Ühel sünnipäevapeol küsis noor ema mu laste lasteaia kohta. Mind
riivas, et ta nimetas seda eralasteaiaks ja ma ruttasin seletama, et päris
waldorflasteaeda ei saa munitsipaalsüsteemis teha. Antud juhul polegi vast
oluline, et tavalasteaial on sõltumata omandivormist (munitsipaal- või era-) raamõppekavade ja muu kaudu oma alushariduslikud
nõudmised, mille tagamiseks on ette nähtud teatud pedagoogilised lähenemised ja
meetodid, kuigi tänapäeval võib neid üha vabamalt tõlgendada. Ja võib-olla pole
kõige olulisem isegi see, et meie ühiskond väärtustab laste kasvatamist nii
madalalt, et topib kujuteldava kokkuhoiu nimel väikseid hulgaviisi ühte
lasteaiarühma, kus on välistatud võimalus, et õpetaja jõuaks nende vajadustega
tegelda.
Ma rääkisin siis sellest, kuidas tavalasteaias ei ole lastel
piisavalt mänguaega, vaid suurem osa nende söömisest, kempsuskäimisest ja
magamisest vabast ajast on sisustatud õpingutega. Selmet mängida ja elu kogeda,
istuvad lapsukesed töövihikute taga. Viieaastaselt. Või ka varem. Selmet vabalt
joosta ja hüpata, teevad nad valitud harjutusi loetud minutite jooksul
liikumisõpetaja käe all. Muusika on see, mida tehakse saalis taaskord õpetaja
juhendamisel. Kõik käib täiskasvanute initsiatiivil. Samas kui laps on
loomupäraselt initsiatiiv ise. Nii kaua, kuni tal vähegi võimalik. Aga suures
kollektiivis ei saa seda kuidagi lubada – me vajame ka korda ja rahu, laps
ammugi. Kui Gunnar Aarma rääkis omal ajal, et täiskasvanud inimene peaks saama
8 tundi magada, 8 tundi tööd teha ja 8 tundi puhata, siis lapsel on vähemalt
sama palju vaja juhendatud ja juhendamata tegevuste vaheldumist kui
täiskasvanul. Aga tavalasteaia päevakava silmitsedes saab ju üpris selgeks, et
vabal mängul seal kohta ei ole. On peamiselt töö täiskasvanu juhendamisel.
Ülepaisutatud
rühmadest ja selle seostest lapse tervisega olen
siin blogis korduvalt varemgi kirjutanud, vähem ilmselt sellise nähtuse
hingelis-vaimsetest
tagajärgedest. Ma olen veendunud, et lasteaiaõpetajal pole võimalik
keskenduda iga
lapse tõeliste vajaduste väljaselgitamisele, kui ta vastutab korraga
rohkem kui 20
lapse heaolu eest. Üksikisikutest saab rühm, halvemal juhul ka kamp ja
nii neid
ka käsitletakse. Rahuldatud saavad lapse ainult madalamad vajadused
söögi
ja sooja toa järele, paremal juhul saab rahuldatud ka seltsi vajadus ja
õpihimu. Nojah, ma ei välista, et lasteaiaõpetajad igal pool ikka lapsi
armastavad - küsimus on lihtsalt selles, mis võimalused neil on oma
armastust väljendada.
Tegelikult ma oleksin tahtnud seal sünnipäevapeol rääkida
sellest, et tavaharidussüsteemil ja waldorfharidusel on umbes sama vahe, mis
seksil ja armastusel. Ma tegelikult ei
söandanud, sest kahtlustan, et see pole tordi kõrvale aktsepteeritav jutt ühelt
ontlikult koduperenaiselt, kes ma ju püüan olla. Tavaharidussüsteem keskendub
väga väiksele osale inimesest, tema intellektuaalsusele – põhiliselt on see etteheide
kooliharidusele, aga tänapäeval tungib kooliharidus üha jõulisemalt ka
lasteaeda (mis asi see ettevalmistus kooliks õieti on – kas laps sellisena siis
kooli jaoks ei kõlbagi – pealegi on üldhariduskool ju kõigile kohustuslik?!). Kooli
huvitab inimese intellektuaalne võimekus, mälu, kohusetundlikkus, süsteemi
sobivus ja teatud spetsiifilist laadi toimetulek. Mitte tema hing. Mitte tema
vaim. Mitte inimene kui terviklik olend.
Waldorfpedagoogika lähtekoht inimesele lähtub Rudolf
Steineri õpetusest ja on palju avaram. Tunnistan, et olen paaril korral püüdnud
Steinerit lugeda ja üsna läbi kukkunud. See on liiga raske lugeda (küllap ka
paljudele waldorflasteaednikele, ma ei heida seda kindlasti kellelegi ette). Aga
kuskilt kaudu ma olen saanud selle tunde, mis tähendab inimene tervikuna. See on
palju rohkem kui vaid intellekt, kohusetunne ja sobimine süsteemi. See on
lõputult avar nagu armastus, mis on lõputult enam kui lihtsalt seks.
Mitte et seks oleks halb – või tavaharidussüsteem. Tavaharidussüsteem
on nii hea kui ta suudab olla. Ma olen elu jooksul näinud väga paljusid häid
õpetajaid – ja neid on ka mu lapsel tavakoolis. Ja munitsipaalmuusikakoolis. Lastega
töötavad ikka kõige ilusamad ja targemad inimesed, kes meil on. Lihtsalt seks võib
ju ka tore olla – aga ainult suguühtele (suguelunditele) keskendunud seks, mis
on ilma jäetud armastusest pole vaatamata kõigile tehnikatele ja nippidele pooltki
see, mis ta võiks olla. Tõeline ilu on ikka armastuses, mis leiab endale seksis
ühe väljenduse.
Nii ma tajun ka nende kahe süsteemi erinevust:
waldorfpedagoogika taotleb hõlmama palju laiemat pilti inimesest, hõlmates nii kehalised,
hingelised kui vaimsed vajadused ja suunates lastega tegelevad täiskasvanud
süsteemse enesekasvatuse teele. Ja nii nagu ka noor inimene otsib seksi taga
ajades tegelikult armastust, vajab laps omaksvõttu kõige sügavamal tasandil,
aktsepti sellisena nagu ta on, oma sügavamate vajaduste äratundmist ja abi
nende rahuldamisel. Me enamasti kõik vajame kaasinimeste tuge, käies oma teed. Mõistmine
ja äratundmine on väiksed, aga väga olulised asjad, mis on toeks.
Nii pikka ja ilusat juttu ma seal sünnipäevalauas ateistide
seltskonnas muidugi pajatada ei söandanud, ei siis ega söanda vist ka edaspidi.
Ja ega mul lastakski. Sellest kõnest tõuseks liiga palju vastuhakku – tunnen praegugi,
et mu kõne kõlab süüdistusena kõigi nende aadressil, kes inimese
materialistlikuks nupukeseks tahavad alandada. Seepärast ütlesin mõne leebe lause,
jäin varsti tasaseks, võtsin veel ühe tüki kooki ja rüüpasin ilusast tassist
teed. Juttu jätkus niisamagi. Ma tänan, et sain end siin ära väljendada. Aitäh,
kes interneti ja blogi välja mõtlesid.
TJT