Miks ma oma lastele olen valinud lasteaia, mis järgib waldorfpedagoogika põhimõtteid? Enda üldistest eelistustest on siin juttu olnud. Aga lastest üksikasjalikumalt.
Tütar on õrn empaatiline natuur, armastab väga pühendunult meisterdada ja maalida. Tavalasteaia tegevus on liiga hakitud, tegevusi on palju ja need vahelduvad kiiresti nagu MTV-s. Meie kodune kasvatus soosib pühendumist ja ma ootan sama lasteaialt. Võimalust tegelda ühe asjaga nii kaua, kuni hinges tekib terviklik küllastuse tunne. Oma lasteaias saab tütar joonistada ja voolida nii kaua kui tahab. Neil on ainult üks tegevus päevas koolini välja.
Ja tundliku empaatilise lapsena on talle oluline, et teda koheldaks õrnalt ja tundlikult, tema Mina arvestades, liigsetest piiridest ja hinnangutest hoidudes. (Ego on täiesti teine asi kui Mina! Ego püüab waldorfpedagoogika pigem vähendada, sest see on enesetähtsuse tunne teiste arvelt. Waldorfpedagoogika eesmärgiks on siiski saada erinevad Minad tegutsema ühtse rühmana, mis tähendab, et igaüks tõmbab oma ego koomale. Ja selle kaudu saab iga Mina avaldumisruumi juurde. No mina saan sellest nii aru.)
Samas on rohkelt vaba mängu aega. Vaba mäng on tegevus, mille kaudu koolieelses eas inimene saab ennast leida, järele proovida ja ära tunda. Ma pean seda inimeseks saamise juures ülioluliseks. Ja mulle meeldib väga, kuidas neid vaba mängu juures suunatakse. Lapsi lastakse eksida, kuid kunagi ei halvustata. Hinnanguid ei anta, küll aga juhitakse lapse tähelepanu rahulikult sellele, millised on tema teo tagajärjed. Isegi täiesti koorumata Mina saab oma sisemise moraalikoodeksi abil aru, kus laps on eksinud. Ja sellisest veast soovib laps õppida. Õpetajad tegelevad enesekasvatusega vist pidevalt ja igapäevaselt. See ei ole vist päris enesestmõistetav asi tavalasteaia süsteemis. Lapsi on muidugi vähe ka. Neil on aega ja ruumi inimeseks saada. Ja mulle meeldib see õhustik, mis sealt vastu hoovab, kui avada uks ja sisse astuda. Hulk väga noori meeldivaid isiksusi.
Poja suhtes oli mul mõnda aega tunne, et kuna tema on pigem intellektuaalne tüüp, siis võibla oleks õige panna teda tavalasteaeda, mis pakub intellektuaalsetele võimetele rohkem tuge arenguks. Praegu leian, et seda tuge võime meie kodus ka talle pakkuda. Aga üks kohtumine ühe väikese tüdruku emaga viis mu äratundmisele, et mulle on ülioluline, et tema patsaanikombeid piirataks leebel ja hoidval viisil*. Tavalasteaias on õpetajal 20 last ja karm päevakava kukil, pole aega ega ruumi süveneda iga lapse hingeellu, ammugi sellega sisukalt tegelda. Ja väikesed patsaanid saavad kiiresti paha poisi templi otsaette. Aga see mõjub iga lapse edasisele arengule hävitavalt. "Paha lapse" eneseteadvus hakkab taastootma paha poissi. Samas olen tolles lasteaias korduvalt näinud, kui targal ja kavalal viisil väikseid ulapoisse korrale kutsutakse. Ei kutsutagi. Suunatakse veenvalt õigele rajale. Seda tahan oma pojale ka. Sest sisemine hoiak on päris elus vaat et olulisem kui tippu arendatud võimed. Nii saan mina sellest aru.
Tipp Ja Täpp
* Üks väikse õrna tüdruku ema pidas õigeks, et tema lapse hoidja juures kutsutaks teisi segavad lapsed korrale kasvõi tutistamisega. Ma saan aru tema tunnetest oma lapse suhtes. Mäletan ise ka, kuidas ma õrna tütrekese emana kuulasin kurbusega ühe toimeka väikse poisi uhke ema juttu sellest, kuidas tema laps end liivakastis kehtestab (= teiste mänguasjad ära võtab). Ei tundunud üldse õige. Aga karistada pole ka väikelapsi selles eas vaja. Suunata on. Miks mulle küll tundub, et isegi paljud lasteaiaõpetajad pole endale seda vahet selgeks teinud?
Samal teemal vt: Lühidalt (kommentaarides)
4 kommentaari:
Tere!
Hakkasin oma last harjutama ka waldorflastehoidu. Olin senini väga hästi arvanud taolisest hoiukohast ja olin väga õnnelik, et oma lapsele sinna koha sain. Oleme mõned päevad seal harjutamas käinud ja mind hakkasid paar asja häirima. Esiteks see, et lapsed on suur osa ajast omapead. Kasvataja tegutseb eemal (rohib, klopib vaipa vms), kuid vahepeal kaob üldse ära. Lastel tuleb siis omavahel kõik asjad klaarida. Tegelikult kui kasvataja on juures, isegi siis ei sekku ta nt laste kaklustesse, kisklemistesse. Kui keegi nuttes kasvataja juurde tuleb, siis lohutab. Aga ei muud. Kuna mu enda laps on hästi õrn ja hellake, siis ootaksin just, et kasvataja aitaks tal sulanduda seltskonda ja julgustaks teda enda eest seisma kui teised lapsed teda eemale tõukavad või asju käest kisuvad. samas võiks ka mainida riiukatele lastele, et nad oleksid sõbralikumad ja lahkemad. Kasvataja ise arvas, et küll ta selle ruttu ära õpib ja varsti enam ei lase ennast ära tõugata. Huvitav oleks teada, et kuidas selles hoius asja käivad, kus teie laps käib(käis?). Kui palju sekkutakse laste tegemistesse ja kuidas? Mulle tundus ka see natuke imelik, et nt üksteise tõukimisse kasvataja ei saa sekkuda, aga toas olles kui lapsed teevad midagi sellist, mis otseselt just kasvatajat ennast häirib, siis saab sekkuda (nt lapsed hüppavad või jooksevad toas või teevad liiga kõva lärmi). Natuke tüütuks muutus ka see pidev laulmine iga tegevuse ette ja taha. Vbl see ongi siis hea, aga ma pole veel kuidagi harjunud ja ikka nii võõras tundub. Samas mulle meeldib, et lapsed saavad ka palju kiitust ja tunnustust. Toidud on öko ja väga maitsvad. Meeldib, et kasvataja tervitab igat last hommikul ja lehvitab neile, kes lahkuvad. ohh, olen tegelikult nii segaduses, et kas valida tavaaed või waldorf. Mõlemal on mu jaoks nii plusse kui miinuseid. Aga kuidas te enda laste peal näete, kuidas waldorfhoid on te lastele mõjunud? On nad oma käitumiselt natuke teistsugused kui tavalasteaias käivad lapsed? Oleksin hästi tänulik kui jagaksite oma kogemusi.
Vahel on tõesti raske otsustada, milline lasteaed või kool oleks selle lapse jaoks parim. Mul oli waldorfsugemetega lasteaia kasuks otsustamine selle poolest lihtne, et ma olin teooriaga kohtunud juba ammu enne laste sündi ja hiljem lugesin veel juurde ja kuulasin, mis targemad räägivad. Mulle tundub see kõik siiani väga ilus ja õige. Nt see, et õpetaja tegeleb oma (õmblus- või aia)töödega annab minu meelest lapsele head eeskuju ning võimaluse iseendaks saada ja oma asjadega tegelda. Ja mulle meeldib, et neid seal liiga palju ei karjatata. Ma pole ka näinud seal lapsi asju üksteiselt ära rebimas (kord on selline, et igaüks saab oma isu täis mängida ja teine ootab ja nad lepivad sellega) ega rüselemas, sõbralik maadlemine on lubatud, aga täiesti vabatahtlik. Vabadus tundub mulle õige. Laulmine on lihtsalt võrratu. Aga see on muidugi ainult minu arvamus.
Meie lapsed kohanesid w-lasteaias kergelt, neil on selline loomus ka ja nad said piisavat tuge õpetajatelt. Aga see võttis ikka paar kuud aega, enne kui saabus kindlus ja hea tunne (mina pole kummagagi kaasas olnud). Lasteaeda läksid siis, kui olid selleks küpsed ja ise soovi avaldanud (3a). Mõlemad on prooviks käinud ka munitsipaallasteaias (sest see on nii odav; mina seal muid plusse ei näe siiamaale, võib-olla kohapeal valmistatud toit ainult) ja seal ei tahtnud kumbki kohaneda ja mina ei tahtnud, et nad peaks kohanema asjadega, mis mulle ei meeldi ja mida ma õigeks ei pea. Kuigi sealgi oli täiesti imelisi inimesi, tõesti imetlusväärseid. Kui aga lapsed selgelt oma protesti väljendasid, panin w-lasteaeda ega ole seda kordagi kahetsenud. Laste rõõm annab kindlust, et mu otsus oli õige.
Meie lastele on w-lasteaed hästi mõjunud, midagi halba ei oska välja tuua. Häid asju on palju, mh ka need pered meeldivad, kes oma lapsi teadlikult sellisel viisil kasvatavad – oma sarnaste väärtushinnangute poolest. Nii on meie lastel selline keskkond, kus materiaalsed väärtused on ülejäänud Tallinnaga võrreldes tagaplaanil – nende mängusõbrad on kõik sarnastest peredest. Ja tütrel läheb tavakoolis väga hästi (kuigi see on alati loterii ja sõltub paljudest asjadest). Tegelikult mulle meeldivad w-koolid ka, nii vähe kui ma neist midagi tean.
Mh annab see w-keskkond mulle selge teadmise, et armastus ja hoolimine pole kuhugi kadunud, kuigi meedia püüab meid iga päev vastupidises veenda. (Piinlik oleks kiita, et meie lapsed on toredamad kui teised, selle punkti ma jätan vahele.)
Samas olen näinud meie lasteaias tehtavat sisulist tööd selliste lastega, kel on raske kohaneda, ja neil on õpetaja suurem tähelepanu. See, mis ühes lasteasutuses toimub, sõltub eelkõige neist täiskasvanutest, kes seal töötavad. Ka minule vahel mõni väike asi ei meeldi, sest ideaalseid inimesi pole olemas. Ja need olukorrad seal pole ka alati kõige lihtsamad – aga ega mina ju suudaks paremini.
(Sinu kirjast jäi mulle mulje, et oled oma lapse lasteaias kohanemise pärast üsna mures ja Sul puudub usaldus õpetaja tegevuse vastu. Võib-olla aitab õpetajaga rääkimine? Kui Sul on mõni konkreetne palve, mida õpetaja saaks Sinu lapse heaks teha, tasub ehk see otse välja öelda? Ka selline mure lapse kohanemise pärast on lapse kohanemisel kindlasti takistuseks, see on nagu nähtamatu sein Sinu lapse ja õpetaja vahel. Mina püüan teadlikult mitte muretseda, vaid selle asemel palvetada ja seada nähtamatuid struktuure sobivamaks, kui võimalik – mh toetada õpetajat kõiges, milles saan. Aga kui asjaolud ikka näitavad, et see koht teie perele tõesti ei sobi, eks siis tuleb uuesti valida.)
Armastust ja valgust!
Tänan ilusa vastuse eest! Terve juulikuu oli hoid puhkusel ja nüüd augustis saab uuesti harjutama hakata. Tõenäoliselt valin ikkagi waldorfi, sest tavalastehoid ei tundu sugugi parema variandina. Hinges kripeldab aga see, et juba esimesest päevast peale on mingi tõrge mul ühe kasvataja suhtes ja ma ei saa aru miks. Ja ma pean selle ära lahendama, sest ma ei saakski oma last tema hoolde muidu rahuliku südamega jätta. Ma mõistan seda kõike, et pean need asjad selgeks saama enda sees ning selleks on vajalik ka kindlasti kasvatajaga rääkimine. Panen kirja kõik, mis mulle meeldib ja mis mitte, mida ootan kasvatajalt jne. Vaatan, kuhu selle kõigega jõuan. Ohh, tunnen nii suurt vastutust oma lapse ees seoses hoiukoha valikuga. Minu vale otsus mõjutab ju kõige rohkem teda. Ma ei taha teha valet otsust.
Tahtsin veel küsida, et kui palju on waldorfhoidudes sees usuteemat? Lugesin siit blogist, et koolides on moraaliõpetus ja seda õpetatakse läbi Vana Testamendi. Kuidas on nt selles hoius, kus teie laps käib/käinud?
Ah, minu arust pole vigu vältida võimalik ja nagu mu juhendaja ütleb, ju see siis ka on millekski vajalik. Vähemalt võtab selline suhtumine minult stressi maha ja elu ei jää eksimise hirmus elamata.
Aga ma muidugi püüan tähele panna oma vigu ja teine kord paremini teha. See on vahel ikka väga raske ja eksida tundub lihtne ja mugav.
Inimesed on inimesed igal pool ja ikka juhtub, et mõne õpetaja/hoidja ja lapsevanema vahel on pinged. Tõenäoselt meenutab see inimene kedagi Su lapsepõlvest. Keda? Mislaadi (ebameeldiva) kohtumisega oli tegemist? (Mina räägiksin selle asja kellegiga lahti, et ise endast aru saada.) Kui selle vana ja tolle hoidjata üldse mitte seotud asja saab ära lahendada, pole hoidjal võib-olla üldse midagi viga. Või siis on. Ega mina tea. Võib muidugi mingi muu asi ka olla.
Minu elus on palju selliseid õppeinimesi, kes mind mingil põhjusel ärritavad ja sellega tuleb siis töötada. Ja need raskemad teemad tulevad just nende inimestega seoses, keda ei õnnestu vältida nagu pereliikmed või nt lapse hoidjad, sest ma arvan, et ma olen südames valinud vaimse tervenemise tee ja kui keegi mu konnasilma peal tallub, siis ta annab mulle sellega võimaluse sellest märku saada ja end tervendada. Nii on kõik õnnistuseks.
Mis usuasja puutub, siis meie laps on koolis usuõpetuse tunnis õppinud seda, mis nende õpetaja peab vajalikuks õpetada, ma arvan, et selles asjas võib-olla polegi nii väga programmi olemas. Võib-olla on, ei tea.
Meie lasteaias on rituaalid nt söögi eel, väike armas söögipalve käib iga söögi alla (maa on seda meile andnud, päike seda valmistanud, armas päike, armas maa, teid ma tänan lõpmata -- seda ma kasutan ise kodus ka, sest tänumeeleolu tundub nii õige ja vajalik); lillehaldja kingituse rituaalist on siin kusagil waldorfi teemas juttu ka; väga pidulik asi on advendiring, see on midagi, mis ka mind liigutab. Võib-olla nad on kunagi ka mingeid ingleid meisterdanud (seda võib tavalasteaias ka olla muidugi). Muud ei tule meelde. Mind see usuteema seal küll kuidagi ei häiri, õpetajatest pole keegi silmatorkavalt usuinimene (ainult üks vist kuulub kristlaste osaduse kirikusse, mis on siis antroposoofide kirik). Pole nii otse jutuks olnud, aga ma arvan, et mingisse kõrgemasse jõusse nad siiski usuvad kõik. Mina ka usun muide, ja ma tahan seda usku ka oma lastele edasi anda - et on midagi inimesest ja inimese tahtest kõrgemat, mida eriti püha, mille poole tasub püüelda. Religioosse tunnetuse puudus tundub mulle üks meie ühiskonna hädasid olevat ja ma püüan oma lapsi selle eest kaitsta, andes neile usu, et miski kõrgem hoiab. Palju rõõmsam ja kergem on elada, kui häda korral saab palvetada, selle asemel et kiruda või kiunuda. Aga see on muidugi ainult minu arvamus.
Madonna lapsega pilt on ka lasteaias seinal, korra küsisin midagi selle kohta, aga nad sellega kuidagi eraldi ei tegele, see lihtsalt on kui armastuse võrdkuju. Ilus pilt emast ja lapsest. Hoidmisest. Igatahes ma arvan, et mingit usupropagandat seal küll ei tehta (minu arusaamise järgi). Jeesusest ei räägita kindlasti (mina ka ei räägi, seda pole väiksele vaja; suurem luges ise laste piiblist).
Pigem tunnistatakse last enamana kui lihtsalt üht keha ja hinge (tunded-mõtted-tahe). Õpetajal on teadlikkus, et lapses on Kõrgem Mina, miski jumalik seeme või sädemeke, mis on just "taevast" oma eriliste andidega tulnud ja soovib teenida inimkonda ja sellepärast koheldakse last lugupidamisega. No või kuidagi nii olen mina sellest aru saanud.
Eks need asjad sõltu kõik igast konkreetsest inimesest. Ka waldorfi sildi all võib inimestele jama maha müüa.
Parimaid valikuid!
Postita kommentaar