Sellisel hallil päeval nagu täna tundub, et kõik teised on tublid ja teevad miskeid vajalikke asju, aga mina seisan kuidagi jõude. Päev läbi toimetan justkui, aga midagi valmis ei saa. Tuba on ikka alailma segamini, sahvrist rääkimata. Ja eks vähemaid puudusi ole veel mitmest sordist, aga ma parem ei hakka loetlema.
Võibla peaks vaatama paremat poolt. Et lapsed on peagu kogu aeg terved ja rõõmsad ja muidu ka tublid. Muidu ka mitu asja hästi. Aga see tundub kuidagi liiga tavaline ja enesestmõistetav. Et nii ju peakski olema ja mida selles siis nii erilist on, et sellest rõõmu tunda?
Aga mis olümpiavõitu ma siis õieti igatsengi?
Tipp Ja Täpp
1 kommentaar:
Selline tunne on paljudel.Teiste heaolu on näiline, kõikidel on probleeme. Ma ise igatsen taga aega, mil lapsed olid väikesed ja kodus, mitte ilma peal laiali.
Pole midagi paremat ajast, mil saab pühenduda.Vabatahtlikult ja rõõmuga.
Perest parimat ei ole.
Ilsuat kevade jätku Sulle ja Su perele!
Postita kommentaar