Abordivastasuse vastasusest

Alustuseks pean vist ütlema, et ma olen kahe lapse kodune ema ning armastan oma lapsi väga. Üldse meeldivad lapsed mulle väga ning nende olukord läheb mulle korda. Ma pole kunagi aborti teinud - tõenäoselt oleksin sünnitanud ka juhuslikust kirehoost alguse saanud lapse. Õnneks mul vedas. Ma sain oma lapsed mehelt, kes oli selleks nö välja valitud. Ja seni on see valik end õigustanud. Ma olin ise emaks saades emaduseks valmis nii ühte- kui teistpidi.
Kõigil naistel ei lähe nii hästi. Mõni naine väidab, et jääb rasedaks juba mehe aluspükste nägemisest (ma kahtlustan küll, et ta on ka sisuga lähemalt tutvunud). Mõni jääb rasedaks väga üksildases olukorras. Mõne majanduslik olukord on allpool igasugust arvestust. Mõni igatseb palavalt mõnda muud eneseteostust. Paljud neist naistest teevad aborti. See on kahetsusväärne ja kurb, eelkõige neile endale. Aga ükski sõimamine neid ka ei aita.
Seepärast mulle abordivastaste liikumine ka ei meeldi. Sõditakse abordi kui nähtuse vastu, mitte inimelu kaitseks. abort.ee -st ei leidnud mina põgusal sirvimisel mõistmist, kaastunnet ega armastust, mida see valus olukord kõige esmalt vajaks. Mina leidsin sealt ainult väga jõulist propagandat, mis mulle tundus vägivaldne ja sellisena vastu hakkas. Mulle isegi tundus, et aborti peetakse üksnes naise süüks ja koormaks, samas kui lapse hakatuse juures oli ju mees samavõrd asjaliseks. Ja kui nad kahekesi otsustaks selle lapse vastu võtta, küllap saaks ehk hakkama ka.

Mina olen oikuisageli tundnud, et ei jaksaks lastekasvatamise koormat üksi kanda, ammugi rahatuna. Emaksolemise töö on pingutav ja selle edukaks läbiviimiseks peaks olema täidetud rida eeldusi. Kui keegi arvab, et piisab naise valmisolekust, siis mina kahtlen, kas minu jõust jätkuks, et seda tööd pidevalt üksi teha. Ma kuhtuksin kehalt ja vaimult, kõik hinge vajadused jääksid rahuldamata ja selle tagajärjel muutuksin algul inimesena ja siis kohe ka emana kõlbmatuks. Kas sel oleks mõtet - tõmmata kriips peale oma elule selle nimel, et veel üks inimene saaks siia ilma tulla? Kui nii sisemised kui välised olud on selle vastu, kas siis on ikka õige oma elu maha kanda? Miks peab täies elujõus naine oma elu ohvriks tooma? See tundub mulle kohutavalt ebaõiglane.
Kui puhtalt majanduslikku külge vaadata, siis kas on ikka õige muudkui sigitada, kui meil pole jõudu oma lapsi kvaliteetselt üles kasvatada? Pakkuda neile lisaks söögile ja soojale toale ka armastust ja tähelepanu ning võimalust areneda selles, mis on neile kutsumuseks. Kui kellegi kutsumus on saada viiuldajaks, siis see on kulukas. Ja ei hakkagi eriti midagi sisse tooma. Samas kui jätta need kulutused lapse õrnas eas tegemata, siis on tõenäoseks tulemuseks õnnetu täiskasvanu, kes ehk teeb oma tagumikutunnid kusagil büroos täis, aga uut väärtust ei suuda luua. Ja oma eluga ka rahul pole. Kas sellisest saab õnnetu töötaja, oma eluga kimpus oleva saamatu lapsevanema või ehk lihtsalt joodiku?
Oma kogemusest ütlen, et isegi lapse inimeseks kasvatamine võib võtta väga palju hingejõudu. Lihtsalt see elementaarne tähelepanu, mida kasvatuseks nimetatakse, et nad tuleksid toime oma tungide ja puuduste ohjeldamisega ning tugevate külgede arendamisega. Kui inimesed sigiks sama tublilt nagu loomad, jääks kasvatuseks kahetsusväärselt vähe jõudu järele. Mulle tundus, et abort.ee on igasuguse raseduse ärahoidmise vastu. Ainult seksist hoidumine tuleb kõne alla (mõnel juhul vast hea soovitus, aga kahetsusväärselt sageli on sellest hilja kõnelda).
Loodusrahvaste liikmed on alati arvestanud, mitu last nad suudavad üles kasvatada. Eestis on ka hallil ajal vastsündinud lapsi metsa ja sohu viidud. Maakeral on meid niigi juba üle kuue miljardi ehk umbes kuus korda rohkem, kui Maa toita ja katta jõuab. Kui elusolendi hind on meile nii kõrge, siis me peaksime ju hoolima ka kogu ülejäänud elavast loodusest enda ümber.

Samas on mul siiski ääretult kahju neist tublidest naistest, kes oleksid oma last tahtnud, kuid loobusid temast mistahes kaalutlustel. Ma arvan, et väga paljud abordid jääks tegemata, kui naist toetataks. Kui ema toetataks. Kui see oleks ühiskondlik norm. Iga ema teab, et Eesti ühiskond tallub nõrgad jalge alla. Mina olen kogenud, et olen lapseootuse või lapse titapõlve ajal oluliselt vähemvõimekas, et enda või oma järelpõlve eest seista. Siis lükatakse naine kõrvale poe järjekorras ja bussi sisenedes. Sest on näha, et ta ei suuda enda eest seista. Kui see olukord muutub, siis muutub ka abortide sagedus.
Mida teha abortide vähendamiseks? Ma arvan, et rohkem armastust on vastus. Rohkem hoolivust nii lapse, naise kui ka mehe vastu. Kui inimene muutub väärtuseks, siis hakkab neid ka rohkem sündima. Hoolime kõigist inimestest ja nad hakkavad ise tahtma lisanduda! Tipp Ja Täpp