Pajatasin saunas pikka ja keerulist lugu oma elust ja märkasin, et olen mõne koha peal kehvasti käitunud. Enne nagu ei saanud arugi, justkui muudest asjadest kõnelemise käigus koorus selline tõsiasi välja. Ja ilmselgelt lahke kuulaja kaasabil. Selle abi eest olen väga tänulik. Sain oma viga näha ja võibla saan teinekord midagi paremini teha.
Selle üle järele mõeldes jäi kummitama küsimus, mis oleks õige lapse puhul. Kas lihtsalt osavõtlikult empaatiliselt kuulata, lastes lapsel oma lugu rääkida, või peaks ikka suunama tema tähelepanu selle äratundmisele, mis on hea ja mis mitte? Ja kuidas teda üldse sellest asjakohaselt rääkima saada? Kui mina sain oma eksimusest lihtsalt jutustamise käigus aru, kas siis võib loota, et laps ka saab? Waldorfpedagoogika üldiselt ju usub lapse sisemisse hea ja kurja tundmise meelde. Ja mulle on jäänud mulje, et moraali lugemist ei peeta vajalikuks. Teisalt räägib waldorfpedagoogika ka sellest, et inimese Mina sünnib tema 21. eluaastaks. Mis siis enne on?
Mina küll lapsena mingit moraalilugemist ei sallinud. Sulgusin endasse ega kuulanud üldse. Ilmselt halvenes sellevõrra ka minu soov oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Üksi, ilma kuulaja armastava toeta, võib see liiga raske olla. Arvan, et olin võimeline oma eksimusi mõistma - lapse pahateod on ju väiksemad kui täiskasvanu omad.
Aga mõte oma lapse eksimuse korral mitte oma seisukohta väljendada tundub mulle minu kasvukeskkonna taustalt lähtudes ka üle mõistuse vägitegu olevat. Ja kahtlane. Usaldust lapse sisemisse tarkusse napib. Kust kõik need pätid ja hoolimatud inimesed üldse tulevad?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar