Püha söömaaeg

Jäin jälle oma eelmise sissekande üle järele mõtlema – see mulle kirjutamise juures meeldib, et kui üks mõte on ära väljendatud, saab asemele uus tulla.
Waldorflasteaedades on laste taltsutamiseks terve rida rituaale. Võibla lugupeetavad pahandavad selle taltsutamise sõna peale, aga sisuliselt meil ju on vaja saada oma lapsed söögilauas viisakalt käituma ja mida rohkem neid koos on, seda kergemini korratusi juhtub. Ja seda kergemini need kuhjuvad.
Niisiis waldorflasteaia söömisrituaal on selline.
Kogunetakse vaibale ringi. Kui ring pole ümmargune, siis puhutakse see suuremaks (lapsed puhuvad selles suunas, mida on vaja ringi keskmest eemale viia; ja need lapsed siis lähevad tahapoole). Loetakse roosikese salmi – väljendatatakse tänu maale, vihmale ja päikesele, mis lasevad roosikesel kasvada ja avaneda. Iga laps saab täpi roosiõli peopesale, ajab peoga laiali, nuusutab. Keskendudes roosi tasakaalustavale lõhnale, mõtleb laps, millist värvi roos temal täna on. Siis kõik kordamööda ütlevad, mis värvi roos tal tuli (randmest kokkupandud peopesad on roos). Õpetaja ka.
Siis juhatab õpetaja iga lapse tema nime lauldes ja osutades oma kohale, fraasi kaks korda eri viisil korrates. Kõik istuvad vaikselt – seda peab meelde tuletama: käed vaikseks, jalad rahulikuks ja jutusuud kinni! (Pane tähele, et ei viidata sellele, et laps nihverdab või jutustab, ikka tema käed-jalad ja suu!!; laps on alati tubli, last mõistetakse tema kõrgema minana ehk siis vaadeldakse last või inimest üldse tema kõrgeimas väljenduses; alati.)
Siis süütab õpetaja küünla ja loetakse söögisalmi.
Maa on seda meile andnud,
päike seda valmistanud.
Armas päike, armas maa,
teid ma tänan lõpmata!
Ja soovitakse kõik koos jätku toidule.
Siis jagatakse toitu vastavalt lapse soovile ja asutakse sööma. Soovijad saavad juurde. Kiiremad sööjad ootavad, kuni aeglasemad on lõpetanud ja suu tühi.
Pärast sööki võetakse kätest kinni ja öeldakse koos: aitäh söögi eest! Ja õpetaja või tema poolt määratud laps kustutab kustutajaga küünla. Siis ütleb õpetaja, millises järjekorras lapsed viivad ära oma mustad nõud, et sebinat ei tekiks.
Kogu söögiaja valitseb ilus ja rahulik meeleolu. Lausa liigutav idüll. Tunnen suurt tänu, et võisin seda kogeda. Tunnen ise ka, kuidas olen hinges kasvanud, selg tahab sirge olla ja süda vaba.
Õpetaja juhtis hiljem mu tähelepanu sellele, et neid salme lugedes on tema enda hing ülespoole lahti. Ja õpetaja ise tunneb siirast tänu loodusele, kes meile oma ande heldelt jagab. Laps saab jäljendada õpetaja meeleolu. Tõepoolest, nad jäljendavad ju kõike ning miski oluline pole nende sisemise silma eest varjatud. Õpetaja vastutab ka enda meeleolu eest, mitte ainult käitumise eest, nagu mina olin harjunud arvama.
Ja ei tasu arvata, et waldorflasteaeda viiakse ainult eriti taltsad lapsed. Jah, siinkohal ma tõesti tahan kasutada sõna loomult rahulikud. Taltsutatakse pigem ikka loomi. Lapsed on inimesed, oma minatunde ja eetikavõimega kõrgemad olendid, võibla isegi suured isiksused algusest peale. Waldorflasteaeda jõuavad paljud sellised tundlikud ja eneseteadlikud lapsed, kes ei talu, et neid liiga kontrollivalt käsitaks. Ja miks peaks üldse keegi seda taluma? Tipp Ja Täpp