Osalesin pildidraamas*. Esindasin ühte last, kelle ema suri varakult ja isa jäigi kurvastama ega suutnud selle tõttu oma perepea kohuseid täita ega lapsi kasvatada. Ja too laps, vanim tütar, keda mina esindasin, pidi paljus üle võtma nii ema kui isa rolli. Need kohustused olid tema jaoks kaugelt liiga rasked. Selle tagajärjel oli ta sunnitud loobuma oma unistusest ega saanud kasvada isiksuseks, vaid justkui puitus, kaotas empaatiavõime ja oskuse armastada. Suureks saades ei osanud ta nii näha oma lapse vajadusi ja sellest sai kurb lugu alguse.
Mind pani see töö mõtlema. Et kui palju kohustusi lapsele on õige peale panna. Koolieelik peaks saama palju mängida, see on selge. Aga koolilaps? Kas meie koolilastel ei ole ka mitte liiga suured kohustused, mistõttu nende tegelik Mina ei saa kasvada ja nad puituvad liiga vara? Hing jääb kuivaks ja rabedaks. Ja seda, et eestlane ei oska puhata ega nalja heita, teame me kõik. Aga lastele laome ikka sama suure ja veelgi suurema koorma peale. Puhata ja mängida oleks vaja. Rohkem. Meil kõigil.
Tipp Ja Täpp
* Üks inimene otsis lahendust oma pereprobleemidele ja terapeudi juhendamisel pandi kohale tulnud inimestest kokku tema suguvõsa mudel. Osalejad võtsid endale pärisinimeste rollid ja me vaatasime igaüks oma keha kaudu, millised tunded ja kujutluspildid selle inimese rolli kaudu tekivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar