Liivakastiservajutud

Ma olen kohanud arvamust, et väikese lapse emale oleks vaja seltsiks teist väikese lapse ema. Et las nad siis pajatavad liivakasti serval oma titelapijutte.
Ma olen nõus sellega, et väga asjakohane on teiste väikeste laste emadega suhelda. Suur osa minu titenduses vajalikke teadmisi on tulnud teistelt emadelt. Nipid. Teadmisi ema ja lapse suhtest. Ja muidugi teiste laste väikseksjäänud asju. Ja kena veel, et väikese lapse ema saab teisest omasugusest mõnikord paremini aru. Sest teised ei tea või ei mäleta enam.
Aga ma ei tahaks, et mu maailm sellega piirduks. Need liivakastiservajutud on toredad ja vajalikud, kuid mulle sellest üksi ei piisa. Ma tahaks rääkida ka suurematel ja üldisematel teemadel. Haridusest. Tahte- ja tundeelu probleemidest. Inimesest nii ja naa. Ja sellest, mis on kahe inimese vahel. Ja sellest, mis on nende üle. Ma tahaks rääkida meie ühiskonnast üldse, kultuurist, majandusest, isegi poliitikast. Teistest ühiskondadest tahaks ka rääkida.
Aga häda on selles, et ei oska. Pole aega süveneda muusse kui oma titelapimajandusse. See võtab jõu ja aja. Ajalehtigi pole aega korralikult lugeda. Ammugi lisamaterjale uurida ja kõige üle järele mõelda. Ja vestluskaaslast pole ka. Kuulaja võiksin ehk ollagi, aga... Kõigi jaoks ma olen ju väikese lapse ema. Mis sellisega ikka rääkida. No kuidas teil ööd on, saad ikka magada? Kui vanalt ta kõndima hakkas? Mida ta praegu oskab? Kas ta sul juurvilja sööb? Mis te õue minnes selga panete? Küsivad minult need inimesed, kes enne rääkisid huvitavatel ilmaelu teemadel. Justkui oleksin teisele planeedile elama sattunud. Või on neil õigus?
Kohati tundub,justkui minu aju ehitus oleks muutunud. Näiteks ei saa ma enam pikki jutte kirjutada – pea ei võta suurt tükki infot korraga vastu. Jupitine magamine ja tuhanded tähtsad olmelist laadi pisiasjad on mu mäluruumi ümber jaganud. Töö kodumajanduses jaguneb väikesteks juppideks (supiainete tükeldamine, köögilaua koristamine, vahepealsed väiksed vahelepõiked ühe ja teise lapsega) ja see mõneti kaootiline rütm on tunginud ka minu ülejäänud mõtlemisse. Suudan korraga mõelda välja ja kirja panna väikese jutu. Nagu nt selle siin. Pika ja asjalikumaga läheks raskeks. Kardan proovidagi. Kardan läbi kukkuda.
Nüüd ma saan aru küll, miks vanasti naisi rumalamaks sooks peeti (mõni peab tänini). Vanasti oli naistel palju lapsi ja nad ei jõudnudki supipoti juurest kaugemale. Suurtel teemadel nad kaasa ei rääkinud. Isegi, kui oleks tahtnud. Kõik mehed ka ei taha oma ellu suuri teemasid. Ei peagi tahtma. Aga väikeste laste ema ainuke suur teema on tema lapsed. Ja seda pole meil ju suureks teemaks ei peetud. Külma põhjamaa asi, vaja palju pingutada ka esmaste vajaduste rahuldamiseks.
Tipp Ja Täpp