iga nt viie saate järel loositakse või koostatakse muul viisil uued meeskonnad, nii et tuleb uute kaaslastega kohaneda ja rollijaotus otsast peale teha. Uus olukord annaks võimaluse ilmneda seni varjul olnud annetel (ja muidugi ka varjukülgedel).
• Auhindu oleks ilmselgelt rohkem. Nt igas viiendas saates võiks pakkuda praktikakohti ägedates ettevõtetes. Ägedad firmad ise valiksid, keda nad soovivad oma ettevõttesse. Ja preemiaks oleks ka kõiksugu muud kohtumised oma ala meistritega: mulle tuleb pähe kokakoolitus, mõne arhailise käsitööoskuse omandamine, loodusravi, looduses ellujäämise kursus, tuletõrjeõppus (sest ma tehnika ja loodusteaduste vallas olen lihtsalt harimata)... igatahes midagi sellist, mida see konkreetne inimene on ise soovinud auhinnaks saada ja see võib olla ka muu kui kitsalt erialaga seotud koolitus. Ega mina ei teagi, mida kõike Eestis ja lähimail õppida saab. Võimalusi oma silmaringi ja andeid arendada on igal juhul kuhjaga. Reisid ka muidugi. Pigem siis õppekallakuga reisid, nt teise maa firmasse. Auhindu võiks anda välja igas saates millegagi silma paistnud osalejale. Kuna selline formaat võimaldaks osalejatel end rohkem avada ja ka isiksuslikust küljest väljendada, oleks täitsa uus mõõde lisaks: osaleja kui inimene versus osaleja kui osav ülesannete lahendaja, praegu võib seda ainult aimata. 

Kahtlemata oleks selline hindamine subjektiivne, nagu elu üleüldse on (ma tegelikult siiamaale imetlen, et kohtunikud suudavad nii suure hulga noorte isiklikku panust iga ülesande juures märgata). Ega praegune formaat ka kõigi osalejate suhtes võrdselt õiglane ei ole, kuigi tulemuse määrab  eelkõige õige vastuse saamiseks kulunud aeg, mis tundub objektiivne.  Õnn jääb ikka oluliseks nähtamatuks osalejaks, aga ma arvan, et minu eelistatud viisil jagunes autasu ühtlasemalt ja vastaks võibla veidi enam osaleja soovile, sest oleks rohkem asju, mida võib auhinnaks saada. Mõnevõrra vast oleks kulukam ka, aga mitte kohutavalt palju. Kui praegu kulub 15 saate auhindadele 10 000 eurot ja kingitused reiside ja asjade näol, siis 70 euro eest eripreemiaid igas saates välja anda oleks sama suurusjärk. Sebimist oleks rohkem, aga eks noored võivad ise ka pingutada oma auhinna kättesaamiseks. Äkki koolitusfirmad pakuks saates osalejatele oma koolituste eest soodushinda, kui nad selle eest n-ö reklaami saaks? Nendest koolitustel osalemistest saaks lisasaate teha, et kus noored käisid ja mida kogesid. Võimalik, et ma vaataksin isegi mingeid spetsiifilisi tehnikakursustel osalemisi, kui keegi nende sisu mulle arusaadavalt lahti räägiks. Ma lubaksin küll endal rohkem teada.

Mina olen alati loova koostöö ja inimeseksolemise lõputu mitmekülgsuse jm hingeliste ja vaimsete rikkuste poolt, võistlemine pole mulle kunagi meeldinud. Sellegipoolest on "Rakett 69" haarav vaatemäng ja annab mh mulle võimaluse enda varjukülgedega tegelda, kui miski ei meeldi.

TJT

Rännakud

Olen sügise algusest saati käinud üsna mitmel rännakul oma eelmistesse eludesse sooviga muuta olukordi, mis mind praeguses elus segavad. See on muutnud meie kõigi elu kergemaks ja armastuserikkamaks.

Miks ma seda tegin? Kindlasti mitte ainult soovist oma ellu põnevust ja sügavust tuua. Suhted laste isaga läksid ajapikku üha raskemaks, nagu vajuks tasapisi mutta ja keset seda lõputut muda polnud muud pidepunkti, kust tagasi kuivale maale saada. Me ei karju teineteise peale (mina küll vahel tõstan häält) ja püüame teha teise suhtes toetavaid valikuid, kuid ikkagi mul oli peagu pidevalt halb olla. Eks ma püüdnud teha erinevaid asju, et suhteid lugupidavana hoida. Parim oli vast otsus kaaslast iga päev seitsme asja eest tänada, vahel mõttes, aga võimalikult sageli ka otse või laste kaudu, et vaata, kui häid otsuseid teie isa meie jaoks teeb. See aitas hoida suhete välist vormi ja lugupidamist, aga mitte minu tundeid. Ja eks me kehvemal päeval ka väljendasime hääletooni või kehakeele või juhukähvatuste kaudu seda, mis ei lasknud end varjul hoida: kuidas me end teise suhtes tundsime. Kusagilt ikka kees pinnale see viha, häbi, alandus, pahameel, põlgus ja solvumine. Kõigil oli halb ja pojal ka käitumisprobleeme, mis end (eel)puberteediga välja vabandada ei andnud. Siit ja sealt abi otsides jõudsin rännakuni. Läksin mitu korda tagasi nendesse eludesse, kus olid mu halva enesetunde juured. Ühel õhtul tegin kaks rännakut kahte erinevasse ellu ja siis oli mitu nädalat vahet. See kulus vaikuses asjade üle järele mõeldes ja tundeid puhastades-setitades.

Muutused tulid. Võib küll tunduda hämmastav, aga laste isa suhtumine minusse muutus ja ma arvan, et asi polnud mitte selles, et ma ütlesin talle, millistes olukordades me eelmistes eludes kohtunud olime. Me oleme üksteisele teinud kõige hirmsamaid asju. Mina talle ja tema mulle. Ja need tunded, mida ma nende tegudega seoses olin varasemates eludes tundnud, olid viimastel aastatel hakanud pinnale kerkima. Ma ei osanud nende irreaalsete tunnetega tegelikult toime tulla (minu selle elu tegelikkuses polnud mingit põhjust selliseid tundeid tunda). Ma olen tänulik, et läksin oma praeguse arusaamise järgi lõpuni välja, sukeldudes igasse tookordsesse olukorda ning püüdes mõista, millest lähtudes ma tookord niimoodi tegin või miks teine seda tegi, millised olid need ühiskondlikud olud, kus me siis tegutsesime. Ja seda kõike nähes ma tõesti sain kõigile andestada ja võtta seda kui kogemust. Enne see teadmine oli mul teoreetiline, aga viha ja vastumeelsus ja kõik see muu hingesaast püsis mu sees pingutustest hoolimata, neile sai lihtsalt ajuti nagu teki peale tõmmata, et laseks hingata ja väikest viisi positiivses võtmes asju ajada võimalikult vähe halba juurde tehes. Eks ta parema puudusel üks virelemine oli. Ja ma näen neid vanu ühiskondlikke toimimise viise endiselt praeguses valgete inimeste ühiskonnas. Aga selle kogemuse pinnalt on kergem sellega toime tulla ja mitte ise sellesse lahustuda.

Nii et tõesti, kes selle blogi kommentaariumis on vahel harva tõstatanud küsimusi mu partnerlussuhte kohta, siis ma olen teiega nõus, et isa ja ema vahelisel suhtel on laste kasvukeskkonnale väga suur mõju. Nii kui muutusid rännakute tagajärjel minu arusaamised ja tunded, paranesid kohe ka minu suhted laste isaga, ning paari nädala jooksul tulid nähtavad muutused ka lastes. Tütar on praegu juba mõnda aega olnud jälle mu armsaim sõber (vahepealsetel aastatel meil oli üsna raske üksteist taluda ja ma arvan, et asi polnud mitte ainult teismeea iseseisvumises, sest mul sellega iseenesest pole probleeme, tore, et elu läheb edasi ja minu vastutus väheneb). Pojal on elu igal pool paremini sujuma hakanud. Lastel on silmanähtavalt parem olla ja meie suhted on lähedasemad ja armastuserikkamad. Ma ise tunnen end ka nende suhtes palju turvalisemalt. Meenutan ühte rännakut ellu, kus ma 15-aastase poisina ei kuulnud või ei saanud aru, et pean oma väikevenna järele vaatama, sest minu ja korralduse andnud vanemate vahel polnud sidet, ning väikevend hukkus. Seda nüüd teadlikult uuesti läbi elanuna saan aru, kui raske on olla lapsel, kellel pole oma vanematega sidet. Ja seda sidet takistavad oluliselt ema ja isa halvad omavahelised suhted.

Sarnasel teemal "Kivistunud valu".

Nii ma soovin meile kõigile kõigisse suhetesse lõputut armastust, valgust, puhtust, üksteisemõistmist ja koostööd.

Hiljem lisatud.

Minuni on muid kanaleid pidi jõudnud küsimus, kas ma ise tõmbasin end juukseid pidi parun Münchausenina soost välja. Palju tänu selle täpsustava küsimuse eest, ma ise ei taibanud, et ka nii võiks mu lugu lugeda, kuigi tõesti, eriti vinged inimesed saavad rännakuga ka üksi hakkama (mina ennast selles küll ei kahtlusta). Õige vastus on, et no kaugeltki mitte, ma ei hakkaks sellist asja üritamagi. Ikka erivõimetega inimese juures käisin juhendatud rännakul ja lisaks tema juhendustele oli abiks ka tema tunnetus, et kuidas mul parajasti iga üksikasjaga läheb, lisaks spetsiifilist lisainfot, mida mul oli hädasti vaja olukorra muutmiseks täiuslikul viisil (no kuidagimoodi saab ka, aga poolik lahendus hakkab uut jama arendama). Mõnikord ma saan ise ka selliseid infosid kätte, aga olukorras, kus ma olen mõnevõrra keerukas olukorras tolle eelmise elu kõverkohtades, jääks minu jõust ja võimetest ilmselgelt väheks, et saada kogu vajaminevat infot ja selle järgi talitada. 

Nii et kuigi ma väga tahaks öelda, et minge kõik oma eelmisi elusid korrastama, ma seda ei tee, sest seda asja saab poolikult või halvasti ka ajada ja tulemused on siis ka elus näha. Mul on tervendustega ka väga raskeid kogemusi, nii et olen sellega väga ettevaatlik. Ma tahtsin selle postitusega lihtsalt infot jagada, et kui suhte välised asjaolud paistavad korras olevat, aga sisemised ei ole, asjaosalised tunnevad end teise suhtes emotsionaalselt halvasti, siis võib olla asi eelmistes eludes kogetus. Ja see kehtib absoluutselt kõigi suhete kohta (sageli neid varasemate elude viltukiskunud suhteid silutaksegi praeguste töökaaslaste või ämmadega). Kui suhted on varasemas kehastuses jäänud pooleli, pole lõppenud armastuses ja koostöös, siis on praeguses (ja igas tulevases) elus võimalik seda korda ajada, et kõigil saaks parem. No ja mina isiklikult püüan elada nii, et jama juurde ei tuleks, vaid kõik mu suhted lõppeksid armastuse ja koostöösooviga ka siis, kui me enam ei suhtle. Ma soovin meile kõigil puhtust, armastust, valgust, üksteisemõistmist ja koostööd!

Veel hiljem lisatud. Mul on hea meel, et ma ei püüdnud neid olukordi lahendada emotsioonide vabastamise teel, vaid läksin algolukorra juurde. Emotsioonid on trepp toimunu juurde. Trepi ära võtmine ei muuda algolukorda. See on minu praeguse hetke arusaam.

Pärast eelmist lisatud (suhtlus offline'is jätkub). Sellest ka ei piisa, kui laste nähes ei tülitse. Meie nt ei tülitse üldse peagu kunagi. Saab ju aktsepteerida, et tema arvab nii. Kui mõlemad on sellise suhtumisega, siis tülisid ei tule. Ei pea olema ühel meelel mitte milleski ja ikka saab olla tülitsemata (meil pole kunagi ka religioossed ega poliitilised arusaamad kokku langenud, sellised pisiasjad ei sega armumist ega ühist elu). Kellegi jaoks võib-olla kibe tõde, aga ma arvan, et isegi lahkuminek leevendab olukorda ainult osaliselt. Oluline on see, et tunded teise inimese vastu oleksid puhtad ja lugupidavad. Seda tuleb igas suhtes püüelda. Puhtust, armastust ja valgust soovides üha ja üha.

4. märtsil lisatud. Kõige turvalisem on ilmselt kasutada Hawaii andestamise tehnikat e Ho'oponopono tehnikat ja lihtsalt andestada kõik, mis häirib. Mina veel selleni ei küündi, et võtta ise täielik vastutus tekkinud olukorra eest ja see ümber teha, aga see on võimalik. On inimesi, kes kõik hädad sellega korda ajavad.

Mul on kahju …
Palun andesta…
Ma armastan Sind…
Ma tänan Sind…

TJT