teisipäev, 22. aprill 2008

Vestlus Vooglaiuga

Ülo Vooglaiu loengut käisin ka kuulamas. Sellest ma siia emotsioonitut ülevaadet ei kirjuta. Sest tema esinemine tekitas minus emotsioone ja ma panen need ka siia kirja. Saab selline dialoogi moodi asi.
ÜV: Millest algab elu? Vanemate avalduse esitamisest ja ta sünnib 9k pärast.
Mina: Elu on kogu aeg, ei alga ega lõpe, sünd ja surm on lihtsalt vaheetapid.
ÜV rääkis, kui tähtis on alustada lapsega suhtlemist kohe algusest peale. Eostamisest siis vist.
M: Naisena arvan, et lapse vaimuga saab kõnelda ka enne eostamist, sest ta on ema juures vahel olemas, tutvumas, ehk ka suhtlemas, aga päriselt kõhtu (no oma kehasse ikka) elama tuleb ta kusagil poole raseduse pealt ja siis on kogu aeg olemas, esimestel raseduskuudel lendab veel ringi.
ÜV: ema ja ümbritsevate meeleolu mõjub lapse arengule. Kui ema on masendunud või kehvas emotsionaalses olukorras, siis see mõjub lapsele halvasti. Ja sünnikogemus jätab jälje kogu eluks. Laps tahab alati hellust, õrnust, armastust ja tähelepanu. Turvatunde puudumisel ei jää paljud leidlapsed ellu.
ÜV: Une ajal laps kasvab: las magab, kuigi on aeg kooli või lasteaeda minna!
M: Mis sellest elust nii saab. Magama ei tohi neid ka kindlasti sundida minema, aga kuhu jääb siis lapse arenguks nii vajalik rütm?
ÜV: Liikumine on tähtis: laps ei peaks istuma, koolis see paha asi, et laps ei saa piisavalt liikuda.
Ja las riided lähevad katki, asjad kaovad ja purunevad. Lapsed on lapsed.
M: Nõus.
ÜV: Normaalne, et laps teeb ulakust. Loomine on arengu funktsioon, annab arenguks ruumi. Laps kasvab sedaviisi. Muinasjutt on oluline.

ÜV: Suhtlemise kolm teed:
* siiralt aus sõprus,
* käsu, keelu ja karistuse vahendusel toimiv sundus ja
* ükskõiksus, mis veel hullem.
ÜV jagas lapsevanema ja lapse suhted suhtlemiseks (last võetakse subjektina) ja kohtlemiseks (laps on objekt). Tänitamine on kohtlemine. Ja tema hinnangul lapsi Eestis põhiliselt koheldakse, sest tema on seda näinud.
M: Kui mulle tuleb külaline, keda ma harva näen, siis sel ajal ma oma lastega tõesti rohkem ei tegele, kui et neil süüa oleks ja muu hädapärane. Sest mina tahan suhelda selle külalisega ja ma arvan, et oleks imelik sel ajal väga sügavuti oma lastega suhelda, jättes külalise tähelepanuta. Aga ma arvan, et enamasti emad ikka suhtlevad oma lastega mingil ajal päeva jooksul, kui nad on omavahel. Kui see nii ei ole, siis on ema lihtsalt üleväsinud ja vajaks mingit turgutust või puhkust.

ÜV: Antipaatia on alati vastastikune ja sel on tendents süveneda. Kui lapse vastu on antipaatia, tuleb kohe midagi ette võtta.
Poisile ei või öelda, et ta on nõrk, tüdrukule, et inetu.
Laste hellitamise oht on teist sugu lapse korral. Kui ema võtab poisi kaissu, siis lükkab poiss isa eemale ja hiljem võtab emaliku naise. Kui isa lubab tütrele kõik, siis tekib tollel mehest vale ettekujutus. Omasoolist last ei tükita nii ära hellitama.
M: Väikeste laste turvavajadus on väga kehalist laadi. Mina pigem arvan, et kui väikelapseeas on armastuse ja turvavajadus täidetud, on ta suurena vaba valima tõelist armastust. Mitte mingit hooldussuhet (kas ei viita sellise suhte valimine sellele, et see on lapse ettekujutus partnerlusest?)

ÜV: Pole otstarbekas öelda lapsele, mida teha (pühi põrand ära), vaid mida on vaja saavutada (teeme puhtaks!). Ehk ära räägi lapsele seda, mida ta võiks avastada ise. Pole võimalik kõike elus vajalikku ära õppida, aga võimalik on luua mõtlemisvõime. Nt asjade sortimise kaudu, kõike saab liigitada mingi tunnuse alusel (koduasju materjali või kasutuse, linde noka kuju järgi).
M: Õrnas eas on mäng veel olulisem kui mõtlemisvõime arendamine, aga sortimismängud on ka toredad.

Oluline on anda koormust mõlemale ajupoolkerale, et need õpiks koostööd (klaverimäng, näpumäng).

Võta last tõsiselt, ära mängi riidepanemist ega mängimist, vaid tee seda kogu oma olemusega.

Hirm kangestab ja muudab jõuetuks. Karistus on kahjulik ja seda võib ainult nelja silma all.
Imestamisel on hea mõju. Kaheaastase lapse negativismi ei tohi murda, see võib anda valusa tagasilöögi.
Lapse halva teo korral on viis teed.
1. valetamine
2. eneseõigustus
3. karistamine
4. põgenemine
5. kolmeosaline tee: tunnista viga, palu andeks ja luba, et enam ei tee.

Lapsele jätab tõese jälje see, mis on tehtud tõeses olukorras. Mängulises olukorras kasvatuslikku mõju pole (nagu pioneerinduses nt, ei jätnud enamasti sügavat jälge).

Koolis peab põhiprotsessiks olema lapse areng, mitte arengukava täitmine. Harituseks on vaja vaimset keskkonda. Targemaks saab mõteldes, õppides saab teadmisi.

Veel soovitas ta huvilistel tutvuda portaalidega http://www.abort.ee/ ja http://www.elukultuur.ee/

Mina vaatasin korraks neid aborditeemalisi lugusid ja mulle mõjusid nad väga peletavalt. Peagu et võiks öelda, et abordiisu tuli peale (selline emotsionaalne vastureaktsioon siis, mingi kaitse abordivastaste otsesele rünnakule või nii). Nii lahmivalt lammutav kogu käsitlus, et lihtsalt valus lugeda. Võibla Vooglaidude stiil mulle lihtsalt ei sobi.
Oma südames pean aborti väga kurvaks ja valeks asjaks. Lihtsalt see kodulehekülg ei meeldinud mulle sisult ega vormilt. Riiklik portaal peaks olema taktitundeline, viisakas ja vaoshoitud, arvestades kõigi osapoolte tunnetega. Ammugi ei tohi sõnalabidaga näkku virutada lapseootel naisele, kellele see vist on suunatud.
(Tipp Ja Täpp)

Kommentaare ei ole: