Jäin mõtlema, kui palju ma olen kirjutanud ajendatuna rahulolematusest ja kui vähe – rõõmust. Sama häirib mind ajakirjanduses ja inimeste igapäevases jutus. Kurdetakse vihma üle, ei räägita, kui mõnusasti lõhnab puhas õhk kahe vihmahoo vahel.
Ma praegu proovin seda viga parandada – kasvõi ainult selleks korraks.
Kaunil jahedal, aga päikselisel septembrihommikul (jah, sellest on juba paar nädalat) olin lapsega pargis. Kell oli vaevalt pool kümme, oli veidi rõske, aga lõhnas kenasti, värske sügise järele.
Keskkoolitüdrukutel algas seal kehalise kasvatuse tund (vrd teise looga). Õpetajat ma ei näinud, ilmselt oli ta suure pargi teises servas. Tüdrukud pidid ringe läbima (jooksma?).
Ja mul oli hea meel näha, et suur osa neist liikus tõesti mööda märgitud rada, ainult osa lõikas. Mul oli hea meel, et suuremat ringi joosta oli selles seltskonnas täiesti lubatav käitumine. Oma keskkooliajast mäletan, kuidas (oma maine huvides) oli kohustuslik igast kehalise õpetaja käsust viilida, kuigi mina oleksin tahtnud end pingutada – ma naudin kehalist tegevust. Ja üldse pingutust. Tollal nautisin siis jooksmist klassikaaslaste eest salaja õhtupoolikul. Aga need tüdrukud liikusid rõõmsalt igaüks endale sobivas tempos – kes jooksis, kes tegi kiiret kõndi. Avalikult. Keegi ei lonkinud ega suitsetanud.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar