Meie suurem laps leidis endale kodulooma. Lasteaiast tulles oli koduteel maas üks unine lepatriinu ja see võeti koju kaasa. Pika kodutee jooksul kukkus vaeseke küll mitu korda lumme ja porri, aga korjati iga kord hellalt ja ettevaatlikult üles. Kodus pandi lepatriinu ööseks purki. Teisel hommikul tehti talle klotsidest maja, mööbli ja ronimisvõimalustega ja puha. Vett serveeriti kuivanud kastanimuna lohus. Mitu tundi jändasid putukaga. Kui väikevend kõvemat häält tegi, siis tütar keelas, et ärgu segagu oma lärmiga putuka elu.
Lõpuks mul tekkis juba mure, et kui lepatriinu midagi ei söö, siis kooleb kätte ära. Õnneks oli ilus päikseline päev ja laps lasi ta aknast välja. Mul oli ka hea meel näha, et ta oli veel täitsa lennuvõimeline ja -jõuline ning lahkus omale uut elamist otsima. Aga tita mängis veel mitu päeva takkajärgi lepatriinut: heitis selili ja siputas esimesi jalgu :-)
Nojah, selliseid koduloomi võib ikka pidada, kes on rohkem külalised kui pereliikmed.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar