Üks keskealine meesterahvas arvas kord, et see on õnnetus, et täies tööjõus spetsialistid jäävad mitmeks aastaks titega koju. Et titevalvuri ametisse kõlbab ju mõni vanamammi või kes iganes. Ja üldse on lapsesaamine üks kangesti mõttetu värk. Ei saa lõbutseda ega ringi liikuda, korralikust töötegemisest rääkimata. (Justkui titenduse töö oleks üks pidev puhkus ja meelakkumine, ei ole sugugi. Vana ja väeti ei jaksagi seda teha.)
Ega olegi mõtet vaielda. Mulle pole palgatööd seni hingele nii olulised tundunud. Ja ma ei usu, et maailm midagi kaotas selle läbi, et mina neid enam ei tee. Las keegi teine teha, kui ta tunneb end selle koha peal õnnelik olevat. Mina tundsin end vales kohas mõttetult paigal seisvat.
Titenduses mulle just see meeldib, et ma tunnen, et ma arenen. Ilma eriliste koolitusteta. Raamatuid lugeda ma ka ei viitsi (no võiks muidugi, tore, kes loevad). Ma kohtun iga päev uute olukordadega ja kõik on pidevas muutuses.
Ja eelkõige meeldib see töö mulle selle armastuse pärast, mida iga päev nii ohtrasti pakub. Mulle tundub, et lapsed tulevad kusagilt, kus on väga palju armastust, ja toovad seda endaga kaasa ja jagavad kõigile enda ümber. Titenduse töö on õnnistuseks neile, kes tahavad armastust vastu võtta ja jagada.
(Lisaväärtuseks saavad lapsed sirguda keskkonnas, mis neile ehk parim.)
Tipp Ja Täpp
3 kommentaari:
Lapsed valivad vanemad, mitte vastupidi, usun ka mina. Ju oled sa üks väga vana ja tark hing, et raamatuid i vaja. Mina ikka vajan väga.
Kuigi olen naissoost ja nn "parimas fertiilses eas" ehk vahemikus 18-30, kipun ma nõustuma sellega, et see ON õnnetus kui jääd armastatud ja arendavast tööst pikaks ajaks eemale.
sinu väljaminekud mitmekordistuvad, sissetulekud samavõrra vähenevad. hakkad kopikaid lugema, uneaja võid korstnasse kirjutada, endale midagi lubada ei saa.....
Aitäh, armas Tiiu! Võib-olla ma olen lihtsalt lugemiseks laisk? Võib-olla on minu viis õppida lihtsalt otse (targemate) inimeste käest, kõnelemise, suhtlemise ja jälgimise kaudu? Ja mõnikord ma vaatan natuke raamatuid ka. Ega ma nüüd nii hirmus tark ka ei ole.
Armas anonüümne sõber! Kui Su praegune töö pakub Sulle eluks kõike vajalikku, siis muidugi: tee seda! Aga minu jaoks see töö ongi titenduse töö. Mulle on varemgi tundunud, et neid naisi, kelle kutsumuseks on laste kasvatamine on vast ehk kümnendik. Osa naiste kutsumuseks on miski karjääritöö ja suur osa lööb niisama aega surnuks. Võib-olla olekski asjaks, kui kõik teeks seda, milleks neil soolikas on. Aga kas see tähendaks seda, et Sina sooviksid oma lapsed pisikesest peale anda võõrale hoida? Ma oletan siiski, et naissoost inimesena Sa kunagi tahad emaks saada. (Mida hilisemas eas see juhtub, seda tõenäosemalt tahad ise oma laste sirgumise juures olla, sest kõike muud on juba nähtud ja tehtud).
Ja nii kole nagu Sa arvad, see titendus vast ka pole. Mina nt saan enamasti oma uneaja täis magatud (vahel küll päeval, aga mulle see sobib). Ja lausa puudust tunnen ehk vaid vabalt omaette liikumise võimalusest. Seda tõesti peagu pole. Muidu mulle piisab, et kõht tervislikku toitu täis ja tuba soe. Kui lastel kõik hästi. Majanduslikud probleemid on väiksemad, kui neis asjus mehega mõistlikule kokkuleppele jõuda :-)
Postita kommentaar